VIIMANE OSA: Aarne Üksküla Linnateatri lavastuses «Isad ja pojad» Vassili Ivanovitš Bazarovina. Indrek Sammul mängib Arkadi Nikolajevitš Kirsanovit. 20. märtsil 2002 esietendunud lavastuses viimaks tehtud kaksikrolli eest (Üksküla asendas ka haigestunud Mikk Mikiveri) pärjati Üksküla festivalil «Draama 2003» preemiaga «Kahekordse süvenemise eest». Foto: Priit Grepp
Jaanus Kulli 29. oktoober 2017 18:08
"Kui käsi värisema hakkab, ei tohi kirurg enam silmaoperatsioonile minna. Minu aeg on läbi. Seljataga on 45 hooaega ja aitab küll," tunnistas vanameister Aarne Üksküla juba kuus aastat tagasi Õhtulehele, et tema lavaaeg saab ümber. Kahjuks pole ta oma sõnu söönud. Kui välja arvata siin-seal tehtud väiksemad rollid teatris või kinolinal.

Lõpetanud oma 45. teatrihooaja, langetas Aarne Üksküla 2006. aastal kindla otsuse teha näitlemisega lõpparve. Üheks tema viimaseks suurrolliks jäi Linnateatri lavastuses "Isad ja pojad" Vassili Ivanovitš Bazarov. Pärast Mikk Mikiveri ootamatut haigestumist usaldas "Isade ja poegade" lavastaja Adolf Šapiro Ükskülale ka Pavel Kirsanovi osa. Ükskülal oli siis lavastuses raske kaksikroll.

"Tahaks küll väga loota, et sügisel (2006 – J. K.) on ta (Mikiver – J. K.) "Isades ja poegades" tagasi," ütles Üksküla tookord. Ent Mikiver ei tulnud enam tagasi. Ehk võib siitki otsida üht põhjust, miks tema kursusevend, lavakunstikateedri esimese lennu lõpetanud Aarne Üksküla otsustas kuue aasta eest teatrilavaga jumalaga jätta.

Nüüdseks on näitleja loobunud ka avalikkusega suhtlemisest.

Aarne Üksküla tänase 75. sünnipäeva puhul iseloomustavad teda kolleegid ja partnerid lavastusest "Isad ja pojad".

Indrek Sammul: "Laval oled sa justkui Üksküla peopesal. Ta hoiab sind laval!"

"Päris esimest kohtumist ma Aarnega meenutada ei suuda, aga "Kuritöö ja karistuse" ajal oli meil esimene tööalane kokkusaamine. Mäletan, kuidas ta Porfirit luges. Ta luges hästi kummaliselt," tõdeb Draamateatri näitleja Indrek Sammul. "Olen seda ka hiljem tähele pannud, et ta loeb esimestes lugemistes hästi neutraalselt ja sa ei saa paljudest sõnadest aru. Küll aga mõttest. See on täiesti kummaline asi. Et mõte, mida ta tahab öelda, tuleb välja.

Teine suurem kohtumine Ükskülaga oli kümme aastat tagasi "Isades ja poegades". Just see, kuidas ta õppis sisse Miku osa, oli omaette vaatepilt. Kuidas ta tabas ära selle rolli tuuma ning millise lugupidamise ja austusega ta selle ülesande vastu võttis.

Aarne puhul on huvitav veel see, et tema partnerina tunned sa ennast turvaliselt: sa oled justkui Aarne peopesa peal ja siis ta kuidagi hoiab sind laval! See on huvitav tunne. Sul on tohutult turvaline temaga koos olla, ta justkui aitab sind ja sa tunned, et sa ise oled suures plaanis.

Kõik näitlejad, kes on temaga koos laval olnud, on kahtlemata temalt midagi õppinud. Lisaks tema tolerantsus ja suhtumine töösse! See kõik on väga terviklik. Isegi prooviperioodides, kui esietendus on juba ukse ees ja laval on muidu palju närvilisust, pole ma tema puhul seda kunagi täheldanud."

