Andres Kork: "Seda probleemi, et Soome arste enam ei mahuks, ei ole." (95)

Voisitteko te työskennellä menestyksellisesti lääkärinä Suomessa?*

Ma saan aru, mis te küsite, aga ma ei ole soome keelt õppinud ega kaalunud Soome tööleminekut.

Keelega ei ole tänapäeval muidugi probleemi ka kõige andetumal inimesel. Igale arstile, kes tahab soome tööle minna, pakutakse praegu piiramatus mahus tasuta kursusi. Ma tean arste, kes on teinud intensiivseid soome keele kursusi: kaheksa tundi päevas ja viis päeva nädalas.

Miks siis teie pole kaalunud Soome tööleminemist?

Suurel määral hoiab kinni kollektiiv. Kirurgia on selline ala, kus üksteise toeta ei saa keegi töötada. Kui niiviisi on aastaid oldud, tekib perekondlik õhkkond.

Kui palju Soome õigupoolest arste mahub? Ühel hetkel peaks ju arstikohad olema kõik mehitatud!

Soome arstid teenivad keskmiselt 6000 eurot kuus ja on harjunud töötama kaheksast neljani. Eesti arstid teenivad Soomes reeglina rohkemgi, sest meie arst on harjunud, et ta teeb põhitööle lisaks kuus veel ka neli valvet – see on meile mõõdukas koormus. Ja kuna valved makstakse Soomes väga korralikult kinni, siis Eesti arstid eelistavad neid teha. Soome arst ei hakka ületööd tegema, tema hindab oma elu ja isiklikku elu ja puhkuse aega.

Eesti ehitajaid Soomes igal poole kohalikud väga ei salli. Kas Eesti arst on Soomes lugupeetud ja au sees spetsialist?

Ma usun küll.

Mu õde on psühhiaater, kes töötab kaks nädalat Soomes ja kaks nädalat loeb Eestis ülikoolis loenguid. Tema ütleb, et ülikoolist saab ta edasi-tagasi sõiduraha, aga elab ta sellest, mis teenib Soomes.

Asutuses, kus mu õde Soomes töötab, on viis psühhiaatrit, kellest vaid üks on soomlane. Soomes on ravikeskusi, kus suurem osa personalist on eestlased. Eestlased kogunevad gruppidesse – sinna, kus on eestlasi ees, minnakse juurde, ja sedasi tekivadki väikesed eestlaste oaasikesed. Ma ei usu, et sellises kollektiivis suhtutakse eestlasesse halvasti.

Palju praegu Soomes meie arste töötab?

Seda ei tea keegi. Registreerima hakati kaheksa aasta tagasi – siis, kui Eesti astus Euroliitu. Tegelikult läks päris korralik ports Eesti arste Soome tööle juba 1989. Ainuüksi Kotka haiglasse läks toona mitukümmend Eesti arsti.

Samas loendab meie sotsiaalministeerium arste niimoodi, et kui inimene on küll võtnud endale tõendi, et töötab Soomes, aga teeb Eestis aasta jooksul kas või ühe valve, siis loetakse ta Eestis töötavaks arstiks. Selliseid arste on väga palju.

Numbrit, palju töötab meie arste Soomes, ei ole olemas. Aga meil ei ole ka teada, palju töötab arste Eestis. Me oleme seda ministeeriumust igal aastal küsinud, aga vastust pole saanud.

Arstide liidu arvestuse järgi, peaks Eesti tervishoiusüsteemis töötama ligi neli tuhat arsti.

Aga ikkagi – palju meie arste veel Soome mahub?

Ma käin igal aastal Soomes arstide päevadel – need on nädala aega kestvad täiendõppe päevad. Igal aastal ma küsin, palju on neil arste puudu. Muutus on selline, et kui 5–6 aastat tagasi oli neil puudu 900 arsti, siis tänavu nad ütlesid, et puudu on 800 arsti.

