Kristjan Sarv: "Väga põnev oleks vahel mängida ka positiivset kangelast." (17)

"Ma õppisin "Puhastust" tehes tohutult," ütleb Kristjan, kes Sofi Oksaneni üle kahekümnesse keelde tõlgitud menuromaani "Puhastus" kinoversioonis, mille maailmaesilinastus on täna õhtul Nokia kontserdimajas, mängib üle laipade sammuvat sutenööri Pašat ja kes tegelikult tahab saada tätoveerijaks.

Kristjan, kes on ennast laiemale publikule mällu mänginud ennekõike pahade poiste rollidega teleseriaalis "Tuulepealne maa" (Leo Solba) ja mängufilmis "Punane elavhõbe" (Korba), tõdeb, et kino- ja telemaailmas käib rollide jagamine inertsist. "Kui oled ühe pahelise karakteri edukalt ära teinud, siis hakkad neid osi endale lausa ligi tõmbama. Mõni aasta tagasi küsis üks ehitusel töötav tüüp – mul olid siis juba seljataga nii Leo Solba kui ka Korba roll, et miks ma alati neid m***e mängin. Lihtne mees, lihtne küsimus," muigab Kristjan. "Vastasin, et ju ma siis olen paras m**n. Tookord naljaga pooleks. Aga tagantjärele olen hakanud mõtlema, et eks need pahad poisid käivad õpetamas, kuidas oma elu mitte elada. Kuidas elus õigeid valikuid teha. Ja kui aeg on käes, õppetunnid õpitud, jätavad nad kollitamise järele." Kristjan ütleb, et lihtsalt kohatäitjaid pätte pole ta õnneks pidanud mängima. Kuigi on ka selliseid sutse pakutud. "Leo Solba, Korba ja Paša on tulnud piisava ajalise vahega ja on olnud suured tööd. Loll oleks olnud need osad tegemata jätta," ütleb Kristjan.

Miks režissöörid on Kristjanis näinud ennekõike lurjusepotentsiaali, pole teda eriti huvitanud. ""Puhastuse" Pašale kandideeris kuulu järgi päris palju näitlejaid, kes rolliproovis käisid. Võtsin end kokku ja ju ma siis avaldasin Antti Jokinenile (režissöörile – J. K.) muljet," ütleb Kristjan.

Kui paljud näitlejad unistavad just negatiivse tegelase mängimisest, siis selliste tüüpidega üle külvatud Kristjan ütleb, et näitleja mängib ikka inimest. "Nii nagu igast õilishingest tuleks otsida midagi madalat, leiab igast kaabakast midagi ilusat. Sealt see roll lahti ketrab. Aga olgem ausad, praegu mõtlen küll, et väga põnev oleks mõnd positiivset kangelast kujutada."

"Kristjan, strippareid ei tohi katsuda!"

Koostööst filmi režissööri Antti Jokineniga jagub Kristjanil vaid kiidusõnu. "Ta teab, mida ta näha tahab, ning saab suurepäraselt aru, et selleks, et näitlejad end platsil kindlalt tunneksid, tuleb neid armastada ja hoida. Nagu lapsi. Alati, kui ma platsile jõudes Anttit kohtasin, ajas ta suu kõrvuni ja hüüdis sosistades: "Paša!" See andis tohutult jõudu. Olen ka selliste lavastajatega kokku puutunud, kes näitlejat halvas mängus süüdistavad või näitleja peale lõugama pistavad, kui tekst segi läheb," teab Kristjan.

