Thea Paluoja: "Kui mul lauluõpetajana enam tööd ei ole, hakkan taksojuhiks." (1)
Tema tööpäevad on vähemalt üheksast üheksani. "Nädalavahetustel on kooride laagrid, konkursid, lisaproovid," ütleb jäägitult laste ja noorte muusikaõpetamisele pühendunud Thea, kes sel pühapäeval tähistab oma esimest juubelit.
Oma oskusi ja tarkusi päevast päeva teistele jagav Thea käib enda patareisid laadimas Indias. Keset talve võtab ta elukaaslase käevangu, et kolm nädalat Goas puhata. "Mulle meeldib sealsete inimeste mentaliteet ja filosoofia," põhjendab Thea, miks just India.
Teil on taskus juuksuripaberid. Ja te olete öelnud, et see töö teile väga meeldib. Miks te siis meelt ja ametit vahetasite?
Pean sellest ametist siiani väga lugu. Aga elu teeb oma korrektuurid. Mul oli juba 22aastaselt jalgade operatsioon ning pärast seda polnud seismisetöö enam mõeldav.
See oli üks põhjus?
See oligi põhjus.
Muidu oleksite täna võib-olla tippjuuksur?
Kas nüüd tippjuuksur. Aga mulle see töö meeldis ja sobis.
Thea Paluoja "Öised teed" on lugu, mida kahjuks harva raadiost mängitakse, aga mida ma fännan seda samapalju kui Cyndi Lauperi esituses. Miks teist lauljat ei saanud?
Kui ansambli Proov 583 juht Lauri Laubre mulle helistas ja mind Tallinna kutsus, siis mitte bändi, vaid tegema prooviks paar lugu.
Neid püüti teha väga sarnaselt originaalile. Mis mulle on kui vastukarva paitamine. Olen eluaeg olnud põikpäine ja tahtnud teha kõike omamoodi. See on ehk üks põhjus, miks mu lauljakarjäär ansamblis nii lühikeseks jäi.
Sellessamas mainitud loos on refrään: "kui on nukker su meel, ära unusta neid öiseid teid". Kuidas teie sellest üle saate, kui teie hing on teinekord nukker?
Erinevalt. Ma arvan, et mul on kodus väga hea aura ja hea seltskond. Seal ma ennast kuidagi laiali lahkan.
Teie lugusid kuulates on jäänud mulje, et laul peaks kindlasti kandma ka mingit sõnumit?
Absoluutselt! Teisiti ei saakski see olla. Kuigi tänapäeval kirjutatakse kohati täiesti õudseid tekste.
Lauri Laubre ansambli Proov 583 solistina tuli teile ka suurem tuntus, kuigi ma saan aru, et kõrgest lauljakarjäärist te ei unistanudki?
Ei. Mulle väga meeldis laulda. Eluaeg on meeldinud.
Samas on mulle kogu aeg olnud südamelähedasem laulda teist või seitsmendat häält. Mu meelistegevuseks on ikkagi laulude seadmine. Nii kooridele kui ansamblitele ning sellega olen ma aastaid põhjalikult tegelnud – erinevate kõlade ja tämbrite kokkusulatamisega. See on ju vürts!
Enamikule solistidele on vürts hoopis see, kui nad saavad seista solistina esiplaanil prožektorisäras.
See roll jäi minu jaoks natuke ühekülgseks.
Ometi läksite konkursile "Kaks takti ette", kus te vist ei saanud küll esikohta, kuid pälvisite publikupreemia?
Meil oli seal tore punt. Minu mäletamist mööda olid meil ühepunktised vahed. Anne Uusna, tollal Anne Lahesaare, oli ees ning meie Siiri Sisaskiga kohe jälil.
Noorele tütarlapsele kuulsus pähe ei löönud?
Kes seda nüüd oskab öelda. Oma arust ei löönud. Aga eks arvajaid oli erinevaid. See on tõlgendamise küsimus.
Kindlasti on paljud tuntud lauljad ka täna hädas oma tuntusega: öised kõned, sajad meilid, võõraste helistamised lähedastele. Nii tekivadki need kuulsuse ülbuse sündroomid – kuigi tegelikult püüab inimene ennast hoopis säästa.
Ka mul on olnud situatsioone, kus astutakse ligi ja küsitakse: "Kas sa mind ei mäletagi? Tõin sulle lavale lilli!"
Eks ma, jah, otsisin rohkem eraldatust, vaikust ja rahu, mida ma siiani väga armastan. Pärast kümnetunnist päevatööd ma kodunt vabatahtlikult välja ei lähe. Ka nädalavahetusel. Hoian kodust kümne küünega kinni. Aeg-ajalt on see tunne, et paneks värava ka lukku. Tahaks lihtsalt omaette olla.
