Näitleja Ülle Lichtfeldt: "Iga uus väljakutse toob mulle kuradikese silma!" (45)

"Ikka löövad ette mingid kohad, mida võiks täna paremini teha," sõnab Ülle ning tunnistab, et tema lavaelu jooksul on ette tulnud ka nii kehvi etenduskordi, mille järel tahaks lihtsalt nutta.

"See kehv kord piinab ikka mitu-mitu päeva, see ei anna rahu," räägib ta. "Ning see ei lase magama jääda. Ei ole ju ühtegi näitlejat, kel on kõik etendused 100% õnnestunud. Alati on asju, mis ei tule välja. Aga siis ma leian, et viga on minus endas. Ehk ma olen ise lavastajast valesti aru saanud või ei ole ma ise osanud sellele tegelaskujule läheneda või ei ole lavastaja piisavalt vaeva näinud näitlejatega. Nii see on. Vahest ei tule asjad välja. See on mitmete asjade kokkulangemine. Lihtsalt."

Teisalt on ka neid kordi, mil etendus läheb sedavõrd hästi, et pärast lõppu lahkub näitlejanna teatrist nii, et tema jalataldade ja maapinna vahele näib jäävat pool meetrit tühja õhku. "Ka seda on," naerab Ülle. "Õnneks tihemini kui kehvi kordi. See ju sulle jõu annab. Selle pärast näitlejatööd tehaksegi."

Lisaks teatri- ja teletööle laulad vene romansse ning mustlaslaule. Temperamenti ja kuraasi on sul nii palju, et ega sind kõrvalt vaadates eestlaseks peakski.

Kes seda teab, kes siit kõik on üle käinud. Siit on ju läinud üle kõikvõimalikud rahvused. Ei ole aega olnud selle asja peale mõelda, ausalt öeldes. (Naerab).

Päris "härra, teile on kiri" rolle pole sa vist kunagi teatrilaval teinudki? Ikka on tegu suuremate rollidega?

No eks ikka olen teinud. (Paus). Vist ei ole jah! (Naerab). Päris statisti pole ma tõesti teinud. Isegi, kui on olnud väikseid rolle, siis on neid olnud palju ühes lavastuses. Ja kui palju neid erinevaid rolle siis ühes lavastuses olla saab.

Sa oled aastast 1990 Rakvere teatris. See tundub olevat pikk aeg.

See on koduteater. See on baas. Ma olen väga palju ka väljas teinud, kõikvõimalikke projekte. Nii hea on naasta, kui sa tead, et sul on oma kodukamar. Ja tihtipeale olen aru saanud, et küll on hea oma teatris töötada. Sellest saad siis jälle aru, kui oled mujalt tulnud.

Kõik see ei olene sellest, kas see mujal tehtav roll on välja tulnud või mitte – lihtsalt siis, kui mujal tööd teha, siis sellega kaasneb palju sõitu ja aja planeerimist. Ja et Rakvere teater sõidab ise väga palju ringi, tähendab see mulle seda, et tuleb teinekord näiteks Tallinnast proovist sõita oma autoga Eesti teise otsa. Siis jõuab ikka kohale, kui hea on ühes kohas olla. Tuled hommikul tööle ja teed proovi ära või istud bussi, sõidad ja teed etenduse ära.

Minu rekord oli kord neli erinevat kohta, kus ma pidin päeva jooksul olema. Aga õnneks on see Eesti mastaabis nii, et kõik see võtab tunnikese sõitu sinna või tänna.

Ning teleseriaali "Õnne 13" võtted on pühapäeviti ja esmaspäeviti. See on nii sissetöötatud rada.

Kuidas sa üldse aastaid tagasi ETV sarja "Õnne 13" sattusid? Olid lihtsalt uus ja noor nägu?

Jah, seda küll, et uus ja noor, aga ma arvan, et suuresti mängis kaasa ka see, et ma lavastuse "Pipi Pikksukk" etenduskorra ajal jalaluu ära murdsin. See sattus kuidagi uudisena lehte. Ega ma seda intervjuu tegemist eriti mäleta. Mäletan vaid, et kui olin narkoosist välja tulnud, istus mul voodiserval väga ilus neiu, kes minuga kogu aeg rääkis. Muudkui rääkis ja rääkis, ma ka midagi vastasin, ja ma tõusin voodist püsti, et minna tualetti ja juba oli krõpsti – pilt tehtud – mina karkude najal. Ise ma ei mäleta sest loost ja selle tegemisest suurt midagi – lihtsalt järgmisel päeval toodi mulle leht. Ja ju siis "Õnne 13" stsenarist Teet Kallas ja lavastaja Tõnis Kask olid seda pilti näinud. Nad ammu otsisid tegelikult noort tegijat naisterahvast, kes lööks "Õnne 13" elu natuke kihama.