"Stsenaariumis oli üks stseen, mis filmist küll välja jäi, aga kus oli tohutult rahvast – stripparid, libud, alkohol, relvad, narkots – selline tõsine allilmapidu. Raske stseen, sest Paša pidi täiesti meeletu olema – ringi rabelema, tantsima, naisi näppima ja nii edasi. Ühe duubli ajal juhtus, et ma mänguhoos – Pašale aitab mingil hetkel seltskonnast ja ta ajab inimesed minema – andsin ühele stripparile laksu vastu tagumikku. Duubel lõppes ära, ja selgus, et tohutu probleem. Tüdruk, kes laksu sai, oli šokis. Ta oli küll ametilt ka striptiisitar, aga see oligi probleem, et stripparit võib ju vaadata, aga mitte katsuda, ja ma olin koguni laksu vastu tagumikku andnud. Ühesõnaga tüdruk nutab, ma üritan talle seletada, et tegemist oli võttega ja ma reageerisin vastavalt olukorrale ja oma rollile – ei midagi. Režissööri esimene assistent Jouni Mutanen tuleb tõsise näoga minu juurde: "Kristjan, whatever you do in the scene, you cannot touch the strippars, they are professional, they’re not used to it" (Kristjan, mida iganes sa teed, strippareid ei tohi katsuda, nad on professionaalid ja pole sellega harjunud). Mulle tundus olukord juba päris jabur. Siis saabus monitori tagant võtteplatsile Antti Jokinen, et mis toimub, miks me ei filmi. Talle seletati olukord ära. Antti tuli minu juurde: "Kristjan, during the scene, do whatever you wan’t, hit whoever you feel like – we are making movies..." (...et tee stseeni ajal, mis pähe tuleb ja löö, keda tahad, me teeme filmi...). Ja jumala õigesti ütles."

Suurim väljakutse oli võõras keeles mängimine

Mis puutub filmitegemisse ja õhustikku võtteplatsil Eestis ja Soomes, siis Kristjani sõnul siin suurt vahet pole. "Sugulasrahvas ikkagi," on ta lühike kommentaar.

Kristjani sõnul tegeles ta oma rolliga väga põhjalikult. "Vaatasin dokke Vene vanglasüsteemist, uurisin tätoveeringute tähendusi, mis on vor v zakonye – kuni taust lahti hakkas rulluma ning Paša käitumine ja valikud loogiliseks muutusid. Tegelesin soome keelega, sest mängima pidi soome keeles ja režissöör tahtis, et mul võimalikult väike aktsent oleks. Me siin naerame soomlaste üle, kui nad rääkima hakkavad, eriti, kui nad eesti keelt üritavad rääkida. Aga üllatus, üllatus, soomlastele on eestlaste soome keel samasugune või veel suuremgi naljanumber. Pidime kuidagi pehmelt ja napakalt mõjuma. Pisut pooletoobistena. Aga Paša ei tohi mõjuda pooletoobisena. Võõras keeles mängimine oli selle rolli puhul ehk kõige suurem väljakutse," räägib Kristjan oma rolli vormimisest.

Kokkuvõttes oma rollile tagasi vaadates ütleb Kristjan, et isiklikult tähendas see suurt eneseületust. "Aga jälle, raskest ülesandest saab alati loobuda, või see vastu võtta. Ikka need kaks – blue pill ja red pill. Võtad ühe, jätkad oma senist elu, tuttavat ja turvalist, võtad teise, sukeldud tundmatusse. Me elame selles kehastuses siin ainult korra," ütleb näitleja.

Kui kauaks ta veel pahasid poisse mängima jääb, Kristjan öelda ei oska. "Areneda tuleb. Trenni peab tegema. Keha ja vaimu virgena hoidma. Küllap siis tulevad ka teistsugused rollid."

Üks võimalikest terendab juba silmapiiril. "Mulle tehti Vikerraadiost ettepanek mõned lastejutud sisse lugeda, praegu otsin materjali. Aga rollide puhul vaen ikka plussid ja miinused läbi ja siis otsustan."

"Puhastus"

Noorel prostituudil Zaral õnnestub põgeneda oma vangistajate käest. Jälitajad tihedalt kannul, peidab ta end üksikusse talumajja oma ainsa eesti sugulase Aliide juurde. Kahe naise loos hargneb lahti armastus ja armukadedus, viha ja andeksandmine, sõda ja ajalugu.

Sofi Oksaneni romaani "Puhastus" põhjal on stsenaariumi kirjutanud Marko Leino ja Antti J. Jokinen. Režissöör Antti J. Jokinen ("The Resident" peaosas Hillary Swankiga), kunstnik Katrin Sipelgas. Osades: Laura Birn, Peter Franzen, Kristjan Sarv, Amanda Pike, Jaanika Arum jt.

Produtsendid Maria Avdjuško, Kristian Taska / Taska Film ("Nimed marmortahvlil", "Punane elavhõbe") ja Markus Selin, Jukka Helle / Solar Films ("Matti", "Pahat pojat", "Paha maa").