Kes himustas parteijuht Käbini konjakit? Miks näitlejad miilitsas 15 päeva said? (11)

"Kõik teavad, kus oli Endla esimene hoone, aga tegelikult on Pärnu kui teatrilinna ajalugu nii pikk, et linnas on kümneid (kui mitte sadu) kohti, millel on teatriga seotud oma lugu rääkida," ütles Ain Roost. "Kust näiteks on saanud oma nime üks meie saalidest, Küün?" küsis Roost ja vastas ise: "Kunagi 19. sajandi algul ehitati Pärnusse teatrimaja – suur küünitaoline akendeta laudhoone, kus külalistrupid mängida saaksid. See asus täpselt tänase populaarse söögikoha, Steffani pitsarestorani, asemel."

Pärast ekskursiooni tutvustasid sügishooajal esietenduvaid lavastusi lavastajad Kalju Komissarov, Ervin Õunapuu, Enn Keerd ja teatri dramaturg Triinu Ojalo. Õhtul suures saalis esietendunud Jane Austeni romantiline komöödia "Uhkus ja eelarvamus" sai aga etenduse lõppedes püsti tõusnud vaatajatelt pika aplausi.

Pärast esietendust jätkupeol palus Õhtuleht Eha Kardi veel kord minevikku sukelduda, et meenutada mõnda meeldejäänud lugu aastatetagusest teatrielust.

Kokkuhoidlik Olli Ungvere: "Ära sa jumala pärast panni võta! Kulub ära!"

"Meie Endla üks legendaarsemaid näitlejannasid on kahtlemata Olli Ungvere, kellest tänini legende räägitakse," meenutab Eha Kard. "Olli ütles meile teksti ette, kui ta oli juba kaheksakümne alla."

Kõik, kes me seal mängisime, elasime üle jõe, meenutab Eha Kard. "Olli, Peeter Kard, mina, Lii Tedre ja Arvi Hallik. Ollil oli vaja kodus seinalamp seina saada. Ütlesime siis Ollile, et ta on vallaline naisterahvas ning me ei julge Arvit üksinda tema juurde lasta, et me tuleme kaasa. Ütlesime veel, et ega see lamp seina jää, kui ta meile konjakit ei paku."

Teatrirahvas teadis, et Olli oli väga kokkuhoidlik inimene. Arvi pani lambi seina ja meie küsime, et kus siis konjak on. Olli tõigi pudeli, mille põhjas oli ehk 50 grammi. "Oh, näe, otsan, ei olegi teist rohkem," kurtis Olli ja läks kööki. Tõmbasin siis puhvetikapi ukse lahti ja baarikapp oli paksult pudeleid täis! Sest Olli tütar oli Jõhvis günekoloog-kirurg ja tollal toodi arstidele alati konjakit. Aga see pudel, mida Olli meile pakkus, oli külaliste pudel – sinna oli täpselt nii palju jäetud, et igaüks saaks linnunokatäie."

Veel meenub seoses Olli Ungverega Eha Kardile Ingo Normeti lavastus "Musta kassi öösel ei näe". "Olli kandis sularaha alati endaga kaasas. Ja kuna riietur ei saanud alati külalisetendustega kaasa sõita, siis lisaks rollile olin mina ka riietur ja rekvisiitor. Olli mängis vana ja natuke ärapööranud kooliõpetajat. Kuna ma teadsin, et teises vaatuses Ollil enam käekotti vaja pole, viisin ma selle lavalt minema ja pakkisin ära. Korraga oli Olli närvis, et kus ta kott on? Ma siis ütlesin, et pakkisin juba ära. Rekvisiidikasti. "Issand jumal, too ruttu siia!" Kust mina teadsin, et isegi laval oli tal kõik raha kaasas," naerab Eha Kard.

"Samas lavastuses on koht, kus kangelannal on repliik: ma olen sellise eestiaegse isuga. Mängides samas peent prouat. Ja tõepoolest – Velda Otsus, kes dubleeris Olli rolli, võttiski alati veerand kartulit. Aga kui Olli mängis, oli ta enne seda terve päeva paastunud ja sõi laval suure isuga. Ta ise tunnistas, et mitte kunagi sel päeval, kui õhtul oli "Musta kassi" etendus, ta ei söönud."

Kuidas pits konjakit Keerdile korteri maksis

"See oli mäletatavasti 1978. aasta lõpp, kui teatrit autasustati ordeniga Austuse märk. Tähtsat autasu tuli üle andma ei keegi muu kui Eesti NSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimees Johannes Käbin. Palmisaalis oli korraldatud suur bankett. Mäletan, et meie kunagisel lavameistril Marko Tustil, kes oli siis juba kelner Rannahoones, oli valge rätik üle käise, kandik käes ja kandikul kallis konjakipudel, millest ta valas ainult Käbinile," meenutab Eha meeldejäänud õhtut.

