Raul Vaiksoo: "Eesti Hollywood asub Sagadis." (3)

Praeguseks on paigal kolm tahvlit suurusega 3 x 1,5 meetrit. Just täna lisandub neljas Järva-Jaani kinomuuseumi juurde, millel märgitud võttepaigad kogu Eestis, ja see on eelmistest neli korda suurem.

Arhitekt Raul Vaiksoo ja filmimees Artur Talviku eestvedamisel ning "Eesti film 100" raames käivitunud projekti nimetus "Sajandi sada võttepaika" on tegelikult tinglik. Sest kogu Eestit hõlmav võttepaikade infotahvel saab ligi tuhat täppi, mis märgistavad kohti, kus kunagi surisenud kaamerad, huuanud prožektorid ja kõlanud käsklus "Vaikust, võte!".

Raul Vaiksoo, kes on ühtlasi ka võttepaikade kaardi kujundaja, ütleb, et Eesti filmikunst on teda huvitanud juba pikemat aega. "Olen teinud päris palju ekskursioone mööda Eestit ja neid paiku, kus on ühte või teist filmi üles võetud." Vaiksool on alati ekskursioonidel kaasas ka fotod, millest üks on tehtud filmivõtete ajal, teine tänapäeval. "Esimesel fotol

oli peal puhas võsa, natuke poolsaart on näha, ja siis plõks, lõin ette teise foto, kus selgelt näha Pirita kloostri makett, mis oli teadupärast ehitatud Kukeranda Virtsu lähedal," meenutab ekskursant Vaiksoo. "Või siis Türisalu pank, kus on noorendik mets. Vajutan aga nupule, tuleb järgmine foto, millel seisab suur Hamleti loss aastal 1964. Selliseid paiku olin ma otsinud väga palju.

Tallinn ja teleseriaalid välja

"Nüüd on mu ülesanne natuke teistsugune," tõdeb Vaiksoo, "kaardistada Eestimaa võttepaigad. Alustasin selle tööga alles kaheksa kuud tagasi ja see on olnud hullumeelne aeg. Aga ega mind pole kunagi normaalseks peetud," naerab filmihuvilisest arhitekt. "Oleks ma teadnud, et see töö saab nii hull olema, poleks ma vist seda pakkumist vastu võtnud," arvab Vaiksoo.

Kaardistamise aluseks on võetud vaid täispikad filmid. "Lühifilmid jätsime välja. Me lõpetaksime hullumajas, kui need ka sisse võtaksime," usub ta. "Veel jätsime välja teleseriaalid, kuigi telefilmid on meie nimekirjas. Algul mõtlesime, et jätame välja ka kõik linnad, kuid loobusime vaid Tallinnast, kuna seal on tehtud vähemalt 130 filmi. Ülejäänud linnad lülitasime nimekirja. Aga on ka linnu, kus kunagi pole tehtud ühtegi filmi. Näiteks Põlva, Kilingi-Nõmme, Abja-Paluoja," loetleb Vaiksoo.

Pealekauba saavad märgistatud mõned legendaarsed välisfilmid, nagu näiteks "Hamlet" või "Baskerville’ide koer".

Iga infotahvli juurde kuuluvad fotod filmidest. "Kõige raskem selle töö juures ongi olnud fotode leidmine," märgib Vaiksoo.

Kõikide maakondade peale kokku tuleb praegu umbes 700 täppi ehk siis märgistatud võttepaika. "Ei tea ju, mida kõike peale panna. Projekti üheks eesmärgiks oli ka tuvastada, kus siis asub nn Eesti Hollywood," vidutab Vaiksoo silmi ja popsutab piipu. "Jätame jälle Tallinna oma võttepaviljonidega kõrvale. Juba üsna töö algul hakkas ta koonduma põhjarannikule. Viimaste andemete järgi on selleks Sagadi."

Kokku tuleb Eestisse 10–15 infotahvlit, usub Vaiksoo. "Kindlasti tuleb üks kaart igasse maakonda. Aga Harjusse tuleb kaks. Ida-Harjusse ja Lääne-Harjusse. Kuna seal on sedavõrd palju võttepaiku. Kõige vähem on filmitud Hiiumaal. Tervikuna on seal vändatud vaid "Värvilised unenäod". Lisaks veel kolm filmi episoodiliselt. Mis kõige kummalisem, et tuntud Hiiumaa saaga "Näkimadalad" võttis Olav Neuland üles hoopis Mohni ja Ruhnu saarel, Hobulaiul ja Rukkirahul," toob Vaiksoo välja veel ühe huvitava seiga. "Sellised eksootilised kohad. Ärme unustame, et tollal olid need piiritsoonid."

