Inimesed

Luule Komissarov ehk Lull: "Mis kuradi üllatust?! Kaua ma üllatan?" (53)

Aigi Viira, 11. august 2012 09:00
PAGENUD JUUBILAR: Juba möödunud aastal kinnitas Lull, et mingit juubelipidu ei tule, ning poetas, et sõidab sünnipäeva ajaks lihtsalt minema. Lull pidas sõna ja putkas välismaale. Otse Bulgaariasse. Foto: Ahto Sooaru
Uskumatu – särtsakas näitlejanna Luule Komissarov saab täna 70aastaseks "Mõnikord juhtub nihuke värk, et mulle endale meeldib, aga teistele mitte. Sellest asjast ei saa ma üldse aru, kui keegi kirjutab lehes, et ei olnud üllatust. Mis kuradi üllatust?! Kaua ma üllatan?" naeris näitlejanna Luule Komissarov üheksa aastat tagasi Õhtulehega vesteldes. "Igavalt mängib – solvavamat lauset ei saa välja mõeldagi. Nii lihtsalt ei tohi, ütle, kui tahad, parem näkku. See ei aita, vaid solvab."

Luule, keda teatrirahvas Lulliks hüüab, ütleb oma mõtted alati otse välja. Ükskõik kui valusalt need ka kõlavad. Sama otsesõnu, et mitte öelda lapsesuiselt, nagu tavatseb teha tema telekangelanna Laine seriaalis "Õnne 13". Laiemale publikule ongi ta Laine ja see staatus pole Lulli häirinud.

Samal teemal

"Ma ei tea, kus need Balti jaama paadialused telekat nägid, aga kui Laine "Õnne 13" alguses kõvasti kärakat pani, siis pakkusid nad mulle ka," on Lull Arterile muljetanud, kuid mõni aasta tagasi ka möönnud, et tükike Laine kuju on talle päriseluski külge kleepunud: "Luule Komissarov jääb alati Luule Komissaroviks, väänaku ma ennast nii või teistpidi. Jäängi! Kuid kümne aastaga on Lainest ühte-teist külge küll jäänud. Vahetevahel taban selle ära, et kipun rääkima Laine moodi. Eriti, kui erutun. Ja vahel teen meelega – näiteks seda Laine kuldlauset tšort poberi, požalusta! Aga see teine – oh, sa süda! – lipsab küll niisama ka."

Tiitlit diiva Lull ei kannata

Kuid ei maksa end petta. Need, kes Lulli lähemalt tunnevad, teavad, et Laine tüüpi naine see näitlejanna tegelikult ei ole. "Õnne 13" režissöör Ain Prosa on selle ka selgelt Arterile välja öelnud: "Lainesid võib Eestis palju olla, aga Luule pole kohe kindlasti mitte Laine. Kui mul oleks vaja näitlejat tugevasse situatsioonikomöödiasse intelligentsesse karakterrolli, siis valiksin Luule. Tal on briti komöödia peen huumorimeel."

Samal moel kui sarnasust Lainega, ei tasu uskuda, kui Lull end andetuks nimetab. Luiskab, ei muud. "Ta võib visata villast, et on andetu ja vana, aga see ei ole ju tegelikult nii," muigab Lulli endine Ugala kolleeg, Draamateatri näitleja Hilje Murel. "Noor inimene on temas alles, laps on temas alles. Tema rõõmsameelsus ja lapsemeelsus on väga ilusad." Ka Ugala näitleja Arvo Raimo ütleb, et Lull käib kogu aeg rõõmsana ringi: "Teda nutmas ei ole ma ausalt öeldes näinudki. Ning imelihtne on teda laval naerma ajada!" Viimast tempu harrastatavat Ugalas õige tihti. "Tal on kohe võime laval mingi koomiline situatsioon tekitada ja siis on läbi!" muigab Raimo. "Lull keerab jälle selja saali poole ja lihtsalt naerab!"

Hilje lisab, et Lull on kogenud näitlejana just noortele kolleegidele hindamatu tugi. "Kuidas ta noori imetleb!" õhkab Hilje. "Mõni vanem näitleja näeb noortes oskamatust ja toorust, aga tema näeb noorust, piilub noori kõrvalt ja imetleb neid."

Olenemata aga sellest, kas tegu on noorte või vanemas eas kolleegidega, on Lull alati kui päikesekiir. "Temaga saavad kõik hästi läbi," sõnab Hilje. "Ta õudselt armastab inimesi. Ning ta on lihtne." Lihtsus on ehk ka üks põhjus, miks Lulli primadonnaks või diivaks nimetada ei saa. "Diiva, see on küll sõna, mida ta ei kannataks," muigab Hilje. Tõepoolest, tiitlite diiva ja primadonna papisevõitu kõla Lullile ei sobikski, sestap Ugala kolleegid neid sõnu ka väldivad.

"Mina kutsun teda hoopis mutikeseks," laseb Lulli Ugala kolleeg ja pidude tantsupartner Arvo Raimo laia naeru. "Ega ta solvu, ta ju minuealine!"