"Kui püüda kirjeldada inimest nimega Aarne Üksküla, siis sõnu ju jätkuks, aga raske on neid õigesse järjekorda panna," mõtiskleb Rain Simmul. "Ühelt poolt on temas ühendatud suurus ja lihtsus ning samas korraga vahedus ja pehmus. Kui teda võrrelda kellegagi Eesti teatrimaastikul, siis need oleksid Jüri Järvet ja Ants Eskola.

Ta on kolleeg, kellega ühte truppi sattumine on juba pool võitu igale näitlejale. Olenemata, mis teatris see lavastus välja tuleb. Sest ta on lihtsalt väga hea näitleja ja suure sisemise taktiga inimene.

Lavakooli ajast mäletan veel seda, et ta on väga hea pedagoog ning ta pole sugugi autoritaarne. Vastupidi, väga tundlik, professionaalne ja väga mänguline. Mitte kunagi ennast kehtestama panev, vaid just noort näitlejahakatist avada oskav. Ma saan aru, et see kõik kokku sai tohutu kiidukõne, aga just sellisena on Aarne mu silme ees. Ennast taandav, mitte esiletükkiv. Härrasmees.

Mõiste, kui nii võib öelda, "näitleja Aarne Üksküla" on alati hoopis midagi enamat kui lihtsalt sõna "näitleja"."

Lembit Peterson: "Inimesena on Üksküla peidus."

"Aarne tuli minu ellu kuidagi loomulikult," ütleb lavastaja, näitleja ja teatrijuht Lembit Peterson. "Kuigi päris esimest kohtumist ei mäleta. Laval mäletan teda esmakordselt Kaarin Raidi "Punjaba potitehasest". Ma tean, et tema Tallinna tulek oli seotud uute tuultega Noorsooteatris: Kaarin Raidi ja 7. lennust tulnud inimestega.

Esimest korda tegime koostööd "Nelja aastaaja" puhul. Olin selleks ajaks enda jaoks avastanud palju tähtsaid vaimseid asju, elu vaimsed alused huvitasid mind väga. Küsisin tema käest päris proovide alguses, mis on tema meelest elus kõige tähtsam. Aarne vastas pärast pausi ettevaatlikult, kuid kindlalt: "Armastus".

Aarne on väga hea partner, temaga tekib laval elus suhe. Ta näeb sind, aimab ette, kuhu sa järgmisena lähed, ta naudib koosmängu. Inspireeriv partner. Talle meeldib ka riskida, ta on selleks aldis, temaga on hea mängida, sest ta tõetaju on nii avar ja samas selgepiiriline. Tema kohta käib see, kui öelda, et partneri silmist leiad tõe.

Näitlejana on Aarne igale lavastajale kingitus. Mis ei tähenda, et temaga alati kerge koos töötada oleks. Aga huvitav on ta igas proovis ja tema annab alati etendusele näitlejana kammertooni. Vaka alla pole teda võimalik panna.

Teda kui huvitavat ja tarka näitlejat teavad paljud, inimesena on ta varjul ja peidus. Ta ei ava ennast väga kergelt. Nõrkusi on tal nagu meil kõigil. Aga ma ei tahaks hakata neid avalikkuse ette laotama – ei teiste ega enda omi. See on niisugune edev tegevus. Kui Aarne kedagi armastab, siis kuidagi maksimaalselt, tal kujunevad kindlad lemmikud, kelles ta vist kunagi ei pettu. Kui ta aga kellestki ära pöördub, siis tundub et sama maksimaalselt, isegi kategooriliselt. Ülitundlik ülekohtu suhtes, ei jäta reageerimata. Aga ei lärma, leiab viisi, kuidas oma seisukohtadest vaikselt teada anda. Nii, et see mõjub. Tema lemmiknäitleja oli vaieldamatult Ants Eskola. Ise ütles ikka, et kui rolliga hätta jääb, siis teeb Eskolat."

Aarne Üksküla: "Tunnen seda, et aeg saab täis, et aitab."

Pille-Riin Purje: Kui tihti te praegu Rakvere Teatris käite ja sealseid lavastusi vaatate?

Aarne Üksküla: Ma käin üldse vähe.

PR: Kas ei taha enam käia või ei jaksa...?

