Maria Faust: loobusin laulmisest, sest saksofon on minu kodu ja kindlus (1)

Esiti köitis teda klaverimäng, sest ta nägi telerist pianist Kalle Randalut Mozartit esitamas. "Tal olid ilusad punakasblondid lokid ja kenad paksud sõrmed, mis suutsid nii uskumatult elegantselt mängida! See oli täiesti hullumiseni äratundmine, et ka minu tee on muusika," räägib juba kümme aastat Taanis tegutsenud džässmuusik, kes annab sel nädalavahetusel Eestis kontserte ansambliga Maria Faust Group.

"Ema ja vanaema ütlesid, et muusik ei teeni, lüpsjad teenivad. Aga lüpsjad pidid hommikul kella neljast üles tõusma ja mul oli juba lapsena selge, et olen õhtuinimene. Küsisin endalt: raha ja lüpsmine või muusika ja vähem söömine? Viimane ei tundunud probleem," räägib Maria (33). Nii pidas ta veidi aega suutäite üle arvet. "Mõtlesin, et püüan siis ennast selleks elustiiliks ette valmistada."

Lumivalgeke ja kuus pöialpoissi

Kuueselt läks ta Kuressaare lastemuusikakooli. Ja see oli šokk. "Arvasin, et hakkan kohe dirigeerima ja komponeerima." Tegelikult ootasid teda Bach ja tüütud heliredelid."Emal polnud rahalisi võimalusi mulle klaverit osta. Käisin mõnda aega naabrite juures harjutamas, siis võttis ema laenu ja ostis klaveri." Kodus eelistas Maria ikka mängida omi lugusid. 

Puberteedieas avastas Maria tantsu, laulu ja saksofonimängu, 1997. aastal jõudis konkursil "Kaks takti ette" 20 parima sekka. "See oli mu viimane laulmine. Tundsin, et hääl ei ole minu instrument ja mulle ei sobi poplaulja elustiil. Ma ei taha olla ainult esineja, solist. Saksofoniga saan ma olla harmooniapill - saan teha palju asju korraga. Ma ei suuda end laulmisega piisavalt väljendada. Sama tundsin ma klaveri puhul. Nii, kui ma saksofoni kätte võtsin, oli see lihtsam. Saksofon on minu kodu ja kindlus."

Otsa koolis pühenduski ta saksofonimängule. Liitus ansambliga Velvet Legion ja Uno Loobi soojendusbändiga Estonian Dream Big Band. "Kartsin kohutavalt, et pean terve elu bossanoovasid mängima. Istusin justkui mustas augus ja taipasin, et kui niimoodi edasi lähen, ei saa ma kunagi oma ideid teostada. Teadsin, et suudan kõvasti tööd teha, ja sain aru, et siin pole selleks aega. Ennast on vaja ära elatada ma ei suudaks end kunagi viia tasemele, milleks tegelikult võimeline olen," põhjendab Maria.

Nii sündis otsus sõita aastaks Taani Esbjergi konservatooriumi. Seal adus ta veel teravamalt, kui täht is on süstemaatiliselt harjutada. Aastaid oli tema juhendaja saksofonist Lotte Anker. Oma kursuselt leidis ta kolm mõttekaaslast: praeguse abikaasa, kontrabassist Adam Pultzi, trummar Håkon Berre ja pianist Morten Pederseni, kes kuuluvad tema septetti ja kellega ühes rajas ta plaadifirma Barefoot Records.

"Nad kõik mängisid algul tavalist peavooludžässi. Põhimats käis ära kolmandal kursusel. Meie stiilieelistus hakkas korraga muutuma, otsisime muid väljundeid," räägib Maria, kes vastandab end popdžässile ja funkmuusikale. Kaheksa aasta eest asutas ta Maria Faust Groupi, kuhu peale eelmainitute kuuluvad saksofonistid-klarnetistid Lars Greve ja Sture Ericson ning trompetist Tobias Wiklund.

Mehise seltskonnaga harjunud Maria hüüab bändimehi oma kuueks pöialpoisiks. "Poisid narrisid mind ja panid Facebooki üles töödeldud pildi, kus ma olen Lumivalgeke ja neid vaesekesi piitsutan. Juurde oli kirjutatud: "Liiguta oma perset, Sture, või saad korraliku sahmaka!" Nad on kõik karakteriga inimesed. Meil on olnud raskeid hetki, kõigil on tohutud egod."

MFG esitab eranditult Maria loomingut. "Aga ma pole natsiliider. Kirjutan palad konkreetsetele inimestele ja jätan neile mingites osades vabad käed. Jätan ka alati vabaduse vigu teha, sest valedest nootidest kasvavad välja kõige lahedamad asjad."