Olete Rapla tüdruk. Pealinn teid oma virvatuledega ära ei meelitanud?
Ei! Pigem vastupidi. Pärast seda, kui ma bändist jooksu panin, ei käinud ma vist kolm aastat üldse Tallinnas. Ma ei suutnud sõita ühistranspordis, sest mulle tundus, et seal on kogu aeg kitsas. Mulle oli Tallinna linna lihtsalt liiga palju.
Miks te jooksu panite, ei saanud hakkama?
Ei! (Naerab.) See on nüüd küll karm küsimus.
Iga asi saabki kord otsa, ei saa venida nagu kummipael. Selleks hetkeks olid kõik ideed ammendunud. Bänd töötas nagu liini peal. Iga päev oli kontsert või kaks. Kavad olid trükitud, lugude järjekord teada. See polnud enam muusika tegemine. Sellepärast paningi jooksu. Ütlesin kuu aega ette.
Vaatan täna naudinguga noorte naislauljate staatuse muutust. Võib-olla ma olin maalt ja liiga rumal, aga ega mul olnud mitte milleski sõnaõigust. Selles mõttes tegin ma õigesti. Olin lihtsalt kinni jooksnud.
Nüüd on teie elutööks saamas Rapla laulustuudio, kust on välja kasvanud palju andekaid noori lauljaid ja muusikuid.
Igasuguseid huvitavaid inimesi: paar teadlast, mõned tohtrid, õpetajaid, mitmed head näitlejad... mis välja kasvanud? Õpetaja õnn on see, kui ta satub kokku õigete inimestega! Muusika tegemine on ühislooming. See ei ole nii, et mina õpetan ja sina õpid. Süntees peab tekkima.
Teiste õpetamine on teil justkui veres?
Ei ole veres. Lapsed kutsuvad mind Theaks, mitte õpetajaks. Õpetamine tähendab ka õppimist. Ma ju ka ise kogu aeg õpin. Vähemalt püüan.
Kes on hea lauluõpetaja?
Ma ei tea. Võib-olla peaks lauluõpetajatel olemas olema seesama miski, mis on lauljatel. Maailm on täis viisipidavaid inimesi. Kõik neist pole lauljad ega saa ka kunagi selleks. Mõned saavad. Need, kellel on olemas see miski. Lavale minnes tekib neil hetkega publikuga energiavahetus.
Sama on ka õpetajatega. Olen kindel, et ka matemaatikat on võimalik ülihuvitavalt õpetada, kui on olemas see miski. Ja sa pead olema natuke põikpäine. Julgema otsida oma. See pole aga alati soositud ning toob kaasa mitmesuguseid ekstsesse.
Mõnikord silme eest mustaks ka läheb, kui mõni laps sõna ei kuula või ikka nii mööda paneb, et las aga olla?
Kui mööda paneb, on minul midagi tegemata. Kõik lapsed hakkavad laulma, kui nad on püsivad käijad – selles olen ma veendunud. Aga halva keskendumise puhul võin ma tõesti veidi pahuraks muutuda. Ja puudumine mulle ei meeldi. Nii et ei ole ma mingi lilleke rohus. Väga leebe inimene ma ilmselt ei ole. Olen tiigriaastal sündinud Lõvi, ei ole vaja väga pikalt mõelda.
Teie kogemuste ja võimetega lauluõpetaja võiks vabalt leida tööd Tallinnas muusikakoolis, kus ehk saaks tõsta lati veelgi kõrgemale. Te pole kunagi mõelnud Tallinna kolimisele?
Ei! Mulle meeldib Rapla ja ma pole kindel, kas ma oleks Tallinna lastele väga hea lauluõpetaja. Sealne elu on tunduvalt kiirem, palju suuremate võimaluste ja pakkumistega.
Mulle on mõned korrad ettepanek tehtud. Selge see, et Tallinna ja Rapla lauluõpetajate palgad on erinevad, aga selle õnge pole ma läinud. Olen sõpradele ikka naljatamisi öelnud, et kui mul lauluõpetajana enam tööd ei ole, hakkan taksojuhiks. Mulle väga meeldib autoga sõita.
Olete olnud lauluõpetaja juba 1981. aastast. Mõnikord villand ka saab?
Mhm. (Ohkab.) Ma ei oska sellele päris täpselt vastata. Villand pole saanud, lihtsalt mõnikord oled sa niivõrd väsinud, et ei taha midagi teha. Kõigest on villand. Jaanipäevaks oled sa lihtsalt kõnevõimetu. Võhm on täitsa väljas.
Kui nüüd minna väga vesiseks ja nutuseks, siis õpetajate puhul on alati see, et ka kõige kallimad lapsed lendavad ühel heal päeval pesast välja. Jätab see teie hinge ka miski emotsiooni või on aastad oma töö teinud ning võtate seda kui rutiini?