Praegu on "Õnne 13" 20. hooaeg.

Jah, mina tulin viiendast või kuuendast hooajast.

Ära ei tüüta aasta aasta järel neil võtetel käimine?

Ei tea, mul on igal pool mujal ka nii palju teha, et ei tüüta. See on armas. Seal on oma head ja vead ka. Kui ikka on pühapäeval "Õnne 13" võte, siis sa eelmisel õhtul mõnusal sünnipäeval ei ole pikalt. Kuna kaamera on nii halastamatu, siis sa väsinud nägu kuidagi ei peida.

Mitte kordagi pole siis selle pika aja jooksul juhtunud, et oled vastu võtet näiteks esietenduspeol aega veetnud ja siis on vastu võtet olemine pisut väsinud?

Kui ma noorem olin, siis juhtus küll, jah. Ning mis seal ikka, selleks on ju grimeerijad – küll see su üles klopib. Ja alati oli abiks vana hää sõber – silmatilgad Visine.

Aga pean ütlema, et seda juhtus väga harva. See on nii, et jah, pärast esietendust ja pidu on võtet teha võrdlemisi valus. Aga – siis ei pidutse nii pikalt. Sest et neid näitlejaid kõiki võttele kokku saada, see on väga kõrge matemaatika. Kuidagi ei saa ära öelda, et kuulge, ma ei tule, mul oli esietendus.

See ei ole argument ega ka päris kena kolleegide vastu, kes on saanud just sel konkreetsel päeval tulnud võttele. Kuigi ma arvan, et kolleeg saaks väga hästi aru.

"Õnne 13" Are teksti õpid sa muude tööde vahel lihtsalt autos?

Eks ikka laseb korra silmadega üle. Ja ikka tehakse vastu võtet korra läbi ka. Õnneks pole teksti ka liiga palju. Ja partnerid on väga head. "Õnnes" on palju väga häid näitlejaid ja palju stseene on mul olnud Allan Noormetsaga, Tõnu Kilgasega ja Helgi Salloga.

ETV kordab praegu vanu "Õnne 13" osi, sa ikka vaatad neid?

Oi, mina ei saa neid vanu osasid vaadata. Mina kohe ei tea, ma olen nii halb! (Naerab). See on ikka nii piinlik! Eriti esimesel hooajal – mina ei saa seda vaadata. Aga eks mu roll oli ka selline – nina püsti ja nipsakas naine.

Ma ikka üldiselt väldin vaatamist, kui aga seltskonnas mängib telekas ja satub ette mingi "Õnne" osa, siis viisakusest võin vaadata ning end piinata lasta. Aga jah, ma pigem ei vaata.

Aga mis sulle nii koledasti piinlikkust valmistab?

Mäng on halb! Loomulikult! Mis näitleja ma siis olin!?

Sa tundud olevat ikka kohutavalt enesekriitiline.

Muidugi olen! Absoluutselt. Ja mida aeg edasi, seda enesekriitilisemaks lähen.

Tuleb see vanusest?

Arvan küll.

Või tarkusest?

Arvan, et nii sellest kui teisest ja vastutusest. Näitlejatöö on ikka suur vastutus. Ja eriti suur on see lasteetenduste puhul. Õnneks tänu Pipi Pikksuka rollile pole ma pidanud mitu aega lasteetendustes mängima. Kuna Pipit teinuna teenisin ma ära väikese puhkuse.

Sa mängisid Pipit hästi kaua – etenduskordi tuli ju 200.

Tegin kaua ja hästi palju. Üle 200 korra, kui me arvestame sinna juurde kõik suvepäevad ja lastehommikud, kus olen pidanud Pipina lastega tegelema, siis olen Pipit teinud 400 korda.

Ebaviisakas küsimus – kas vahepeal igavaks ei läinud?

