"Võerahansu oli mees, kes ei kavatsenudki abielluda." (14)

Legendaarsed on lood kunstnikest, kirjanikest või teadlastest, kelle naised nende noodipaberiga pliidi alla tuld tegid, kelle eskiisidest endale papiljotte keerasid või kelle katseklaasides moosi keetsid. Naistest, kes suurtele meestele vundamendiks olid ja neid nende töös aastakümneid toetasid, räägitakse vähem. Klaverikunstnik Erna Saar-Võerahansu on üks neid, kes valis endale suure kunstniku abikaasa rolli ja suudab seda mängida nüüdki, kui ta üle 30 aasta lesepõlve on pidanud.

Kui Erna Saar-Võerahansu isik vestlusteemaks kerkib, kuuleb kõigist tema kohta kasutatavaist epiteetidest kõige sagedamini sõna "tütarlapselik". Miski on 88aastases vanaprouas jäänud muutumatuks; miski võimaldab meil teda näha just sellisena, nagu võisid teda näha tema sõbrad 60 või 70 aastat tagasi. Proua Erna jaoks on see ammendamatu nooruse võluallikas muusika. Just muusika ühendas teda ka Johannes Võerahansuga.

Esimesed mälestused kunstnikust on pianistil juba varajasest tütarlapseeast, kui ta nägi ning imetles oma tütarlastegümnaasiumi saalis veel vähe tuntud maaliüliõpilase uut seinamaali "Saaremaa rehetuba". Nüüd ehib sama teos vanaproua kodu. 1934. aastal alustas neiu muusikaõpinguid Tartus, kus samal ajal õppis ka Võerahansu. Viimane oli muuseas teinud ka sisseastumiseksameid konservatooriumi, kuid jäi jänni akadeemilise klaverimuusika esitamisega.

Kunstnik kannatuste ajal

Noorele Ernale aga ennustati suurt karjääri kontsertpianistina ning vahetult enne võimumuutust plaaniti teda saata

Leipzigi konservatooriumi. Saatus aga tahtis teisiti ja Ernal on selle kohta ka oma arvamus. "Ma tean, et kui ma oleksin läinud Saksamaale õppima, siis ma oleksin seal pommirünnakutes hukkunud," ütleb ta.

Rohkem kui lavasära tõmbas kunstnikku aga pedagoogitöö. Erna Saar pidas klaveripedagoogi ametit Tallinna konservatooriumis ning Tallinna muusikakeskkoolis 50 aastat, andis samal ajal kontserte ning salvestas muusikat Eesti Raadiole. Tema käe alt on muusikataevasse lennanud lugematu hulk pianiste, dirigente ja lauljaid.

Johannes Võerahansu oli legendaarse kunstikooli Pallas viimase lennu lõpetanu 1940. aasta suvel, kui Eesti Vabariigile juba surmakella löödi. Tal oli õnn saada oma diplom koos teiste surematute kunstnike – Elmar Kitse, Alfred Kongo ja Endel Kõksiga. Samal aastal sulges nõukogude võim Pallase.

Võerahansu oli ka üks viimaseid, kes jõudis veel enne sõda osaleda pool aastat Pariisi kunstielus. Niipea, kui lõpudiplom käes, hakkas võim vahelduma ja igaüks neist tõi kaasa uue kunstipoliitika. Pallaslikud väärtused ning loominguline vabadus tümitati pikaks ajaks maapakku ning ühes sellega ka kunstnikud, kes uute dogmade ees mütsi ei kergitanud. Ka Võerahansu lahterdati formalistlike kunstnike paturegistrisse ning taandati mõneks ajaks näitusesaalidest pedagoogilisele tööle. Ometi võib tagasivaates öelda, et Võerahansust kujunes Nõukogude Eestis üks oma põlvkonna silmapaistvamaid maalikunstnikke.

Abielu "vastu tahtmist"

Erna ja Johannese esimene kohtumine ei olnud paljutõotav. Konservatooriumi üliõpilasena külastas tütarlaps Tartut ning õhtul suunduti koos kunsti õppinud sõbrannaga öömajale suurde korterisse, mida jagas mitu kunstnikku. Ühes toas maalis Võerahansu. Sõbranna Agnes, kunstnik Lepo Mikko abikaasa, oli hõiganud: "Johannes, kas tahad preili kohvikusse viia?" Võerahansu, silmi lõuendilt tõstmata, oli käratanud: "Mina maalin!" Erna vaatas, et toast ruttu välja saab – enne, kui välja visatakse.

Kümme aastat hiljem, 1957. aastal, kolis Johannes Võerahansu Tallinna. Hiljuti oli lõppenud tema kooselu kursusekaaslase ja modelli Elsa Kaupinguga. Ühel õhtul sattus ta kunstiinimeste seltskonda, kes lõpetasid oma õhtu Erna Saare juures klaverimängu kuulates. Vaikselt külaliste taga istuv Võerahansu ei tahtnudki lahkuda. Klassikaline klaverimuusika oli kunstniku suur kirg. Kaks aastat tutvust viis välja küsimuseni: "Erna, kas te ei tahaks äkki minuga abielluda?"

"Võerahansu oli mees, kes tegelikult ei kavatsenudki abielluda," tunnistab proua Saar, kes veel üsna noore naisena juba küpses eas kunstnikuga naitus. "Kuid minu klaverimäng võlus teda lõpuks. Ka mina ei plaaninud teist korda abielluda, vaid pühenduda jäägitult muusikale. Kui minult juba tol ajal küsiti, kuidas läks nii, et ma abiellusin Võerahansuga, vastasin ma: mitte mina ei abiellunud Võerahansuga, vaid Võerahansu abiellus minu klaveriga!"

Johannes Võerahansu kunstnikukäekiri muutus elu jooksul mitu korda, kuid sellest hoolimata läbib tema loomingut alati äratuntav, poeetiliselt jõuline noot. Igas Võerahansu teoses on tuntav tema juuresolek; Võerahansu maalides näeme maailma läbi tema silmade. Sageli näib, et Võerahansu teoseid on võimalik ka kuulata: maailma helid ning vaikus muutuvad seal värvidesse ja pintslitõmmetesse vangistatud muusikaks. Tema teosed toimuvad justkui reaalajas – need ei ole sündinud pikkade mõtiskluste ega kompositsiooniliste otsingute käigus, vaid annavad vahedalt edasi just seda hetke, kui need loodi.

"Võerahansu oli äärmiselt musikaalne inimene, lausa kaotsi läinud muusikaline geenius," ütleb kunstniku lesk. "Kuid ta oskas oma musikaalsuse rakendada ka maalikunsti. Tema teosed on alati harmoonilised ja pehmed, need kõnetavad nii nägemis- kui ka kuulmismeelt."

110 aasta eest sündinud Johannes Võerahansu suri aastal 1980 ning suurt osa tema pärandist haldabki kunstniku lesk. Sel sügisel täitus Erna Saar-Võerahansu unistus korraldada oma abikaasa teostest mälestusnäitus, mida saaks ühendada muusikaga: Tallinnas Tõnismäel paiknevas kunstigaleriis on ta peaaegu iga päev vaimustanud kokkutulnuid tundliku klaverimuusikaga. Erna Saar-Võerahansu mängu ning Johannes Võerahansu teoseid saab galeriis näitusel "Tundmatu Võerahansu" nautida kuni selle nädala lõpuni. Kõik teosed ongi pärit Erna Saar-Võerahansu erakogust.