Lastega töötades pole kunagi rutiini. Teengi seda tööd sellepärast, et ma teen seda lastega. Nad kasvavad, nad lähevad, see on paratamatus. Tulevad uued ja sa hakkad otsast peale õppima, kuidas järgmistega hakkama saada.
Aga minekuga ei ole võimalik ära harjuda. Iga aasta lõpetab keegi, kes on sul kõrval olnud kaksteist, viisteist aastat. Sellega pole võimalik harjuda, et ta läheb.
Valus ja raske?
Ikka, jah. Valus, raske, kurb. Samas ei ole see kinnihoidev tunne. Hea on mõnikord kuulda, kuidas neil läheb.
Õpetaja elukutse on üks raskemaid siin maailmas. Olgu teil isiklikus elus kui rasked või mustad päevad tahes, laste ette peate ikka astuma säravate silmadega ja rõõmsa näoga.
Jah. Päevad pole ju vennad. Eks meil kõigil ole tujusid. Nagu lastel, nii ka meil endil.
Juhendate päevast päeva hommikust õhtuni kümneid kollektiive. Kas selle töö kõrvalt isiklikuks eluks ka aega jääb?
Nii palju jääb, et kui mul satub olema mõni vaba päev – kevadel juhtub seda üle paari kuu –, siis ma õhtul isegi räägin mehega. See on natuke nali ja forsseeritud, aga eks mu elu ole üsna töökeskne. Lihtsalt – mees on mul väga hea kuulaja, kuigi ega ma õhtul enam väga rääkida ei jaksa.
Olete abielus?
Meil on väga tore kooselu. Nüüd juba aastakümneid.
Teil endal lapsi pole?
Ei.
Seda enam olete vist pühendunud oma tööle lastega?
Ma ei tahaks selle teema ümber keerutada, sest see on väga isiklik asi. Aga üks, mida ma olen mõelnud, on see, et kui meie pere oleks suurem, kui ta praegu on, siis vaevalt oleks mul võimalik nii palju tööd teha.
Miks te ei ole teinud oma firmat? See töö oleks kindlasti palju tulusam?
Aga siin olen ma valla kaitsva tiiva all. Vald maksab mulle kuupalga ja lapsevanemad arveldavad vallaga. On olnud igasuguseid tuuli, meeli ja inimesi mu ümber. Ja see pole usaldusväärne. Mul on paar korda see mõte peast läbi käinud, aga Rapla pole Tallinn. Siin nii ellu ei jääks.
Eeloleval pühapäeval tähistate te oma esimest juubelit. Olete suur pidutseja, tuleb vägev pidu?
Aastatega on välja kujunenud, et sel päeval on mu maja väravad ja uks valla ning kes tahab, võib sisse astuda. Pidu lähedasematele tuleb natuke hiljem.
Mis on teie kõige suurem sünnipäevakingisoov?
Et tervist oleks! Meenub üks armas õpetaja, kes kooli ajal alati rääkis, et tüdrukud, pange ennast soojalt riidesse, te ei tea, kui oluline on tervis. See tundus totter jutt.
Nüüd saan ma aru, mida ta mõtles ja nüüd räägin ma ise sama juttu.
Veel tahaks sünnipäevaks, et ei kaoks ära sõbrad, kes on mu ümber. Mulle meeldib õudselt naerda – et ikka oleks, mille üle naerda!
Suure lava jagu õpilasi
Thea Paluoja tuntumad õpilased ning kollektiivid: Vaiko Eplik, Priit Võigemast, Märt Avandi, Pärt Uusberg, vokaalansambel Klükk, noormeesteansambel Nojahh, Rapla laulustuudio neidudekoor, Rapla laulustuudio lastekoor, Rapla laulustuudio tütarlastekoor, Rapla laulustuudio mudilaskoor, Raplamaa noorte meeskoor, Rapla poistekoor, segakoor Rello, vokaalansambel Segased, noormeesteansambel Tohohh, vokaalkvartett 16+.
Lauluõpetajaks sündinud Thea Paluoja
Thea Paluoja, sündinud 5. augustil 1962,
on endine laulja (Proov 583).
Nüüdseks on Thea juhtinud juba veerand sajandit Rapla laulustuudiot, kus igal aastal saab tema käe all muusikaõpetust paarsada huvilist.
Tunnustused:
Parim juhendaja
(Raimond Valgre muusikapäevad, 1995)
Parim juhendaja
(Raimond Valgre muusikapäevad, 2002)
Raplamaa aasta naine 2003
Parim juhendaja
(Alo Mattiiseni muusikapäevad, 2003)
Aasta dirigent-muusikaõpetaja
(Eesti Kooriühing, 2006)
Raplamaa Kultuuripärl 2008
Rapla Redel 2012
Kommentaarid