"Meile aga valati Moldaavia kolmetärnist odavat konjakit. Enn Keerd, kellel oli selleks ajaks hinge all juba paar pitsi odavat brändit, astus siis kelneri juurde, ütles, et tema tahab ka seda konjakit ning pöördus sealsamas Käbini poole, et miks tema kallist kraami joob, rahvale aga sellist solki pakub. Käbin kostis seepeale, et miks ta niimoodi räägib. Kelner oli metsikult vihane ja Käbinile oli pidu sellega lõppenud. Aga sellest väikesest vahejuhtumist sündis suur skandaal: Enn Keerdi nöögiti uue korteri saamisel aastaid."

Kard meenutab ka jõuluõhtut 1984. aastal. "Olli oli haige, ma võtsin kätte ja läksin teda vaatama. Peeter (Kard – J. K.) tegi verivorsti. Võtsin ka tüki liha ja pohlamoosi kaasa, et ikkagi jõululaupäev. Jõuan Olli juurde ja vaatan, et esikus on maas ajalehepaberid, vaip aga on rulli keeratud ja esikuseina najal püsti. Ma küsin, et mis juhtus. "Vaip kulub ju muidu ära," vastab tema. Mõtlesin siis, et praen Ollile liha ja verivorsti, aga ei saanud veel panni pliidil soojakski, kui Olli hüüab: "Ära sa jumala pärast panni võta! Pann kulub ära. Seal on üks plekktaldrik, prae sellega."

Samal jõululaupäeval tuli Ollile maniküürija koju maniküüri tegema, räägib Eha. "Esikust ta teda kaugemale ei lubanud, et äkki määrib toa ära. Ja kui siis maniküür tehtud sai, võttis Olli taskust viiekümnerublase. Loomulikult polnud maniküüritegijal sellisest summast raha tagasi anda. "Mina ei tea, mis siis nüüd saab," oli Olli nõutu. Mille peale maniküürija vastas, et las ta olla, jõulude aeg, ma teen sulle jõulukingituse."

Kuidas Endla näitlejad Roo ja Kard viisteist päeva said, aga Üksküla pääses

1971. aastal tõi Pärnu Endla välja Maiju Lassila legendaarse lavaloo "Tuletikke laenamas", kus teiste seas tegid kaasa Aarne Üksküla, Ago Roo ja Peeter Kard. Vahetult enne esietendust olid nad käinud kolleegi sünnipäeval. Kolleegil oli näitlejatest ainsana kodus suure ekraaniga telekas ja sel õhtul näitas telekas Tšehhoslovakkia ning NSV Liidu hokimängu. "Võitsid selle tšehhid. Mõistagi oli meeste rõõm suur," teab Eha Kard. "Hakkasid siis mööda Silla tänavat tulema ja arutasid omavahel mängu tulemust, kui korraga pidas nende kõrval kinni miilitsamasin, et mis te siin keset ööd lärmate. Autosse! Aga teie, Üksküla, võite minna. Teid pole vaja."

Sest isegi nõukogude miilits pidas Üksküla sedavõrd kõvaks näitlejaks, et teda ei sobi külma mati peale saata. "Üksküla ajas sõrad vastu, et tema tahab ka tulla. Ei, ei, teid pole vaja."

Miilitsamaja oli siis õpilasaia kõrval, jõudsid sinna ja mõne aja pärast oli ka Üksküla järele jõudnud. "Kongi teda ikkagi ei pistetud, aga Peetril ja Agol aeti hommikul pea nulliga paljaks. Et saavad avaliku korra rikkumise eest viisteist päeva. Meestel pidid aga lavastuses "Tuletikke laenamas" just pikemad juuksed olema. Ent nad olid ju täiesti kiilakad! Viimaks õmmeldi meestele juuksed kaabu külge."

Ja nad pandi tõepoolest viieteistkümneks päevaks pokri. Hommikul toodi miilitsamasinaga proovi, lõuna ajal viidi sööma, õhtul toodi etendusele ja kui etendus lõppes, oli miilitsamasin uuesti ukse ees. "Kusjuures teatri ja miilitsamaja vahemaa oli kuskil viiskümmend meetrit," naerab Eha. "Nendel päevadel, kui proove polnud, pidid nad töötama kas liha- või linakombinaadis või siis suusavabrikus. Et nad aga ühtegi tööd ei osanud, võtsid nad lihtsalt päikest. Ja niimoodi viisteist päeva! Sellised lood. Nõukogude ajal."