TELEKOLUMN | Kes tappis <em>reality</em>-staari? Kes küll tegi paljutõotavast supermodellihakatisest narkomaani? (6)

See oli südantlõhestav anti-tuhkatriinulugu. Osales kord Ameerika modellisaates klaari naha ja eebenmustade juustega tütarlaps, kes lootis rikkaks ja kuulsaks saada. Viis aastat hiljem ilmus ta jälle avalikkuse ette, aga mitte supermodelli, vaid pundunud näo ja kõdunevate hammastega narkomaanina. Allakäigule olevat hoogu andnud nurjunud unelm modellitööst. Seepeale meenus mulle augustikuine uudis, et üks prantslanna kaebab kohtusse suure telekompanii. Tõsielusarja tegijad olevat tema poja arvelt hunniku raha kokku kühveldanud, aga tühjaks imetud kangelase siis südametult hüljanud.

Tõsielusarjad ei ole mulle võõrad. Olen nende tähekestest reporterina lugusid kirjutades kogenud, kuidas taevast sadanud kuulsus inimest muudab. Algul on ta rikkumata, meeldiv ja siiras. Võtteplatsil osutatakse talle korraga nii palju tähelepanu, rohkem kui iialgi varem tema tagasihoidlikus elus supermarketi müüja või töötu üksikemana. Kõik, ka tühised asjad, mida ta teeb, pälvivad kaamerasilma huvi.

Peagi on tema telefon ajakirjanike kõnedest punane, ühtäkki tahab kogu vabariik teada, mis on tema lemmiktoit või –värv. On ka ebameeldivat – lehepealkirjadest näib, et tema liignimi on hoopis Buss või Farm. Kui ta on nutikas, taipab ta varsti, et ei meediat ega netikommentaatoreid huvita tema isik, vaid telesaade, mille osa ta on. Reality-kuulsus põleb kiiresti nagu laenatud raha. Vaid üksikud eredad isiksused jäävadki orbiidile, näiteks Trimmi-Anna, kes nüüd särab uue politseisarja peaosas.

Meelelahutusäri on silmakirjalik

Aga mis siis, kui tõsielutäheke pole kuigi läbinägelik? Kui ta ei suuda kuidagi mõista, miks unistus säravast ja jõukast elust, mis näis juba käeulatuses, moondub kõrvitsaks nagu Tuhkatriinu tõld? Selline inimene elab limbos. Ahvatlev mekk kuulsusest ei lase enam vanasse igavasse ellu tagasi pöörduda. Küladisko või karaokeõhtu asemel ihkaks ta Kroonika seksikate peole, aga millegipärast ei saabu kutset. Enne nii familiaarsed saatetegijad löövad ukse tema nina ees kinni, kui ta koputab, et küsida, kas talle oleks uusi väljakutseid. Viimases meeleheites saadab ta kõmulehele "anonüümse" vihje, et teda nähti Raekoja platsil tundmatu noormehega suudlemas. Ent ajakirjanikud ei helista.

Ta ei pruugi mõista, mis juhtus. Alles ju paistis päike nii eredalt, lehereporterid ja telesaate toimetajad olid tema sõbrad. See on tõesti kurb. Aga kuidas aidata? Võtta ta uude tõsielusarja? Teha temast uus esiküljelugu? Anda uuesti killuke asjatut lootust, et tema ellu saabub maagiline pööre ja ta suudab lennata kõrgemale, kui tiivad kannavad?

End tapnud Prantsuse tõsielutähe ema kommenteeris kohtuasja algatades, et tõsielusarjadesse valitakse meelega emotsionaalselt ebastabiilseid, kes kaamera ees pisarateni rõõmustaksid ja kurvastaksid, loobiksid mõtlematult sõnu, teeksid end narriks ja lõbustaksid sellega televaatajat. Küllap psühholoogid oskaksid seletada, miks komplekse ja hingepiinu varjatakse tihti välise bravuuriga.

Reality-staar, mis sul viga on?

Modelli- ja staarisaadetesse valitakse alati mõned osalejad lihtsalt karakteri pärast, kuigi on klaar, et neil pole talendiraasugi. On ka andekaid, kes saatest minema kupatatakse vaid seepärast, et nad osutusid igavaks. Kogenud produtsent on nagu professor Moriarty, kes tõmbab salakavalalt niite, ilma et lootusrikkad saatessepürgijad aimaksid, et lõks on juba kinni plaksatanud. Kavalalt punutud kamba puhul teavad saatetegijad sisupöördeid ette: nood kaks lähevad peagi kaklema, too aga valab üksipäini nurgas pisaraid. Kas tundub julm?

Olles ise tõsielusarjadesse osalejaid otsinud, võin kinnitada, et psühhiaatrilise diagnoosiga tüüpidest käib iga mõistlik teleprodutsent siiski kaarega mööda. Aga mõõdukalt tasakaalutuid tegelasi tõmbab televisioon vastupandamatult ligi ja paratamatult satuvad nad ka saatesse. Castingu'l võiks nime ja vanuse asemel küsida: "Mis sul viga on?" Ausalt: ega päris normaalne inimene, kel elus kõik hästi, tõsielusarja trügigi.

Tavaliselt vajab see, kes telekanalite üleskutsele reageerib, oma ellu puuduvat pusletükki, hingel kripeldavat "miskit", mida ta seletadagi ei oska. Sestap ei taipa ta, et otsib valest kohast. Ta käib ühelt prooviesinemiselt teisele. Pürib staarisaatesse, kuna soovivat lauljaks saada. Kui see ei õnnestu, valib ta kosjasaates uut meest. Kui ka sellega ei õnnestu, trügib trimmisaatesse, sest kõhnemana saaks ta ju tingimata õnnelikuks.

Kas keelata tõsielusari kui ebaeetiline žanr üldse ära? Ehk keelaksime sel juhul ka elu ära? Täiskasvanud inimest ju vägisi kaamera ette ei tiri. Küll olen selle poolt, et telekanalid võiks inimestesse, kes neile enamasti tasuta oma teeneid pakuvad, nii palju investeerida küll, et nad pärast võtete lõppu psühholoogi audientsile läkitada. Ehk saab just sealt alguse see teekond, mille lõpus inimene leiabki selle, mida ta tegelikult otsib ja vajab. Tõsielusari tõsiseid elumuresid ei lahenda.