Stephen King: "Ma ei taha surra, aga helikopteris lamades ja eresinist suvetaevast vaadates mõistan, et laman surma lävepakul."

1980ndad aastad möödusid Kingi jaoks meelemürkide uimas. Lapsena oli ta olnud ülimalt ärev, tudengina avastas võimaluse reaalsusest põgeneda. Kokaiiniküttel kirjutas King raamatuid hullumeelse tempoga, kuid uimasti tekitas mäluauke, teadvusekaotust ja ninaverejookse. Parema puudumisel kulistas Stephen isegi kanget suuvett. Alles kümnendi lõpuks suutis ta meelemürkidest loobuda, mõistes, et vastasel juhul jääb ta perest ilma ja saab hukka.

Ent kümme aastat hiljem oli Kingil taas surm silme ees. "1999. aasta juuni kolmas nädal oli mu naise ja minu jaoks erakordselt rõõmus: meie lapsed, kes juba suured ja üle riigi laiali, olid kõik kodus," kirjutab King oma mälestustes. "Olime esimest korda üle kuue kuu ühe katuse all. Lisaks oli majas meie esimene lapselaps, kolme kuu vanune, kes nõksutas rõõmsalt heeliumõhupalli, mis ta jala külge oli seotud."

Koletu liiklusõnnetus purustas pereidülli

19. juunil viis kirjanik noorema poja lennujaama, naasis koju, tukastas veidi ning seadis end siis tavapärasele jalutuskäigule. Õhtul pidi kogu pere kinno minema. Ent maanteekäänakul sööstis Kingile oma helesinise kaubikuga otsa Bryan Smithi nimeline 42aastane mees, kel oli selleks ajaks autojuhina kogunenud kümmekond seaduserikkumist. Smith ei vaadanud teele, sest ta nügis parajasti oma rotveilerit, kes oli hüpanud tagaistmele ja nuuskis lihakülmikut.

"Laman kraavis ja mu nägu on üleni verine ja parem jalg valutab," meenutas King hiljem. "Vaatan alla ja näen midagi, mis mulle ei meeldi: mu süli tundub olevat küljetsi, nagu oleks kogu alakeha pool pööret paremale väänatud." Vigastused on nii rängad, et kohaliku haigla arstid ei võta Kingi ravimist ette. Kirjanik viiakse helikopteriga Kesk-Maine’i meditsiinikeskusesse. "Mul on tunne, et ma hakkan uppuma," sosistab King. "Keegi kontrollib midagi ja keegi teine ütleb: "Tema kops on kokku vajunud." [...] Ma ei taha surra. Ma armastan oma naist, lapsi, pärastlõunaseid jalutuskäike järve ääres. Ma armastan ka kirjutada. Ma ei taha surra, aga helikopteris lamades ja eresinist suvetaevast vaadates mõistan, et laman tegelikult surma lävepakul."

Jätkab fännide rõõmuks kirjutamist

Kirjaniku parem jalaluu oli nii mitmest kohast kildudeks, et arstid kaalusid esmalt selle amputeerimist. Peas oli suur haav, puusaluu oli puruks. Kümne päevaga tehti Stephenile viis lõikust, ent juba juulis jätkas ta tööd teosega "On Writing" ("Kirjutamisest"). Jalule sai ta alles sügise hakul.

Kingi advokaat ja veel kaks sõpra ostsid Smithi kaubiku rusud 1500 dollari eest ära, et ta seda internetioksjonile ei paneks. Hiljem pressiti sõiduk vanarauaks. King oli pettunud, sest tema suur unistus oli auto kirkaga puruks peksta.

2002. aastal teatas menuautor oma fännide tohutuks meelehärmiks, et lõpetab kirjutamise. King andis mõista, et vigastuste tõttu on tal ebamugav istuda ning jaksu napib. Õnneks on King oma sõnu söönud ning jätkab loometööd pealtnäha endise viljakusega. "Kirjutan, aga kirjutan palju aeglasema tempoga kui varem," tunnistab ta siiski.

40 aastaga 50 romaani

USA kirjanik Stephen King on ligi 40 aastat kestnud karjääri jooksul avaldanud 50 romaani, neist seitse Richard Bachmani nime all, ning viis mitteilukirjanduslikku raamatut, lisaks jutukogusid. Ta on kirjutanud ligi kakssada jutustust, millest mitmed hargnevad kirjaniku koduosariigis Maine’is.

Kingi teoseid on maailmas müüdud üle 350 miljoni eksemplari.

Tuntumad ekraniseeringud

"Carrie" (1976)

"Surmahotell" ("Shining", 1980)

"Ole minuga" ("Stand By Me", 1986)

"Misery" (1990)

"It" (TV, 1990)

"Shawshanki lunastus" ("The Shawshank Redemption", 1994)

"Roheline miil" ("The Green Mile", 1999)