Ikka läks. Aga see pole igavus. See on kohutav tülpimus, mis kaob kohe, kui eesriie avaneb. Siis pole sul enam tülpimuseks aega. Kostüüm on seljas, patsid peas ja läheb. Muidugi tahab inimene vaheldust, aga mis teha.

Jõudis sul kätte ka päev, mil tööplaani ilmus märksõna "Pipi" ja sul hakkas juba väikest viisi halb?

(Naerab). Halb ei hakanud, aga eks see oli mingisugune tüdimus, kui tükki on kaua mängitud. Sama asi oli lavastusega "Mina, naine". Kui seda ikka mängida kolm-neli korda nädalas, siis lihtsalt ei jaksa. Ma ei saa öelda, et ma rolli ei oleks armastanud, aga loomulikult oli tüdimus sees. Aga ainult nii kaua, kuni eesriie avaneb.

Kas see on see kuulus näitlejate sees käiv plõks, mis eesriide avanedes käib?

Loomulikult, see on näitleja enesealalhoiu­instinkt! (Naerab). Ma pean ju need kaks ja pool tundi laval kuidagi üle elama.

Aga korraks tulles tagasi su Pipi rolli juurde – sa astusid ju sellega Estonia teatri Pipide Helgi Sallo ja Katrin Karisma jälgedesse.

Ma arvan, et teatriteadlased mäletavad mu Pipit, aga kas ka lapsed mäletavad? Kuigi väga meeldiv oli, kui kolleeg Mait Joorits vaatas ükspäev suitsuruumi ukse vahelt sisse ja teatas, et Ülle, siis, kui sina oma Pipit alustasid, olin mina 6. klassis! See oli päris naljakas!

Sul õudne ei hakanud selle lause peale?

Ei hakanud! (Naerab). See oli tõesti väga naljakas! Nüüd on Mait siis minuga koos laval... Ma ei tea, vanusel ei ole ju tähtsust. Muutud lihtsalt küpsemaks. Ja targemaks.

Aga Pipiga juhtus kord ka nii, et olime ühes seltskonnas 25aastase noormehega, kes rääkis, et pole ammu Rakvere teatris käinud ja viimati käis vist kooliajal. Küsisin, mida siis vaatamas käisid? Käisin "Pipi Pikksukka" vaatamas, vastas ta. Küsisin, ega ta tea, kes Pipit mängis. Ta vastas, et ei tea, aga täitsa äge Pipi oli. Ütlesin, et mina mängisin. Siis oli küll nii, et inimesel jäi suu lahti. (Naerab). Seda ma nautisin, peab ütlema.

"Georgi" muusikalis, kus mängisin Astat ja kilpkonna, juhtus sama asi. Väga paljud ei saanud aru, et see olen mina, kes tegi kilpkonna. Mis saab olla näitlejale suurem tunnustus?

Vähe aga sellest, et sul on teatritöö ja "Õnne 13", siis nüüd lisandus veel TV3 saade "Randevuu" ka. Kui kergelt sa taolisi pakkumisi vastu võtad, mis sulle tööd juurde toovad?

Ma ikka nädalakese mõtlesin, enne kui jah-sõna ütlesin. Ma ju ei teadnud sellest saatest midagi veel. Sai vaadatud seda Venemaa saadet ja algselt ma ikkagi mõtlesin, kuna Venemaa saadet juhib tunduvalt vanem naisnäitlejanna, siis mul olid kahtlused – inimesed respekteerivad vanemat inimest rohkem ja annavad võib-olla teatavad küsimused andeks. Minul oma eas on ikkagi piinlik, kui pean vanemalt paarilt küsima teatud küsimusi.

Siiamaani oleme salvestanud kaheksa saadet ja pole probleeme olnud. Aga ma mõtlesin ikka päris tükk aega, kas mul on seda vaja. Kuid see on nii, et iga uus väljakutse toob mulle kuradikese silma! Mitte et ma oleks kunagi tahtnud mingit saadet juhtida – mul pole isegi sellist mõtet pähe tulnud, aga et see pakkumine tundus põnev, siis mõtlesin, et vaatan, mismoodi seda tööd üldse tehakse.

Kui tihti Ülle Lichtfeldtil kuradike silma lööb, nagu sa ise väljendusid?