Elulooraamat Lullist jääb tulemata

Nagu diiva tiitlit, väldib Lull ka eraelu äraandmist laiemale publikule. Kaks aastat tagasi tunnistas ta Õhtulehele, et ehkki üksjagu tema kolleege on lubanud oma elu raamatukaante vahele raiuda, siis tema seda ei tee. Ei-vastuse on ta endast raamatut kirjutada soovijaile andnud viis korda järjest. Vankumatu kindlameelsusega. "Ma olen selle ära ka põhjendanud, miks ma ei taha," kõneles ta toona. "Nagu sa näed, ma ei mäleta oma rolle, ei mäleta lavastusi. Ma pean siis hakkama hirmsasti mõtlema ja milleks? Ja ma ei pea ennast nii targaks, et oskaks kõiki rolle lahata."

Peale selle veel need kolekarid, mis puudutavad näitlejanna isiklikku elu. "Paratamatult tuleb minu isiklik elu kohe sinna taha ja sellest ei taha ma absoluutselt midagi rääkida," tunnistas Lull. "Ja siis on see raamat ju täiesti mõttetu." Näitlejanna kaunis kirevat isiklikku elu meenutas aastaid tagasi Maaleht. Ehk siis tõi näiteks omal ajal Noorsooteatris liikunud nalja: "Kes on teatri kolm kõige ilusamat naist? Vastus: Luule Laanet, Luule Paljasmaa, Luule Komissarov." Tegu oli ühe ja sama Luulega, kes lihtsalt korda kolm abielus olnud. Ning väidetavalt visati toda nalja Lulli seljataga.

Lull vastas kunagise nalja peale ehtlulliliku otsekohesusega: "Miks sa arvad, et see minu kõrvu ei jõudnud? Aga see mind eriti ei kõigutanud."

Ning on hiljemgi kinnitanud, et tema isiklik elu jääb üksnes tema enda teada. Nii pole lootustki, et ta raamatu asjus kunagi ümber mõtleks, sest kahe aasta tagune arvamus kehtib ka täna: "Lapsed ütlevad ka, et ema, ära tee. Nad on lugenud neid raamatuid ja ütlevad, et milleks seda sul vaja – just seda isikliku elu poolt. Ja tarka pole mul midagi rääkida. Ma olen seda öelnud ju ka – kõik on entsüklopeedias kirjas, mul ei ole tarvis seda enam korrata."

"Ma olin ju paksuke ka veel."

Kui Lull pärast lavakunstikooli II lennu lõpetamist teatrisse tööle läks, ei paistnud suurrolle kuskilt. Tulid hoopis osad Pruut, Prints ja paha poiss Petka. Lull on tunnistanud, et eks see noorele näitlejatarile solvav ikka oli: "Siis ma hakkasingi mõtlema, mis kuradi moodi ja milleks ma siin teatris olen. Ehmatasin ära küll. Aga maru oli neid teha – tagantjärele mõeldes. Kusjuures ma olin ju paksuke ka veel. Printsi mängisin oma ümara kõhukesega ja valgetes retuusides!" Lavakasse minnes oli Lull aga enda sõnul mütakas: "Kui sinna läksin, siis olin ikka paks."

Toona küsinud Voldemar Panso Helmi Tohvelmannilt, kas sel neiul on mingitki lootust kõhnuda. Helmi tulnud lavale ja käskinud kleidi üles tõsta. Vaadanud Lulli jalad üle, teatanud Pansole, et läheb kõhnaks küll. Läkski. "Läks raskeks tööks ja võtsin esimese kursuse lõpuks kõvasti maha. Olin siis elu parimas kaalus. Pinge võttis mu kõhnaks," on Lull Õhtulehele rääkinud. "Seda ma mäletan suurepäraselt, et Voldemar Panso oli kuskil reisi peal, ja kui ta tuli, oli meil tantsueksam, siis küsis ta Helmi Tohvelmannilt: "Kes see on?". Ta ei tundnud mind ära."

Lasteseep ja huulepulk

Ning tõsi, kui Lullile otsa vaadata, siis poleks nagu olnudki kõiki neid teatriaastaid, kui ta enne etendusi on näkku rasket ja rasvast vene grimmi määrinud ja seda pärast etendusi karedavõitu ligniiniga maha kraapinud. Kummastav, aga Lulli näonahk taolisest jõhkravõitu kurnamisest ei kõnele.

"Geenid," põhjendas Lull aastat kaks tagasi Õhtulehele napilt, kuid lisas, et on tänu võlgu ka kolleeg Lisl Lindau eeskujule. "Minule õpetas Lisl Lindau nipi, mida siiamaani järgin. Tema võttis grimmi vati ja vaseliiniga näolt maha ja siis pesi näo korralikult lasteseebiga puhtaks ja pärast kreemitas sisse. Mina teen tänapäevani niimoodi." Pealegi on Lull seda tüüpi naine, kes rasket meigikotti enesega kaasa ei vea. "Mina ei meigi ennast. Absoluutselt mitte," muigas näitlejanna oma sireda naha saladusi avades. "Ainuke, mis mul on – see on suu. Selle värvin igal hommikul ära, sest mu vanaema juba ütles, et üks erk laik peab näos olema."

Luule Komissarov

Sündinud 11. augustil 1942

1965 lõpetanud Tallinna

Riikliku Konservatooriumi

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee