Inimesed

Näitlejatandem Tõnisson – Kobin: "Vastastikune karjumine on vabastav!" (13)

Aigi Viira, 16. august 2012 06:59
UUS UURIJATEPAAR: Alates sügisesest telehooajast on tandemi kehastada krimiseriaali «Kelgukoerad» uurijatepaar. Taavist saab uurija Pullerits, Antist uurija Kõrs. Üksi tegelaste nimed on paljuütlevad. Foto: Tiina Kõrtsini
Nuku- ja Noorsooteatri näitlejad Taavi Tõnisson ja Anti Kobin on aastaid olnud kui sukk ja saabas, nüüd ühendab neid ka uurijatepaari kehastamine "Kelgukoertes" ja muusikali lavastamine

"See, et oleme kahekesi nagu sukk ja saabas, vastab tõele!" kinnitab Nuku- ja Noorsooteatri näitleja Taavi Tõnisson iseloomustamaks oma suhteid kolleeg Anti Kobiniga. "Aastast 2004 juba," lisab Anti uhkelt. Mehed kõnelevad puhast tõtt. Möödunud nädalal uhtsid nad kaksi Kanal 2 krimiseriaali "Kelgukoerad" võtteid teha, nüüd rassivad kaaslavastajatena proovisaalis noortemuusikaliga "Kevadine ärkamine".

Mis neid kaht kokku liitis, pole tänini lõpuni selge. "Ei teagi," poetab Taavi. "Ehk see, et oleme nii erinevad. Aga meil on seda ka, mis seob. Mingisugune sarnane arusaam maailmaasjadest. Näiteks see, et hilinemine ei ole aktsepteeritav." Anti suust kostab takkakiitev ümin. Erinevuse-teema peale. "Sellepärast meil koostöö sobib ja sujubki," poetab Anti.

Isemoodi tõmbuvaid vastandeid on nad ka mänginud. Korra "Saladustes", kus Taavi kehastas kasinat ja korralikku rekka-meest ja Anti tema paadunud peoloomast ametivenda. On siis Taavi kehastatav uurija Pullerits "Kelgukoertes" ülikorralik nohiktegelane ja Anti mängitav uurija Kõrs tema elumehest vastand? Sekundi murdosa jooksul muutuvad mehed nii vaikseks, et isegi haud oleks nende kõrval suur lobiseja. "Nohik on vale öelda," leiab Anti lõpuks. "Taavi on seal korralik tüüp – see ei ole halva kõlaga – ja mina ei ole."

Täiesti uus kogemus tänu seriaalivõtetele

Otsapidi olla ka päriselus samamoodi. "Tänu sellele, et Taavi on korralik, saan ka mina olla korralik," leiab Anti. Taavi teeb kiire paranduse: "Antil on see lihtsalt poos, see ei paista kuskilt ju välja!"

Tegelikult on nii, et tüüpidesse liigitamine ei meeldi kummalegi näitlejale. "Ei taha olla mingi tüpaaž," tähendab Anti muiates. "Tahaks ikka universaalne olla." Igal juhul on praeguseks krimiseriaali "Kelgukoerad" võtted korraks läbi. On paarinädalane paus. "Väga tihe tsükkel oli," lausub tandem nagu ühest suust. Ehkki mõlemal on varasemast ajast seriaalikogemus tagataskust võtta, oli viimane kord teistmoodi. "Me oleme peategelased, see on varasemast erinev," ütleb Anti. "Meeletu töömaht – sellist kogemust pole varem olnud."

Ränk töökoormus tähendab seda, et seriaali kõrvalt tuleb rassida ka koduteatris. Iga päev. Praegu siis muusikaliproovides. "Kannatajaks on kodu," hindab Taavi ülitihedaks ja -kiireks kiskunud elurütmi. "Õnneks pole lapsed mu nägu veel ära unustanud, aga praegu on küll nii, et iga minut on planeeritud ja ikka jääb ajast puudu. Ning ehkki see võib kõlada klišeena, oleme mõlemad seda meelt, et kes palju teeb, see palju jõuab."

Anti ruttab oma rahumeelsel toonil täiendama, et jutt meeletust töömahust ei tähenda kaugeltki mitte klassikalist nuttu ja hala: "See on nagu Murphy seadus: kui on rahulik aeg, siis on rahulik aeg. Ning kui tööd pakutakse, siis pakutakse palju." Septembris lisandub töökoormusele veel Nuku- ja Noorsooteatri noortestuudio juhendamine. Nii et kõike saab rohkem.

Esiotsa pole veel hullu. Kolm nädalat väldanud muusikaliproovidel on kaaslavastajate sõnul hoog sees. Proovitsüklile eelnes aga aastapikkune töö, sest "Kevadine ärkamine" pole kaugeltki lihtne materjal. "See on materjal, mida annab pusida," lausub Taavi. "See pole lihtne muusikal, kuid meil on sellesse väga suur usk. See on hea nii muusikaliselt kui dramaturgiliselt." Et nad kahekesi koos lavastust teevad, olla Taavi sõnul kindel eelis. "Sul on kogu aeg kõrvalpilk võtta," selgitab ta. Anti lisab: "Eks me täiendame teineteist. Kuigi vabalt võinuks Taavi seda ka üksi lavastada, aga läks nii, et teeme koos."

Pärast kirglikke vaidlusi on õhk puhtam

Ometi ei maksa arvata, et aastaid koos püsinud tandem lavastajatoolikestel istudes vaid roosatoonilist harmooniat naudib. "Kaks pead on ikka kaks pead ja kõik saab teineteisele ausalt välja öeldud," kirjeldab Taavi ühistööd. Vastastikust otsesõnu ja ausalt väljaütlemist võiks aga nii mõnigi kord pealkirjastada sõnapaariga forte fortissimo. "Karjume!" tunnistab Taavi. "Jah," kostab Anti suust. "Vastastikune karjumine on vabastav! See on suurim usalduse märk, kui sõbra peale karjud ja tead sealjuures, et ta ei pea su peale selle-pärast viha." Mõlemad on seda meelt, et pärast sääraseid kirglikke sõnavõtte saab õhk puhtamaks: "Absoluutselt!"

Tõsi, kaaslavastajate karjumisega vürtsitatud etteasteid ei tule kaugelt tihti ette. Ning neid kisakordi ei näe trupp mitte kunagi. "Proovis üritame mitte vaielda, me vaidleme enne proovi ära – see on reegel," lausub Anti, et tulised sõnavahetused leiavad aset võtte vahepeal, garderoobis või hoopis telefoni teel. Igal juhul on Taavi ja Anti veendunud, et kokkupõrgetest ei sünni kunagi midagi halba. "Konflikti ei pea kartma!" kinnitab Taavi. Anti ei malda pausikohtagi ära oodata, vaid tulistab: "Konflikt on edasiviiv!"

Nii pole trupil õrna aimugi, kui pikki vaidlusi kaaslavastajad näitlejate kuuldekaugusest väljas olles peavad. Seda enam, et proovis maksab küll mõlema sõna, ent trupile öeldav on eelnevalt kokku lepitud. Seegi reegel on tandemi sõnul sisse seatud trupi huvides: "Et ei tekiks segadust." Seni pole igal juhul tekkinud. Ka pole kaaslavastajatel tekkinud meeleheidet, et midagi välja ei tule. "Võib-olla kunagi tekib, aga loodan, et ei," sülitab Taavi igaks juhuks korda kolm üle vasaku õla. Anti seevastu ilmutab ülimat rahumeelsust: "Normaalne on, kui näitleja satub meeleheitesse. Meie ei tohi, meil ei ole meeleheiteks õigustki."

Usaldusväärsed, ausad ja väga truud

Kui paluda Taavil sõber Antit iseloomustada, tekib paus.

"Anti on usaldusväärne," tähendab ta. Paus. "Anti on aus," kõlab järgmine hinnang. Pikem paus kui eelmine. "Anti on väga truu." Kui Anti sõber Taavit kirjeldama asub, läheb lugu keeruliseks. Paus kannab kohe pikalt. "Kolm sama asja," murdub Anti lõpuks. "Eks põhiväärtused on meil ühtemoodi ja sestap saame ka läbi."

Anti meenutab, et Viljandi kooli aegu nad küll teadsid teineteist, kuid tutvus piirdus teretamisega. "Teadsin teda kui noorema kursuse poissi ja see oli ka kõik," meenutab Anti. "Kui ta Nuku- ja Noorsooteatrisse tööle tuli, ei osanud temast ka midagi rohkem arvata. Aga ju meil ikka see veregrupiteema on." Lisaks veel seegi, et mõlemad on käinud samas näitlejakoolis – taustsüsteemid on mõlemal samad. Ning teatrikeel ka. Anti lisab: "Ja põhialustalad on samad!"