Ega see ole minu väljend. Keegi kunagi ütles või kirjutas nii. (Naerab). Aga kuradike lööb mul tihti silma. Kas või reaetenduse ajal, kui publik on hea ja etenduse hästi vastu võtab. Või kolleeg teeb mõne nalja, nii et publik aru ei saa.

Sul ei ole seda hirmu, et hakkad kogemata laval naerma?

See on minu enda teha, kuidas ma end sellest välja keerutan. Kolleegi naljad on alati teretulnud. Need värskendavad. Aga ega neid nüüd nii väga tihti ka tehta. Ja publik reeglina neist naljadest aru ei saa.

Ja siis pöörad laval publiku poole selja ja vaikselt naerad?

On tulnud ka seda ette. (Muigab). Alati saab ka nutma hakata. Igasuguseid asju on tulnud teha.

Mis siis laval kõige hullem asi on olnud?

Kõige hullem asi pole üldse seotud näitlemisega. Hoopis laulmisega, mida olen millegipärast tegema hakanud. See juhtus siis, kui Estonia ooperikvartett tegi mulle kunagi ettepaneku laulda romansse. Meil oli kontsert Estonia talveaias. Ja ma nägin saalis istumas vanu lauljaid, vanu tegijaid – olin nii närvis, sest laulmine ei ole minu element.

Näitemängu on ikkagi harjutatud mitu kuud ja kui läheb sassi, siis aitab partner su välja või kuidagi ikka saad toime. Aga laulmisega on see, et ma ei oska end välja keerutada. Võib-olla nüüd juba küll, aga tol ajal oli kõik nii uus ja värske. Estonia ooperikvartett saadab ja mul läksid laulusõnad meelest ära. Ühe vene romansi ajal. Siis ma mõtlesin küll, et neelaks see maapind mind! Aga näitlejal on vist sisse kodeeritud, et tuleb igal juhul ellu jääda. Jäin traagiliselt vait, muusika läks loomulikult edasi. See aeg tundus mulle kohutavalt pikk, ehkki tegelikult läks vaid kaks rida salmist kaotsi. Tegin väga teatraalse žesti, panin käe silmade ette ja langetasin pea. Kui mul tuli siis järgmine rida meelde ja muusikas oli ka õige koht – ime, et ma selle ära tabasin – siis seda hingestatumalt ma laulsin.

Päris osav tegutsemisviis.

Jah, aga ma mäletan, et see oli kõige kohutavamaid hetki laval. Tundus, et see hetk oli väga pikk, aga tagantjärele ütlesid saalis istunud kolleegid, et ma kaotasin kaks repliiki. Ja neile tundus, et ma tahtsingi seda teha. Et Lichtfeldt nüüd mängib. (Naerab). Tegelikult oli see suur ja sinine ja sügav auk!

Sinu vene romansse või mustlaslaule kuulates jääb ikkagi tunne, et sa ei ole päris tuim ja rahulik eesti hing.

Ju ta hakkab kuskilt kaugemalt pihta, sest ma elasin majas, kus pool maja kuulus sõjaväelastele. Ja minu mängukaaslasteks olid valdavalt vene lapsed. Väga väikesest peale.

Mis tähendab, et sa valdad vene keelt vabalt.

Valdasin suurepäraselt. Praegu puudub praktika. Lõpetasin vene keele eriklassi Rakvere 3. keskkoolis ning mul olid ka superõpetajad. Üks neist oli üle elanud Leningradi blokaadi ja võib vaid arvata, milline naine see oli.

Algselt olid mul vene keeles hinneteks poole päeviku suurused number ühed. Õpetaja oli halastamatu, nii et hakkasime kõik hirmuga ja usinalt seda keelt õppima. Aga ta kuidagi suutis teha selle keele ka põnevaks, tänu suuresti vene kirjandusele ja vene filmidele. See kõik oli minu lapsepõlv. Tänapäeva noored ei jaga vene keelest ikka mitte midagi.

Aga elu on mind venelastega kokku viinud ka. Kas või Jõhvi teater Tuuleveski, kellega me käimegi esinemistel ja laulamegi koos. Vene romansse ja mustlaslaule.

Et siis sina rakverelannana oled Lääne- ja Ida-Virumaa kokku viinud?

Jah ja suuresti tänu lavastaja Eili Neuhausile, kes Ida-Virumaad Lääne-Virumaale ligemale tirib. Või siis Lääne-Virumaad sinnapoole.