AÜ: No praegu ma unistan, et ma enam... Katsuks saada nüüd ometi ükskord vabaks. No kuidas ma saan? Ma tunnen, et ma olen juba vastu lage. Ja ma ei oodanud, et see lagi on nii madal. Ma lootsin, et ta on kõrgem. Kõrgemal. Aga ma olen juba vastu lage. Ma tunnen juba, et näiteks Maurusega ma ei pääse sinna, kuhu ma tahtsin, kuhu oleks soovinud. (Tammsaare–Nüganeni "Tõde ja õigus. Teine osa", lavastaja Elmo Nüganen, Linnateater 2005). Sest lagi tuli vastu ja edasi enam ei saa. Ja ma ei ole kärbes, kes seisab seal lae küljes kinni tagurpidi, ma kukun ju ikka allapoole.

Ja ma olen aru saanud... On üks lause, ei tule praegu meelde, kust see pärineb, ka see on tõlgitud või... Aga see kumiseb mul kõrvus. Ma isegi ei mäleta täpselt, kuidas see oli. See on üks värsirida, ma kuidagi umbes ütlen: "Võib kotka tiib ju riivata ka maad, kuid kana taevasse küll kunagi ei saa!" Ja ma olen seda mõistnud. Ma ei ole muidugi kana, ma olen kukk, eks ole! Võib-olla ma suudan sauna katusele või mõnele puuoksale lennata, aga mitte kunagi kõrgemale. Ma olen nüüd sellest aru saanud ja ma ei ole väga kurb. Ma tean, et mul on juba kuuekümne üheksas eluaasta ja mina ei ole Herta Elviste või Eino Baskin. Minul on piir käes ja mul ei ole õigust enam mängida üldse neid suuri rolle, sest nad lähevad nüüd üha halvemaks. Kärbes hakkab juba tagasi kukkuma laest.

/---/

Ma räägin seda kõike praegu. Ega ma ei tea, mis edasi tuleb. Aga ma tunnen seda, et aeg saab täis, et aitab. Ja ma olen seda juba aastaid mõtelnud: mis kuramuse pärast siis mina ei saa nagu normaalsed inimesed vanaduspuhkust pidada.

Aarne Üksküla intervjuu Pille-Riin Purjele 27. oktoobril 2005. aastal Raadioteatri stuudios. Raamatus: Pille-Riin Purje, "Kuraditosin näitlejat hiirelõksus". Varrak, 2007.

"Oleksin oma Valgeristi ordeni onule hauda kaasa pannud."

Reet Made: Kui te nüüd oma lapse- ja kooliaja peale tagasi vaatate, siis mis on kõige olulisem, mille olete lapsepõlvest kaasa võtnud täiskasvanu maailma?

Mulle tundub tähtis see, mismoodi onu meid kasvatas. Ta oli suur korraarmastaja ja ka mina ei kannata lohakust. Ja hoolimine, teiste peale mõtlemine. Onu elas kõrge eani, 86. eluaastani. Tema nägi neid, keda minu vanemad ei näinud – nende kolme lapse järeltulijaid: kuut lapselast ja ühtteist lapselapselast.

Tuleb alati mõelda teise inimese peale, see on oluline. Ma ei saa kunagi keerata raadiot või telekat väga valjuks, sest mulle tundub, et ma võin naabreid häirida. Ma ise küll kannatan selle all, kui allkorrusel pannakse tümps kõvasti peale.

Kui ma töötasin Rakvere Teatris, käisime Panevežyses. Selle teatri juht oli Juozas Miltinis, mees, kes tegi Panevežyse teatri üle Euroopa kuulsaks. Ja kui tema käest küsis üks meie näitleja, kuidas ta lõi niisuguse teatri niisuguses väikeses linnas, ütles Miltinis: "Oi, see hakkab väga lihtsatest asjadest peale. Kõigepealt tuleb inimestele viisakust õpetada." See ei ole "tere" ja "palun". See on üks teine asi, mida peaksid minu meelest õppima ka paljud meie poliitikategijad. Midagi sellist on mulle sisse jäänud onu kasvatusest. Oleks onu veel elanud, kui ma sain Valgeristi ordeni, siis oleksin selle pannud talle hauda kaasa. See kuulus temale."

Aarne Üksküla intervjuu Reet Madele. Eetris 27.04.2002. Raamatus: Reet Made, "Lapsepõlvelood". AS Ajakirjade Kirjastus, 2008.