Tema kirglik ja intensiivne alternatiivdžäss sunnib end kuulama – ostukeskusse see ei passiks. "Mind häiriks, kui ma oleks millessegi tohutu energia matnud ja inimene ei vaevu isegi kuulama! Minu muusikaga nii ei saa. Ma olen loodud kaost tekitama. Ma ei otsi rahu ja tasakaalu."

Muusikust kaasat mõistab sõnadetagi

Sestap on Mariale jõukohane ka suhe teise muusikuga. "Ma ei tee mingit saladust, et see on igavene raske asi – kaks loomingulist inimest oma egodega. Kui mul on loomeperiood, ütleb mees, et olen üks vana bitch, ja küsib, kas ma koliks juba ära. Mul kõiguvad emotsioonid nii suurelt üles-alla. Tavainimene arvaks ilmselt, et olen skiso," kirjeldab Maria enda ja kontrabassimängija Adami abielu. "Aga ta on nii hea muusik ja me klapime laval jube hästi! Meil on ühised ideed ja mõistame teineteist sõnatult." Maria meelest näitab pill musitseerija tõelist palet. "Kui inimene pilli mängib, muutub ta nii palju ilusamaks. Seepärast olen vist ka muusikuga abielus."

Eile esines MFG Tallinnas, täna annab ansambel kontserdi Narvas Geneva kultuurikeskuses, homme Viljandi Pärimusmuusika Aidas.

Marial on ka 16liikmeline bigband Jazz Catastrophe ja viiepealine naisteansambel Pistol nr 9. Viimasega ilmub tal album oktoobri algul, suure bändiga läheb ta stuudiosse järgmisel nädalal, kui Taani naaseb. “Materjal valmis kaks nädalat tagasi. Pool sellest kirjutasin sel suvel Eestis,” avaldab Maria. Enne aprillikuist sünnipäeva loodab ta üllitada live-esinemise plaadi.

Stressipalliks kasutab kustutuskummi

Peagi plaanib Maria võtta veidikeseks loomingulise pausi. "Võib-olla hakkan kanu pidama. Ilma naljata," kinnitab ta. "Kanad on nii lahedad! Kui olin 12, oli mul üks koduloomaks. Sovhoosid ja kolhoosid suleti ja loteriiga anti vanu kanu ära. Mu onu võitis ka, aga tal polnud linnuga midagi peale hakata. Lunisin emalt 25 rubla. Tal polnud muidugi aimugi, millega tagasi tulen. Kana oli nii vana, et ei munenud enam. Ta oli mul justkui koera asemel, käis mul järel." Saksofonil on veel üks huvitav fetiš. "Mul on lapsest saati alati kustukumm peos olnud. Ükski mõnuaine pole mus iial sellist kirge tekitanud nagu kustutuskummid. Ma hakkasin neid mingil hetkel sõpradelt varastama – võtsin ja pistsin vaikselt taskusse. Ükskord tabas Håkon mu teolt ja ütles: "Oot, oot, anna tagasi!" Ma vastasin: "Aga mul ei ole veel sellist kustukummi!" Need on mul kindla süsteemi järgi ära paigutatud: üks on padja all, üks saksofonikotis ja harjutusruumis on kaks kohta, kus need seisavad. Juhuks kui on vaja neid mudida ja mõelda," selgitab Maria, et kasutab kustukumme stressipallina.

Teeb kodusaarel improvisatsioonilaagrit

Saaremaal sirgunud Maria on rahvusvahelist päritolu: ta ema on venelanna ja isa Ukraina volgasakslane. Kodusaarel käib ta nautimas rahu ja vaikust, mida Kopenhaageni kesklinnas elades napib. Kolm suve on Maria korraldanud Saaremaa rütmi- ja improvisatsioonilaagrit. "Minu eesmärk on avardada muusikalist haridust. Asju saab huvitavamalt teha, mitte lihtsalt lindi pealt maha, kellegi järgi. Pahatihti läheb loominguline inimene koolis krampi, et jumala eest mitte valesti mängida. See hakkab hiljem välja kostma. See laager suunab teistmoodi mõtlema. Vaba improvisatsiooni saab küll õppida muusikakõrgkoolides, aga muusikakooli tasandil seda pole. Samas oleks noortel seda rohkem vaja just varasemal perioodil. Meil on olnud isegi 11aastaseid noori, kõige vanemad osalejad on üle 40 – muusikakooliõpetajad."