Seda probleemi, et Soome arste enam ei mahuks, ei ole. Küsimus on selles, kui palju on minejaid.

Aga viimase aja probleem – mis käib küll rohkem õdede, aga ka arstide kohta – on see, et need Eesti meditsiinitöötajad, kelle emakeel ei ole eesti keel ning kellel on seetõttu natuke raskem soome keelt õppida, on võtnud suuna Saksamaa ja Inglismaa peale.

Kui tänapäeval noor lõpetab ülikooli, on tal inglise keel ju puhtalt suus. Saksa keel õpitakse ära selle pärast, et seal on lihtsam tööd saada. Ja Saksa arstide palgad... ütleme nii, et Soome palgad on Saksamaaga võrreldes suhteliselt tagasihoidlikud.

Praegu kaaluvad ka Saksa arstid streiki. Ainsad, kes ei taha seal streikida, on radioloogid – nende kuupalk on 22 000 eurot. Mõelge, mida mõtleb meie radioloog, kes oskab juhuslikult saksa keelt?

Eestis on arsti miinimumpalk kuskil 1500 euro kandis...

...miinimum on 1203, kusjuures see on Eestis ühtlasi arsti põhipalga mediaan.

Soomes teenivad meie arstid rohkem kui 6000 eurot. Millised on üleüldse meie võimalused hoida kinni arste, keda ei seo Eestiga hooldamist vajavad sugulased või kinnisvara, või kelle pere ei saa mingil põhjusel Soome kolida?

Üks asi hoiab kinni – sõpruskonnad.

Seda raha, mis Soomes makstakse, ei hakka Eesti arstid vähemalt minu eluajal kindlasti teenima. Aga Eesti hoiaks meedikuid kinni sellega, kui pidevalt astutakse väikseid positiivseid samme.

Arstid tahavad lihtviisiliselt riigilt pai saada?

Kas või pai! Peaasi, et me saaksime parandada töökeskkonda, et me saaksime normaliseerida töökoormusi.

Mis on arstide töökeskkonnal viga? Teil on euroremonditud kabinet ja eeskujulikult sisustatud operatsioonisaal!

Jah. Aga meil on peal meeletu koormus. See väsitab lihtsalt inimesed ära.

Teie teete kuus ära poolteise arsti töö?

Ametlikult olen ma tööl ühe kohaga. Minu kuu töötundide arv on 168. Selle juures ma teen 2–3 valvet.

Mida see valve tähendab?

See tähendab seda, et äripäeval võtan ma erakorralisi haigeid vastu kella 16st kella 8ni hommikul.

Kui ma tulen pimesoolepõletiku kahtlusega kell kaks öösel haiglasse, siis teie lõikate mu hommikuks lõhki?

Jah! Nädalavahetusel on see valve 24 tundi. Kuna tööseadusandlus ei luba nii palju ületunde teha, makstakse valvete eest kokkuleppehinnaga ja valvetunnid ei kajastu kuskil. Ehk kui Tervise Arengu Instituut võtab minu kuupalga ette, siis ta näeb 168 töötundi ning tasu nende eest, pluss tasu valvete eest. Kui siis kogu mu teenistus jagatakse 168ga, tuleb tunnitasu näiliselt väga kõrge, sest lisaks töötatud valvetunnid ei paista kusagilt välja.

Te rikute seadust, sest ei pane oma valvetunde kirja, aga raha selle eest saate.

Jah! Niisugune süsteem toimib kõigis Eesti haiglates. Kui selline valvete, ületundide tegemine ära kaoks, ei püsiks Eesti tervishoid püsti.

Ja kui Eesti arst ei rabaks poolteise koha peal, vaid täidaks ainult ühe koha, siis alles jäänud poolele kohale poleks meil enam inimesi võtta?

Alles käis uudistest läbi Rakvere haigla näide, kus oli 29 kohalikku arsti ja 49 külalisarsti. Ilma külalisarstideta – Rakvere haigla teenindab kahe keskmise maakonna jagu rahvast – ei saaks tööd teha.