Mängisite tänavu suvel Ida-Virus Kukruse Polaarmõisas teist suve järjest "Vabrikutüdrukuid". Kuidas läks?

Me oleksime võinud teha lisaetendusi kümme tükki veel. Ikka väga kurb oli lõpupoole, kui inimesed jäid ukse taha. Aga praegu me arvame, et kena on lõpetada, kui asi on laes. Mina mängiksin seda hää meelega veel. Ja mitte ainult Kukrusel. Seda lavastust annaks suurepäraselt ringi kantida kuhugi mujale.

Aga kõik, mida meie Ida-Virus teinud oleme, on väga kenasti läinud. Eesotsas lavastusega "Mstsenski maakonna leedi Macbeth" Ontikal. Kui aga saab, siis mina lähen jälle. Lõppude lõpuks on seal koos huvitavad näitlejad. Ehkki meil Eestis ei olegi andetuid ja igavaid näitlejaid ja lavastajaid.

Su tempo paistab olevat üsna tihe. Kas sina oled kunagi öelnud mõnele töö- või rollipakkumisele lihtsalt ei?

Ei ole. Ainult sel juhul, kui mul ei klapi ajaliselt. Ja mul on kuidagi õnnestunud mängida, eriti mis puudutab projekte, siis on mul õnnestunud osaleda häädes asjades.

Aga näib, et asjad vist tulevad ise su juurde. Sa ei pea neid otsima. Eelmisel aastal olid sa teatristatistika järgi hõivatuim eesti naisnäitleja.

Nii vist on olnud jah. Ja ma olen mõelnud alati nii, et kes teeb, see jõuab. Pigem on ilmselt jäänud mulle mõni asi pakkumata, sest on mõeldud, et ma olen nii hõivatud. Etenduskordade järgi.

Võib-olla see peletab mõne pakkumise eemale. Et tal pole nagunii aega. Mina ikkagi julgustaks: kui on mingi huvitav pakkumine, siis tuleb ikkagi pakkuda – kuidagi me selle aja ikka leiame. Ja ma hea meelega teen ikka väljaspool Rakveret ka, kui vähegi võimalik on. Ja Rakvere teater on mulle alati väga kenasti vastu tulnud.

Sul on järgmise aasta märkmik ka juba täis?

Ei, nii hull ei ole. Suveks ei ole veel midagi.

Aga kuidas sinu sisetundega on, kui jälle mõne töösõidu pealt koju tuled? Valgud autost välja, läbi kui Läti raha?

On ka selliseid kordi olnud. Aga nii kui koduvärav selja taga kinni langeb, tuleb jõud. Kodu annab jõudu.

Kodu ja pere – kaasa Indrek Saar, tütred Barbara ja Aleksandra – on sul ilmselt väga kindel ja toetav?

Jah, aga ega neil ju valikut ei ole. Ega siis pereisa ka parem ole. Ja ma ikka lohutan ennast sellega, et lapsed, kes on tulemas, ikka valivad, kuhu ja kellele nad tulevad. Et nad valivad endale kõige parema ema.

Kogu sinu suure töömahu juures tahan küsida, on sul veel tegemata rolle?

Ma tean seda, et ma ei tea mitte midagi. Iga aastaga läheb vastutus suuremaks. Aga mul on väga palju ema ja vanaema rolle veel ju mängimata! Kõikvõimalikke nõmmenõidasid on ju veel mängimata! Arvan, et see on puhas rõõm.

Tavaliselt on naisnäitlejail alates 40. eluaastast kehv aeg. Pärast esimeste armastajate osi on tükk tühja maad ja siis tulevad kohe vanaeitede osad. Seega – maailma näitekirjanikud pole just heldelt ses vanuses naistele rolle jaganud. Sul paistab olevat hästi läinud – seda kehva aega pole tekkinud.

(Naerab). Minul on, jah, hästi läinud. Minu jaoks tuleb Rakvere teatri uus hooaeg kui hästi naistekeskne. Kohe-kohe algavad "Jane Eyre’i" proovid. Meil on lausa kaks külalisnäitlejat. Kolm korda võib arvata, kes mängib Rochesteri – eks ta ikka Hannes Kaljujärv ole! (Naerab). Teine külaline on Elina Pähklimägi. Ja nimiosas on meie noor näitleja Maarika Mesipuu. Tõotab tulla hästi põnev – muusikaline melodraama. Väga palju laulu, väga palju tantsu. Ja meil, ülejäänud naistel, on seal väga palju erinevaid rolle. Mina mängin seal nelja erinevat rolli.

