Mart Müürisepp: "See, et lähen nukukunsti õppima, ei välista midagi. Hamletit saan ma ikka mängida!" (4)

Eelmisest esmaspäevast tuleva pühapäevani osaleb Mart "Naksitrallide" suvetuuril lavamehena. "Esiteks on mu tüdruk (nukunäitleja Kaisa Selde – K. A.) siin kaasas. Kuna tuurireisid on pikad, hakkad ikka igatsema ja tahad ka kaasa minna. Samas mõtlesin, et ei jookse mööda külgi maha, kui vaadata asja ka teiselt poolt," põhjendab ta, miks otsustas lavapealse ajutiselt lavataguse vastu vahetada. "Ei ole raske! Jumal hoidku, kui sul on jõudu ja natuke mõistust ka, siis pole hullu midagi!" kinnitab näitleja. "Lahe ja huvitav on! Vahepeal sain proovida ka inspitsiendi rolli: paned lava valmis ja sätid kostüümid paika."

1. oktoobril hakkab Mart esimese eestlasena Prantsusmaal nukukunsti õppima. “Väikeses linnakeses nimega Charleville-Mézi?res, mis asub Kirde-Prantsusmaal Belgia piiri ääres. Mulle tundub, et see on Prantsusmaa oma Viljandi. Keskuseks on kool, mis hoiab linnamootorit käimas. Ümberringi eriti midagi ei toimu," räägib ta. Kooliprogramm kestab kolm aastat. Uus esimene kursus avatakse alles siis, kui eelmine lend lõpetanud. Mart liitub grupiga teisel kursusel. "Käisin kevadel kohapeal, olin nendega veidi üle kuu aja koos ja tegin kõiki asju kaasa. Neile sobis."

Õpingud keskenduvad nukukunstile, kuid kätkevad ka draamanäitlemist. "Ma olen vaaginud, et mis edasi saab, ega olegi lõplikult ära otsustanud. Minu jaoks see, et ma lähen nukukunsti õppima, ei välista midagi. Hamletit saan ma ikka mängida!" on Mart veendunud. Miks ikkagi selline valik? "Eestis on üleüldse vaid kuus nukunäitlejat, kes kõik õppinud Soomes Turu kunstiakadeemias. Nukutehnika on väärt oskus. Muidu tulevad kõik siinsed näitlejad ühest august. Ma tunnen, et tahan natuke vastuvoolu ujuda. Tahaks tuua Eesti teatrisse natuke värsket verd ja teistsugust pilku," seletab noormees entusiastlikult.

Jääb kallimaga kokku

"Kaks aastat on täpselt selline mõnus aeg. Ma saan olla täielikus isolatsioonis ja keskenduda ainult tööle," rõõmustab Mart. Selle ajaga loodab ta soravalt selgeks saada ka prantsuse keele, mida on seni vaid iseseisvalt õppinud. "Seal on teiste tudengite näol 17 prantsuse keele õpetajat ja kohapeal tuleb keel kergemini suhu. Ega see kerge keel ole, aga mul natuke keelevaistu on. Ja õnneks on kursusel pooled inimesed välismaalt kokku tulnud."

Sõbratarist Kaisast, kellega on koos oldud poolteist aastat, ta eemaloleku tõttu lahku minna ei kavatse. "Eks ole ikka kurb, et hakkame harvemini nägema. Aga ma arvan, et sihukesi asju on vaja teha, kuni sa veel noor oled. Vanemast peast läheb natuke keerulisemaks. Praegu pole veel sildu, mida põletada," leiab Mart. Abielu, lapsi ega majavõlga ju veel pole.

"Tagasitulemise soov on kindel. Aga kui on huvitavaid projekte, tuleb igasuguseid võimalusi ära kasutada. Miski ei välista ka, et lähen sealt otse edasi midagi muud õppima. Mul on suur huvi filminduse vastu, tahaks jala ka sinna ukse vahele saada," arutleb noornäitleja tuleviku üle.

Kui "Metamorfoos" kaob ilmselt mängukavast, siis šõupro-gramm "Õhtusöök vampiiridega" jätkub temata. Viimases kehastas ta muide naisvampiiri ja esitas varieteenumbreid nõtkemaltki kui õrnemast soost kolleegid. Publiku seas võis ikka kuulda hämmeldunud sosinat: "See mees tantsib seal kõige graatsilisemalt!" Mart pole aga iial tantsuga tegelnud.

Algul tekitas vampiiriroll temas segaseid tundeid. "See oli hullult lahe katsumus – ma ei ole ju haridusega, lõpetasin alles eelmisel aastal keskkooli. Mõtlesin küll, et kuidas, kurat, ma sellise asja ära teen, aga näe, sai tehtud! Muidugi iga kord, kui ma need punased kontsakingad ja sukad jalga tõmban, sooja teen ja end peeglist vaatan, siis mõtlen, et kas see on tõesti see, mida ma tahan teha!" muheleb Mart ja möönab: "Tegelikult on see äge. Ma olen kehastatava tüübiga sõbraks saanud." Lõppeks peab näitleja suutma teha enam-vähem kõike ja selle on ta endale ka eesmärgiks seadnud.

"Näitlemine on asi, mida teen elu lõpuni!"

Noorusest hoolimata on Mart Müürisepp teinud kaasa kümmekonnas nukuteatri lavastuses, kahes filmis ja teleseriaalis "Päikese poole". Mullu pälvis ta Tallinna noore kultuuritegija tiitli. Näitlemisse armus ta jäägitult 2009. aasta Eesti-Saksa-Soome-Iiri ühisfilmi "Vasha" peaosas, mille sai puhtjuhuslikult. Kaks korda casting’u kuulutust näinud, kuid seda eiranud Mart läks klassivennaga katsetele kaasa. Sujuvalt jõudis temagi žürii ette, kes valis ta 500 üritaja seast nelja parima hulka. Kaameraproovides tõestas ta, et just tema väärib filmirolli.

See oli murdepunkt: keskkoolipoiss, kes polnud varem näitlemisest unistanudki, liitus kooliteatri ja NUKU noortestuudioga. "Ma olen ülimalt õnnelik, et selline asi juhtus! Ma ei ole isegi mõelnud, et huvitav, mida ma muidu teeksin. Ma ei tea, ei oska ette kujutadagi. Ma ei tahagi midagi muud teha – olen otsustanud, et näitlemine on asi, mida teen arvatavasti elu lõpuni!" ütleb Mart kindlalt.

Läinud sügisel kandideeris ta küll Tallinna ülikooli antropoloogia ja kultuuriteaduse erialale ning sai mõlemasse sisse, ent paar nädalat enne kooli algust palkas nukuteatri direktor Meelis Pai ta oma leivale.