Leidke praegu üks Eesti haiglajuht, kes ütleb, et tal ei ole arste juurde vaja! Isegi erahaiglais on arste puudu. Ma arvan, et Eestis võiks arste olla juures paarkümmend protsenti.

Külalisarst tähendab seda, et teise haigla arst käib gastroleerimas?

Jah, teise haigla erialaspetsialist käib kohal, sest haiglal endal ei ole arste. Haiglal tekib sellest majanduslikke raskusi, sest ta peab maksma kinni mitte ainult külalisarsti töötasu, vaid ka tuleku-mineku kulud. See on jälle üks detail, mis näiliselt suurendab arstide palganumbrit, sest arst teeb 24tunnise valve, aga lepingus on sees ka sõidukulud, mis kajastuvad palganumbrina.

Kolmapäevane Tartu Postimees kirjutas, et mullu oli Tartu Ülikooli Kliinikumis keskmine töötasu arstil 2148, õel 955 ja hooldajal 523 eurot. 2148 eurot ei ole Eestis see kõige pisem palk. Miks te hakkate streikima?

Ega see streikimine lähegi nüüd lahti palga pärast – kuigi ka see omaette probleem, eriti õdedel.

Selle palgaga elab Eestis ära, olgem ausad.

Elab. Aga küsimus on selles, et see palk teenitakse 1,5kordse koormusega ja me näeme iga päev, kuidas süsteem laguneb ja mureneb, kuidas järjest lähevad inimesed ära.

Peamine mure on siis kolleegide lahkumine?

Jah, ja nende töö jääb siiajääjate teha. Koormus pidevalt kasvab, sellest tekivad pinged.

Esimene punkt, milles me tahame hakata läbi rääkima, on töökoormused.

Mis oleks reaalne lahendus? Te ise räägite, et kolleegid lahkuvad ja siiajääjad peavad nende töö ära tegema. Kuidas neid töökoormusi siis vähendada?

Peaks kehtestama maksimumnormid, millest üle ei tohiks meedik töötada. Tuleks määrata, kui palju haigeid tohiks eriarst tunnis vastu võtta. Praegu, kui arste on puudu, tahetakse, et võetaks vastu võimalikult palju patsiente: koguni seitse-kaheksa tunnis.

Teie 1. oktoobril algava streigi eesmärk on pikendada ravijärjekordi?

See ei ole ravijärjekordade pikendamine!

No kui te praegu võtate vastu kaheksa patsienti tunnis ja te tahate seadust, mis keelaks võtta vastu rohkem kui näiteks neli patsienti tunnis, siis muutub ravijärjekord ju kaks korda pikemaks!

Lastearstide puhul oleks normaalne isegi kaks patsienti tunnis. Ma ei kujuta ette, kuidas lastearst võtab vastu neli alla-aastast last tunnis.

Jah, puhtmehaaniliselt võttes ravijärjekord pikeneks. Aga kui arst ei pea patsiente läbi masindama, vaid ta saab inimesega tegelda põhjalikult, ei pea patsient ehk niipea arsti juurde tagasi tulema. Meie praegune koormus sünnitab uut koormust, sest esimesel korral pole piisavalt aega patsiendiga põhjalikult tegelda.

Äkki te kutsute ise patsiendi liiga kergekäeliselt tagasi? Te ju teenite iga vastuvõtu pealt.

Haigekassa rahad lõpevad enamikus haiglates enne kvartali lõppu. See peaks olema debiilne meedik, kes hakkab asjata haiget tagasi kutsuma – olukorras, kus niikuinii haigekassa ei maksa kõigi vastuvõtule jõudvate haigete eest. Kui te teete niikuinii tasuta ületööd, siis te ei tee endale seda ju veel juurde!

Kus Eesti meditsiinis praegu raha põleb?