Ja pärast "Jane Eyre’i" hakkab Eili Neuhaus lavastama "Kaheksat armastavat naist", kus teevad kaasa ka kaks huvitavat külalist. Loomulikult Ines Aru, kelle puhul ma arvan, et ta ei olegi meil enam nii väga külaline. Ja comeback´i teeb ka Anne Veesaar. Seda ma ootan ka suure huviga.

Millist pingutust see näitlejalt nõuab, et teha ühe lavastuse sees nelja erinevat karakterit, mitte üht ja kindlat pearolli?

Väga lihtne. Tuleb ju proovide aeg ja siis ka etenduste aeg. Tihti on see pearoll vaat et kõige igavam. Esimesed armastajad on ikka suhteliselt igavad tegelased. Kui ise olin noorem ja mängisin järjekordset esimest armastajat, siis ma alati vaatasin kadedusega kõrvalrolle, mis olid lahedad karakterid, ägedad eided ja tädid.

Ma olen pigem ise teinekord vaadanud, et issand, kui igav roll mul on! Nüüd ma võin seda tunnistada, et eks ole tulnud selle esimese armastaja rolli nimel palju pingutada. Aga, kui sa ikka näed kolleegi tema ägeda osaga kõrvalt, siis mõtled, et seda, pagan, mängiks ise ka.

On see valge kadedus, kui sa kõrvalt kolleege vaatad?

Jah, see on hea kadedus. Mitte see must kadedus, et – oi, küll mina nüüd mängiks seda rolli. Eks seda on ka kahtlemata olnud. Aga üldiselt olen mina ikka see tüüp, kes vaatab valge kadedusega. Häätahtlikult. Et midagi kõrva taha panna. Vaatan, et oh, sa raisk, kui kihvtilt ta paneb. Aga siis ehk mõtlen selle juurde, et ma paneks sinna juurde mingi asja veel. (Naerab). Aga must kadedus – see ei ole hea. Ma püüan seda vältida. Sest see tuleb sulle lihtsalt tagasi.

"See primadonna sõna on kuidagi nii vastik!"
Kui Rakvere teatrit kõrvalt vaadata, siis tundub, et Ülle Lichtfeldt ongi selle maja ja lava primadonna. Ise ta aga nii ei arva. "Oh, see primadonna sõna on kuidagi nii vastik!" ütleb ta kindlalt. "Meil Eestis on ainult kaks primadonnat. Ma mõtlen sõnateatrit. Mina leian, et ainult Ines Aru ja Ita Ever on primadonnad. Ehk ma nimetan neid kaht, kellega ma olen koos laval olnud. Ning ilmselt ma Ines Aru käest veel siis, kui "Leenane'i kaunitari" ajal koos laval oleme, veel selle primadonna jutu eest "vastu kõrvu" saan!"
Ülle peab pausi ja sõnastab ära selle, mis teeb ühest näitlejannast primadonna. Räägib seda Ines Aru ja Ita Everi pealt. "Nad on väga suured. Võimsad. Ausad. Ilusad. Andekad naised. Ja kui primadonnaga kaasneb sõna "primadonnatsema", siis see joon neil absoluutselt puudub. Primadonna oled sa ikka siis, kui sa primadonnat ei tee."
Kui aga küsida, kes ta ise 20 aasta pärast on, kostab näitlejanna lihtsalt: "Kui jumal ikka tervist annab, siis eks ma ole samamoodi edasi. Kus mul pääsu on?" Ning naerab. 

Ülle Lichtfeldt

Sündinud 4. augustil 1970.

Töötab aastast 1990 Rakvere teatris, kus on mänginud üle 70 rolli.

Pälvis Eesti Teatriliidu aastapreemia 2010 naispeaosade eest Rakvere teatri lavastuses "Toatüdrukud" ja "Mstsenski maakonna leedi Macbeth".

Pälvinud Rakvere teatri kolleegipreemia aastail 2002 ja 2007.

Rakvere teatri publikupreemia laureaat aastail 2005, 2011 ja 2012.

Ülle Lichtfeldt mängib Are rolli ETV sarjas "Õnne 13" ning juhib TV3 saadet "Randevuu".