Naistuletõrjujad: vabatahtlikeks hakkasime murest oma laste pärast (9)

"Meil on siin palju järvi, oma lapsed ujuvad seal. Kui reaalselt midagi juhtub, siis oskaks ma ka midagi teha, mitte ei vahiks ega ootaks 45 minutit, kuni kutseline päästja tuleb," ütleb Reet.

"Ma olin siis juba natuke rase, nii et välja veel ei paistnud," naerab Reet aega, kui ta neli aastat tagasi MTÜ Aegviidu Päästeselts liikmeks astus. Vabatahtlikust ühingust sai ta teada vallalehe vahendusel. Kui ta sinna helistas, teatas seltsi eestvedaja, et neil on juba väga palju mehi koos. “Aga need mehed töötavad linnas, Soomes, Norras... Kui meil on vaja reaalselt tuld kustutada, siis on mehed kõik tööl. See ei ole ka füüsiliselt nii raske, et naine hakkama ei saaks. Raske on vaid emotsionaalne pool (sest kõik on tuttavad) ja psühholoogiline pool (kui on laibad ja muud ebameeldivamad olukorrad). Aga neid ei ole õnneks palju, sellega saab hakkama ja see on elu!" jutustab Reet, kes on tegelikult kohalikus koolis õpetaja.

Meeste kõrvale ongi naisi tarvis

Aegviidu Päästeseltsi teine naisliige Lilja Piibeleht-Tarassov räägib, et kui selts loodi, oli tema sel ajal natuke veel rohkem rase kui Reet. Viimane kutsus teda vetelpäästekoolitustele eelmise aasta suve alguses. Kevadel käis ta ka tuleohutusspetsialisti-kursustel ja tuletõrjuja algkursustel.

"Kui me käisime Kosel õppimas, siis kõik irvitasid. Neil oli vist häbi koolitajate ees – või ma ei tea, mis see oli – ja nad ütlesid, et oo, me võtsime oma kohvikeetjad kaasa. Aga kui kohvipaus oli, keerasime seljad ja ütlesime, et me kohvi ei joo ja keeta ka ei oska," naerab Reet. "Kui me tegime sõbrannaga eksami maksimumpunktide peale, jäid mehed üsna vaikseks. Ja kui lahinghargnemised tulid ka hästi välja, ei öelnud nad enam selle kohta ühtegi sõna, et kohvikeetjad," naerab Reet.

Ka juhendaja olevat öelnud, et mehed käituvad mõistlikumalt, kui naised on läheduses. Seega on paar naist meeste grupis pigem kasuks. "Nad võtavad siis ennast kokku," ütleb Lilja.

Tigedaks ajab Reeta see, et vabatahtlikke ei lasta suitsusukeldumiskursustele. "See on täielik nonsenss! Meie komando on ju selleks, et saaksime inimestele kiiresti abi anda, kuni kutselised tulevad. Kehrast ja Aravetelt tulevad kutselised päästjad meieni pool tundi, talvel 45 minutit ja keda siis enam sealt suitsust päästa on?" kurjustab Reet. "Kui me läheme näiteks naabri Maali maja päästma ja tal on lapselaps teisel korrusel – me ei jää ju ootama kutselisi! Me teeme ju ikka seda, mida suudame ja oskame, aga praegu on see ju nagu kassipoja vette viskamine. Miks me siis ei võiks seda koolitust saada?"

Vabatahtlikele on paljude teooriatundide vahel tehtud ka praktilist koolitust. "Lahinghargnemisi – nüüd on seal tuli ja vedage voolikud. Nööripääste oli väga huvitav – inimese päästmine august, kuristikust," räägib Reet.

Lilja meenutab, kuidas temal tuli koolitusel rasvapõlenguga tegelda. "Kõigepealt ei läinud rasv hästi põlema, siis olid probleemid pulberkustutiga: splint ei tulnud korralikult välja ja siis lendas pulbrit igale poole," muigab Lilja.

Reet meenutab, et algkoolitusel Kosel läks riietusruumis jooksmiseks, sest kummikuid number 37 oli ainult üks paar. "Järgmine suurusvariant oli 45! Kui pausi ajal istusin, vajus see ülisuur kummik mul jala otsas lihtsalt külili," naerab Reet.