Kuskil ei põle! Aga kõige suurem rahakulu on järjekordades. Kui arstile pääsemise aeg on liiga pikk, suurendab see reeglina tervishoiukulusid. Ainus võit pika ravijärjekorra juures on see, et iseparanevad haigused jõuavadki selle aja jooksul ise ära paraneda. Tõsise haigusega patsientidel, ja kahjuks on need enamuses, tõbi süveneb ja seetõttu paratamatult pikeneb ka ravi.

Ja teie tahate streigiga neid järjekordi – vähemalt esialgu – veelgi pikendada?

Esialgu nad pikenevad kindlasti! Aga kui anda arstile aega tegutseda, läheb meil nii, nagu on läinud Põhjamaades: visiidid on pikemad, aga nende arv kahaneb.

Palju teevad meie arstid tühja mõttetut tööd? Mis ülesandeid täites te ise mõtlete: ma raiskan oma aega, see on sekretäri või õe rida.

Te ütlesite kaks suurt asja juba ära. Õdede arv on Eestis liiga väike. Neid peaks olema oluliselt rohkem ja siis saaks õde täita palju ülesandeid, mida praegu täidab arst. Eesti õed on väga hea haridusega.

Iga patsient ei peaks arsti juurde jõudma? Ta võiks vabalt jääda õe juurde pidama, sest õde oskab teda piisavalt hästi aidata?

Osa võiks jääda õe juurde pidama, ja osadega, kellele arst ütleb oma arvamuse ära, tegeleksid edasi ainult õed. Ma ütlen veel kord: Eesti õed on väga hea väljaõppega.

Teine liigne koormus on seesama sekretäri töö. Soomes või Saksamaal arst ei kirjuta ise peaaegu midagi. Ta räägib diktofoni, sekretär lööb selle ümber ja see ongi haiguslugu.

Kui suur on probleem, et perearstid saadavad patsiente eriarsti juurde edasi nii-öelda igaks juhuks? Perearst küll näeb, et tõenäoliselt ei ole patsiendil seda häda, mille ta on endale Google’i abil diagnoosinud, aga kuna patsient nõuab endale eriarsti uuringut, siis kohtusse mineku hirmus lähetataksegi patsient ilmaasjata eriarstile.

Kui haige nõuab, siis, jah, nad saadavad.

Kas see on mõistlik?

Ei ole, ja perearst saab ise kah aru, et see ei ole mõistlik.

Miks perearst ei ütle haigele: minge koju ja rahunege maha, võtke piparmünditeed!

Aga siis läheb patsient Õhtulehte ja kirjeldab seal mõnele kenale ajakirjanikule, millised valud tal olid, kuidas ta tahtis saada spetsialisti juurde ja arst – kujutage ette, see rumal inimene – ei saatnud!

Ilmubki Õhtulehes artikkel, kuidas arst ei saatnud valudes haiget edasi.

Teisest küljest: pange ennast perearsti situatsiooni. Tal on selline kahevahel olukord: haigus ei ole päris äge, aga on selline... piiripealne. Perearst teab, millised järjekorrad on uuringutel. Ja siis ta on hea inimene ning ütleb haigele: ma annan teile küll saatekirja, aga kui te tahate kiiresti abi saada, minge EMOsse.

Kas see EMOs töötavate kolleegide suhtes natuke vastutustundetud ei ole?

On, veidi. Aga haigele on see ideaalne ja perearst mõtleb haige peale. Ta ei taha riskida sellega, et haigel võib minna halvemaks.

Siim Kallas heitis 13. septembri Eesti Päevalehes Eesti meditsiiniasutustele ette ülbust, hoolimatust, ükskõiksust. Kui palju Siim Kallas selle koha peal liialdas?