Millal ja millises maakonnas lüüakse maasse viimane infotahvel, Vaiksoo veel öelda ei oska. "Tahaks siiski järgmisel aastal jõuda ühele poole."

Filmikoht peab olema jätnud sügava jälje

""Eesti film 100" nõukojas tärkas idee, et võiks kaardistada Eesti filmi olulisemad võttekohad, ning mõne aja pärast viis mind tee kokku Raul Vaiksooga, kes on selle teemaga tegelnud juba aastaid," meenutab projekti "Sajandi 100 võttepaika" sünnilugu selle teine eestvedaja Artur Talvik .

"Nüüd ongi Vaiksoo projekti põhitegija, võttepaikade kaardi kujundaja." Ka Talvik rõhutab, et projekt osutus oodatust tunduvalt keerulisemaks. "Arvasime, et helistame kümnele režissöörile, kümnele filmikunstnikule ja kümnele produtsendile ning pilt on selge. Aga inimese mälu on ikka väga lühike. Kõige suuremat abi on pakkunud hoopis võtteplatside administraatorid.

Nendele infotahvlitele me sutse sisse ei pane. Ehk siis üksikuid võttepäevi. Eelistame kohti, kus naljaga pooleks öelduna on üheksa kuu pärast sündinud filmigrupi näoga laps. Et ta oleks jätnud ikka sügavama jälje. Hea näide on siin "Nukitsamees", kui selle filmi grimeeritud näitlejate Karksi-Nuia sööklas käimised said lausa legendiks."

Talvik märgib, et Eestis on üldse tehtud ligikaudu 240 filmi ja nendest pooled ongi võetud üles kuskil maapiirkonnas. "Nii et iga maakonna kõige legendaarsemasse võttepaika või võttepaika, kus on üles võetud selle paiga kõige legendaarsem film, paigutame infotahvli," täpsustab ta. "Tänaseks olemegi infotahvlid paigutanud Koguvasse, Sagadisse ja Palamusele." Talvik lisab, et iga uue infotahvli avamisele tahetakse kutsuda ka mõni filmiinimene. "Näiteks Järva-Jaani tahame kutsuda Peeter Simmi, kes on oma "Tätoveeringu" filminud just Järva-Jaanis. Ja et kohalikud inimesed räägiksid oma muljeid."

Film kui kultuurilooline väärtus

"Oluline aspekt selle projekti juures on, et inimesed hakkaksid tajuma filmi kultuuriloolist väärtust. Mitte ainult seda lugu, mida üks või teine film jutustab," rõhutab Talvik. "Vaid ka seda, mida ta on jäädvustanud Eestimaast. Näiteks, millises olukorras oli üks või teine mõis siis, kui seal võtted toimusid, ja millises nüüd. Või kuidas selle ajaga on muutunud Eesti loodus. Me arvame, et pole suurt midagi, aga tegelikult on ropult muutunud. Mõned paigad on korda tehtud, teised jälle võssa kasvanud. Sellepärast pole võimalik mõnda võttekohta üldse üles leidagi. Sa lihtsalt ei tunne seda ära," teab Talvik.

Filmivõtted kui noorusaegade säravad hetked

"Suurt innustust seda projekti vedades saime sellest, kui inimesed maakohtades rääkisid kunagi ammu toimunud filmivõtetest nii, nagu need oleksid olnud eile. Sest filmivõtted on jätnud neile sügava mulje, need on olnud paljudele noorusaegade säravamad hetked," räägib Talvik. "Paljud said kohtuda oma unelmate nais- või meesnäitlejatega, mõnega võib-olla isegi sööklas juttu rääkida. Seega on võttepäevad jätnud kohalike elanike hinge tohutu jälje ning kui meie nüüd samasse kohta tagasi läheme, on see justkui austus ka nende elanike vastu," mõtiskleb ta. "Kui tänapäeval räägitakse maapiirkonnast ära põgenemisest, siis meie projekti üks mõte ongi toonitada, et maapiirkond on elamiseks ja mitte põgenemiseks," räägib Artur Talvik, kes oma sõnul on saanud suureks maaelu patrioodiks.

Võttepaikade infotahvel kui matkaraja juht

"Sain just elektronkirja ühelt tänulikult filmisõbralt, kes Koguvasse paigutatud infotahvlist lähtudes käis Saaremaal matkates läbi kõik need kohad, mis kaardil võttepaikadena märgitud," räägib Artur

Talvik. "See on kümnesse, sest see oligi eesmärk, et inimesed hakkaksid seda laiemalt kasutama, et ei vaataks lihtsalt kaarti, vaid võtaksid seda matkaraja juhina," rõõmustab ta.