Peeter Simm: "Võttepaik on mulle alati kaasautoriks olnud."

"Ja see pole mingi sõnademäng," rõhutab ta otsekohe. "Sest laua taga stsenaariumi kirjutades ja pliiatsit saepuruks närides ning mõeldes kujuteldavale võttekohale, mis istub sul kuskil mälusopis, on heiastunud unenäos või jäänud meelde lapsepõlvest, hakkab see võttekoht reaalselt kohale jõudes tihtipeale hoopis sulle midagi ette ütlema, hakkab kaasautoriks," räägib Simm. "Paneb stseene ümber tegema ja näitlejad improviseerima. Võtame kas või "Ideaalmaastiku" naljaka stseeni, kus Kark ja Kukumägi ehk siis esimees ja külvivolinik istuvad diivanil ning kus esimees hakkab diivanit kääksutama ja räägib, et jumal tänud, et siit on ka teine uks olemas. Volinik küsib, et mis mõttes. Ja esimees vastab: selles mõttes, et saad minema joosta. See kõik oli improvisatsioon ja selle ütles ette võttepaik."

Võib-olla on režissööre, kes väga täpselt peavad kinni stsenaariumi tekstist, aga minu jaoks on võtteplatsi inspiratsioon väga oluline, toonitab ta.

Maakohtades filmimas käies on Simm massistseenides kasutanud alati ka kohalikku rahvast. "See on nagu aamen kirikus," ütleb režissöör. "See on neile huvitav ja mitme filmi juures on see rahvas olnud lausa määrava tähtsusega. Nagu näiteks filmi "Tants aurukatla ümber" puhul, kus meid aitasid Otepää rahvateatri inimesed. Aga ka kohalikud koerad ja koerte peremehed. Lisaks veel sõiduvahendid ja muu rekvisiit. Nii et alati on lokatsioon seotud kohalike inimestega, kes filmis kaasa löövad."

Ja loomulikult püüavad kohalikud anda režissöörile head nõu, naerab Simm. "Arst, arhitekt ja filmirežissöör on kolm eriala, mida oskab iga loll. Sa ei pruugi küll osata hästi lugeda ja kirjutada, aga head nõu anda oskab iga idioot," utreerib ta. "Nii on mulle korduvalt võtteplatsil külje alla tuldud, küünarnukiga ribidesse löödud ning tões ja meeles öeldud, et kuule, mul tuli praegu hea mõte. Tee niimoodi, et viska need kohad välja, mis hästi välja ei tulnud, ja jäta need sisse, mis enam-vähem on," muigab Simm. "On hobuse asemel lehmi toodud, kuigi oli selgelt öeldud, et on vaja hobust. Aga teinekord on selliste ullikeste nõu olnud väga kasulik. Kui "Tants aurukatla ümber" võtete ajal lumi maha tuli, aga meil rehepeksu stseen ikka veel tegemata oli, olime lausa meeleheitel. Siis ütleski toosama sell, kes soovitas meil halvad kohad välja võtta, et väga hea, et lumi maha tuli. Bolševikel pärast sõda käiski põhiline rehepeks siis, kui lumi oli juba maas. See meid julgustaski seda stseeni tegema," meenutab Simm.

Lisades veel ühe komponendi, mis iseloomustas filmitegemist nõukogude ajal. "Väga oluline oli Tallinnast minema saada. Esiteks tähendas see luba pikemateks võttepäevadeks, teiseks inimesed olid rahulikumad. Nad ei kiirustanud oma pruutide, naiste, laste või margikogu juurde. Hoopis teine atmosfäär on ekspeditsioonil olles," rõhutab Simm. "Võttegrupp tunnetab ennast rohkem ühtsena kui linnas olles. Lisaks sai komandeeringuraha ja lõbus pidi ka olema."