Ma arvan, et ta liialdas päris kenasti. Ma ei taha öelda, et neid asju ei ole, aga ilmselt leiab selliseid lugusid igast valdkonnast. Eriti sageli leiavad arusaamatused aset siis, kui juhtub kokku saama kergelt konfliktne meedik ja samasuguste iseloomuomadustega patsient. Teine asi on see – mida te ka kirjeldasite – kui perearst ütleb täiesti õigesti, et teil pole nendeks ja nendeks uuringuteks vajadust, aga patsient kukub nõudma. Siis tuleb väga kiiresti tüli.

Lisaks on Eesti inimesele igasugune soovimatu ravitulemus arstlik viga. Mujal Euroopas tehakse väga selget vahet, mis asi on soovimatu ravitulemus ja mis on arstlik viga.

Defineerige, palun, need mõisted lahti.

Teil on pimesool lõigatud?

Jah!

Kas teil pärast haav mädanes?

Minu pimesoolt opereeris vahetult enne oma ilukliiniku avamist doktor Peep Pree, kes ilmselgelt harjutas ka lihtsaid operatsioone tehes võtteid, mida hiljem ilukirurgias kasutada. Ma ei leia praegu esimese ropsuga armi ülessegi. Mädanema ei läinud see kohe kindlasti.

Küsige doktor Pree käest, kui paljud tema opereeritud pimesoole haavad on läinud mädanema. Paraku on ka väga headel arstidel see protsent umbes 20, sest see on must operatsioon. Pimesool lõigatakse jämesoole küljest maha ja kui organismi valmidus võidelda põletikuga pole piisav – pisikutega puututakse selle operatsiooni käigus igal juhul kokku –, läheb ka parimate kliinikute parimatel arstidel viiendikul juhtumitest pimesoole haav mädanema.

Meil suhtutakse sellesse nii: haav läks mädanema, tähendab – arst lõikas halvasti! Soomes öeldakse, et see on soovimatu ravitulemus, mis ei sõltu arstist. Keegi ei loe seda veaks. Aga meil pannakse kõik ühte patta. Kui midagi ei tule välja nii, nagu on loodetud, on kindlasti keegi süüdi.

See on ka üks asi, mis mõjutab noorte arstide lahkumisi. Vanemad arstid on juba kalestunud – me teame ise, kas me tegime vea või ei, ja me ei kuula enam selle koha pealt meediat. Aga on kümneid näiteid, kuidas sellise süüdistusega meediast nime pidi läbi käinud noor arst töötab kahe kuu pärast Soomes ja ei tule enam tagasi.

Te olete üldkirurg. Öelge, palun, mis töö paneb kirurgi silma särama? Võimas – ma saan teha sellise operatsiooni!

Kui te olete töötanud kirurgina üle 30 aasta, siis sellist erutust enam ei tule. Aga parim tunne on ikkagi see, kui kõik on läinud hästi ja patsient läheb ilusasti koju.

Kuidas moodsal ajal ümbrikutega majandatakse?

Ei oska öelda. Ma arvan, et patsiendid teavad, kellele pakkuda, kellele mitte. Minule pakutakse mõned korrad kuus.

Võtate vastu?

Minu rutiinütlus on see, et kui te ümbrikut ära ei pane, leidke endale teine arst, ja tavaliselt paneb patsient siis ümbriku ära.

Teie patsiendid loevad seda praegu!

Nad võivad rahulikult lugeda.

Te ammu enam ei võta ümbrikuid vastu või pole kunagi võtnudki?

Sel aastatuhandel ei ole ma kindlasti ümbrikut vastu võtnud. Ma arvan, et arsti palk ei ole praegu selline, et arst peaks ümbrikest elatuma.

Teie kolleeg Jüri Teras kurtis kolmapäevases Eesti Päevalehes, et osa ravirahadest läheb betooni – haiglate renoveerimiseks. See vastab suures plaanis tõele?

Vastab! Haigekassat luues oli ideoloogia selline, et kommunaalkulud ja ehitusrahad peaksid tulema eraldi riigieelarvest. Aga praegu on tõesti nii, et haigla katab kõik kulud sisuliselt ravirahadest.

