Taarakorjaja elu: kas päevane toiduraha õnnestub kokku koguda? (25)

Valin taarakogumisretkeks välja laupäevaöö – siis peaks liikvel olema küllaga napsitajaid. Sest üks reegel on kindel: prügikaste me ei puutu. Võtan julgestuseks sõbra kampa. Kohtume tund enne südaööd kontserdiklubi Rock Café ees.

Kogemus ütleb, et inimesed kummutavad enne sisenemist isukalt kaasavõetud vägijooki. Esimene õllepudel torkab silma juba Zelluloosi kompleksi juures trammi pealt maha tulles. Käsi ei sirutu selle järele aga enne, kui sõiduvahend järgmise peatuse suunas teele asunud. Kuidas ma nüüd niiviisi trammilaternate valgusvihus, paljude pilkude all...

Uhkustundega tuleb tol ööl kõva sõda maha pidada: et rokiklubi lavale astub nii esinduslik plejaad nagu Smilers, The Sun ja Ott Lepand, koguneb täismaja. Ootame pool tundi pisut eemal, ent kangi alla ulatuv inimsaba ei taha kuidagi lüheneda. Kui üks õllepurk tuulega meie poole veereb, otsustan selle siiski üles korjata, aga jään hiljaks – keegi mees astub selle vahetult enne lömmi, kui jõuan kummardama hakata.

Rohkem pole aega raisata. Võtame südame rindu ja asume sadadest uudishimulikest silmapaaridest (näiliselt) välja tegemata kotte täitma. Meie liiga heade riiete pihta suunatud kommentaaride peale kostame, et oleme töötud tudengit, kel toiduraha otsakorral.

"See on jälk! Kuidas keegi suudab kogu aeg nii elada?" küsib semu järjekordse pudeli lõppu asfaldile kallates. Ebameeldivaim ongi see, et enamiku purkide ja pudelite põhjas loksub veel pisut jooki, mõned on lausa pooltäis. Kui aga algus juba tehtud, läheb edasi libedamalt. Naerame iseenda ja teineteise üle ning tuju tõuseb.

Noos on Rock Café juures korralik – peagi on meil koos kaks suurt kolisevat kotitäit. Viime need sõbra poole ja siirdume piki Tartu maanteed südalinna. Üht-teist leiame tee pealt, Politseipargis laadime peaaegu täis kolmanda koti.

Lõputud veini- ja viinapudelid

Siis hakkab tibutama. (Õigupoolest on terve päev vihmane olnud, vahepeal jagus kuiva ilma vaid mõneks tunniks. Loodame, et sellest piisas kampade õue meelitamiseks.) Suundume Rotermanni kvartali kaudu Mere puiesteele, sealt Aia ja Viru tänava kaudu Raekoja platsile ning edasi Pikale tänavale, kus Hella Hundi vastas pidevalt pidu peetakse. Erandiks pole seegi öö, kuid klaaspudeleid munakividele puruks loopiv seltskond mõjub hirmutavalt. Targem on vist uus jahimaa otsida.

Jalutanud mööda Suur-Karja tänavat Hollywoodi ööklubi ette, kohtame esimest korda kolleege, kes pingil istudes kotisisu revideerivad. Meid ei tee nad märkamagi. Tuulame läbi Harjumäe pealse, ronime Toompea nõlvale ja laskume sealt Hirveparki, mis meie suureks üllatuseks on taarast täiesti lage. Pisut paremini läheb meil aga Rahvusraamatukogu taga Tuvi pargis.

Hasart on sisse tulnud ja üha enam ärritavad mind lõputud (vahu)veini- ja kange alkoholi pudelid, etiketita ning katkised pudelid ja lömmitallatud purgid, millega pole vähimatki peale hakata.

Vaid paari tunniga olen saanud külge professionaalse kiiksu: taarana kangastub iga kohvitops, valgust peegeldav kilekott ja viimaks isegi muru sees paiknev pruunikast klaasist tänavalamp!

Poolel teel Musumäele hakkab taevast lausa pussnuge sadama. Varjume veidikeseks katuseääre alla ja arutame, et Eestis võiks pant olla Soome eeskujul 20–40 senti – saaks sellise läbiligunemise eest pisutki parema palga.

Autod taarakorjaja pärast ei peatu

Vähe sellest, et klaaspudelite kolksumine toob kaasa vastutulijate kõõrdpilgud, ei tule uppunud kassi olek ja kolm pudelikotti eriti kasuks ka teeületamisel. Tavaliselt annavad autojuhid mulle ikka teed, ent seekord mitte. Kui vabamal hetkel lihtsalt teele astume, tuleb kiiruga liduda, sest lähenevad autod ei näita mingit aeglustamismärki. Ilmselt ei pea mitte kõik taarakogujat kuigivõrd inimeseks.

Tammsaare pargis jääme tühjade kätega, kuid Viru hotelli juurest leiame kaks viimast purki. Kolme ja poole tunniga oleme viis kotti peaaegu täis korjanud.

Loenduse tulemused: 31 klaasist õlle-, siidri- või lahja kokteili pudelit, 37 plekist õlle- ja longero-purki (üks välismaine õllepurk on küll pandimärgistuseta) ning 24 plastist karastus- või energiajoogipudelit. Niisiis, kokku 91 pandipakendit. Lähimast kaubanduskeskusest naastes oleme rikkamad 6 euro ja 68 sendi võrra.

Väga säästlikult majandades saab kaks inimest selle summa eest soetada kolme päeva toidupoolise: 500grammise leiva ja 300grammise saia, võileiva peale 150grammise paki viilujuustu ja vorstilõike, kilo kartuleid, porgandeid ja tomateid, kapsapea, poolekilose makaronipaki, liitrise kilepiima ning karbi mune. Selleks, et koos kinno minna, pidanuks me veel veidi vaeva nägema, sest teenitu eest saab poolteist piletit, kui selle hinnaks arvestada neli ja pool eurot.

Äkki olnuks saak suurem ilusa ilmaga, mis toonuks rohkem inimesi lageda taeva alla pidutsema? Samas tähendanuks see ehk ka karmi konkurentsi. Pääsesime ju meie kurjadest kokkupõrgetest ja vaidlustest valduste üle.

Eesmärk

Vaadata, kui palju taarat nädalavahetuse õhtu järel Tallinna kesklinnast leiab ning kui palju algaja pudelikorjaja ühe ööga teenida võiks.

Tulemus

Hoolimata sajuilmast kogume kolme ja poole tunniga kokku 91 pandipakendit: 31 klaaspudelit, 24 plastpudelit ja 36 purki. Teenime 6,68 eurot, mille eest me väga kokkuhoidlikult majandades kolm päeva söönuks saaksime.