Ühel praktilisel õppusel sattus juhendaja – vanem härrasmees – pabinasse, et appi, naisterahvad, nüüd mehed julgestavad voolikuhoidmist tagant, jutustab Reet. "Mis mõttes mehed julgestavad tagant? Kui tuletõrjekomando sõidab välja, kas siis on ka nii, et mina hoian voolikut ja kolm meest julgestavad tagant? Halloo! Mis must siis kasu on?" teeb Reet kõvemat häält. Tema sõnul pole nii suurt survet voolikus tegelikult vajagi, et selle hoidmine väga raskeks muutuks – pole sellist ladvatulekahju olnud. "Eks ta natuke raske on, aga saame hakkama. Tasakaaluharjutusi on ka vaja teha," lisab Lilja.

Päästeseltsi tööd organiseerib Reet, kellel on kodus väike raadiojaam. Sinna tuleb sõnum ja Kehra või Aravete komandost helistatakse vajadusel nende alalisele autojuhile. "Siis ajan mina ühe käega pükse jalga ja teisega helistan mehi läbi, et väljakutsele," kirjeldab Reet, kuidas nende väljasõit välja näeb. Vabatahtliku komando päästjad stardivad kodudest ning väljasõiduaeg on kümme minutit.

Naised ütlevad, et nende esimene mõte väljakutsest kuuldes on see, et kuhu lapsed panna. Reedal on kolm last ja kui kaks vanemat nendest on kodus, saab noorima nende hoolde jätta. Liljal elab üsna lähedal vanaema, kelle juurde ta oma kaks last viia saab. Naiste sõnul lööb adrenaliini ikka üles, et kuidas nüüd võimalikult kiiresti sündmuspaika jõuda.

Väljakutsest teada saades ei mõelda, kelle juurde nüüd minek on. "See koledus jõuab alles hiljem kohale – et issand kui õudne, kui on tegemist tuttavatega! Alguses tegutsed ilma mingite emotsioonideta. Kiiresti, kähku vesi peale!" Mustjõel hea sõbra juures käis Reet pärast palkmaja põlengu järelkustutust tegemas lausa paar korda.

Liljal veel ristsed saamata

Reet meenutab oma esimest kogemust laibaga kokku puutudes. See oli väljakutse ühte asotsiaalide korterisse. "Seal oli räme vinguhais, ust ei avatud, kuigi kaks inimest oli sees. Lõime ukse maha ja hakkasime inimesi otsima. See hais, mis seal oli, see oli nii rõve! Ma olin kodus just söönud ja kui nägin seda solgiämbrit, kuhu inimesed ilmselt ka oma vajadusi rahuldasid, siis tõusis mul küll klimp kurku," meenutab Reet.

"Kahekesi ühe meespäästjaga otsisime, et mis mõttes kaks inimest? Ei ole ühtegi! Siis leidsime akna alt kaltsuhunnikust ühe mehe. Naabrid ütlesid, et üks peab veel olema. Sobrasime seal, oli mingisugune hästi vana kušeti moodi asi. Teki all oligi veel üks – naine! Ta oli surnud, näost juba sinakas. Läksin õue ja teine mees veel küsis, et oi, kas sind ajavad laibad oksele? Ma ütlesin, et mine ise sinna sisse ja proovi hingata! Naine oli ju ammu surnud. Mehel oli langetõvehoog ja kiirabi viis ta ära," mäletab Reet.

Kui kevadel tormituul puu liikuvale autole peale kukutas, tuli Reedal Jänedal liiklust reguleerida, et teised päästjad rahulikult tegutseda saaksid. Lilja on hoolimata lühikesest päästeseltsis oldud ajast käinud juba lastelaagris hommikust häiret tegemas ja metsas kaht laagrilast otsimas. "Aga päris ristseid pole ma veel saanud," ütleb Lilja.

Naispäästjadsoovitavad perenaistele

Kui praepannil olev rasv põlema läheb (ja ka pliidile valgub), ei tohi seda veega kustutada, vaid tulekustutusteki või märja käterätikuga kinni kattes.

Kui väljas müristab ja välku lööb, tõmba seinast välja juhtmed (igaks juhuks ka internetikaabel), sule aknad ja pliidi- ning ahjusiibrid.

Õues grillides jälgi, et grilli vahetus läheduses ei oleks kergestisüttivaid asju.

Naispäästjate sõnul on kulupõlengud tüütud. Nii et kui põletad kodus lehehunnikut, hoia esmased tulekustutusvahendid (pulberkustuti, veeämbrid, labidas, reha, millega tuld materdada) lõkke läheduses.