Üks teie kabineti sein on krohvitud patsiendi arvelt?

Jah! Patsiendi arvelt või meedikute palkade kulul, ütleme niiviisi.

Mis seis on Eestis 2. oktoobril?

See on küsimus sotsiaalministrile. Kui ma võrdlen meid muu maailmaga – Euroopa Liidu riikides ei ole arstide streik harv nähtus, –, siis seal võetakse reeglina töötajatega enne streiki ühendust. Vähemalt püütakse jõuda kokkuleppele. Meil on ministeerium deklareerinud, et tema läbirääkimiste laua taha ei tule; et see streik on meedikute ja haiglajuhtide vaheline küsimus. Kusjuures minister teab suurepäraselt, et haiglajuhtidest meedikute töökoormus ja tasu ei sõltu – rahakott on ministeeriumi ning haigekassa käes. Seni, kuni minister on sellisel positsioonil, läheme me vääramatult streigile.

Mida see streik patsiendile tähendab?

Eriarstiabi polikliinikute uksed sulguvad Tartus ja Tallinnas kolmes suures haiglas. Streik ei puuduta lastehaiglat. Ka perearstid võtavad patsiente vastu. Streigiga ühinenud eriarstid aga mitte.

Andke andeks – keegi selle streigi pärast ära ei sure?

Kindlasti mitte! Toimib vältimatu arstiabi, perearstiabi, onkoloogiliste haigete ravi, hematoloogiline ravi, bioloogiline ravi – näiteks reumatoidartriidi juures – ja metadoonravi. Psühhiaatrilistel haigetel pikendatakse kindlasti retsepte. Kõik patsiendid, kelle ravi katkestamine võib põhjustada tervisekahjustusi, saavad ravi edasi.

Aga kui perearst on saatnud patsiendi kurguarsti juurde, siis kurguarst teda vastu ei võta?

Kui see arst streigib, siis ta vastu ei võta. Aga streik on vabatahtlik. Kui paljud streigivad, kui paljud mitte – seda me näeme oktoobri esimesel esmaspäeval. Streigi kestus sõltub sellest, millal hakatakse läbi rääkima ja millal jõutakse enamikku meedikuid rahuldavate lahendusteni.

Mida sotsiaalminister tegema peaks, et streiki ei tuleks?

Esimene asi, mida me ootame, on see, et me saaksime rääkida koormustest.

Teine oleks süsteemi korrastamine. Ja kolmas töötasude küsimus. Pisikesed sammud on noorte kohalhoidmiseks hädavajalikud.

Veel üks asi, mida me tahame, on see, et ministeerium võiks anda avalikkusele objektiivseid numbreid. Hiljutises "Aktuaalses kaameras" pakkus sotsiaalminister arstide palga mediaaniks juba 1800 eurot. Ma küsisin Tervise Arengu Instituudist, kas on tulnud mingi uus uuring. Nemad ei teadnud sellest midagi! Ainult minister teab, kust ta sellised arvud on võtnud.

See bluffimine ja mõttetute summade loopimine ärritab meedikuid. Ilmselt ärritaks see iga elukutse esindajat.

Kui suur peaks olema palgatõus, mis aitaks noori arste Eestis hoida? Pigem 5-, 10- või 50protsendine?

5protsendiline palgatõus ei hoia kindlasti noori koha peal, ja 50protsendine palgatõus pole kindlasti Eestile jõukohane. Meie küsime praegu juurde 20 protsenti.

See on ju riigi peale kokku sõge summa!

Kuidas võtta! Teiselt poolt: kui õdedele pakutakse 6protsendilist palgatõusu, siis tähendab see juurde netos 18 senti tunnis. Kas te arvate, et 18 senti tunnis hoiab õde ära minemast?

* Kas te võiksite vabalt töötada arstina Soomes?