Vormsi saarele sõitjad: "Kas me järgmise praami peale mahume?" (1)

Juba nädalapäevad tagasi on kõik juuli lõpupäevade praamid Vormsile tuugalt täis broneeritud. Sest lisaks rootslaste hordidele, kes tulevad iga-aastasele Vormsi saare aasta suursündmusele, Olavi päevadele, ning ühtlasi oma esivanemate valdusi üle vaatama, mängitakse reede õhtul (eile – toim) Hullos muusikalist etendust "Vabanenud vanaisad", kus peategelasteks on Jan Uuspõld ja Tanel Padar. Mis oli selle mehe mõttes, kes otsustas etenduse Vormsile viia ja seda vaid üks kord mängida, ei tea, kuid tagajärjeks on see, et netist Vormsi praami broneeringuid vaadates on tunne, nagu tahaksid kõik mandrielanikud sellele saarele emigreeruda.

Nii jääb vaid võimalus sadamasse sõita ja kõigevägevamat paluda, et üldjärjekorras vähemalt sama päeva õhtuks Vormsile jõuab.

Neljapäeval kell kaks päeval on Rohukülas kaks pikka autorida – ühes reas need, kel taskus e-pilet ehk broneering, ning kes kõlgutavad autouksi lahti hoides rõõmsalt jalgu ja naudivad selle suve esimest tõelist kuuma ilma.

Näitleja Adlas ühendab töö sõbrale küllasõiduga

Need, kes üldjärjekorras sappa võtavad, hüppavad esimese asjana autost välja ja tormavad loendama, mitmes nende auto on. Matemaatikaga on neil kehvad lood. Sest loendatakse mitte üks, vaid vähemalt kolm korda. Ja sellega käib kaasas kohustuslik pea niksutamine, mis väljendab väga selgelt vaid ühte emotsiooni: ei või olla! Sest üldjärjekorrast lastakse igale praamile vaid kolm autot! Nii väidab vähemalt kassapreili. Mõni teadjam üldjärjekorras teab nimetada siiski arvu viis kuni seitse.

Täpselt veerand kolm väljub sadamast korraline praam. Pardale lükatakse viimasena üks mootorratas ja lapsekäru, mis küll lapse asemel oli kõikvõimalikku matkavarustust täis topitud. Ka nii võib matkata!

Esimesena jääb praamist üldjärjekorras maha natuke kulunud välimusega auto, milles istuv vanapaar on aga rahu ise. "Jõudsime siia kella kaheteist paiku, aga veerand kolmese praami peale enam ei mahtunud. Kuid pole viga, olme pensionärid, meil aega küll," lausub Milvi. Ta ütleb, et kord aastas püüavad nad koos abikaasa Üloga ikka kuskile sõita. Seekord valiti reisisihiks Vormsi, kuna kummagi jalg pole sellele saarele veel astunud.

Päev võtab temperatuuri üles ja kuumemaks läheb ka piletijärjekorras. "Millal läheb järgmine praam? Kas me järgmise praami peale mahume?" Huvitav, mitu korda kassapreili sellistele küsimustele teiselpool luuki päevas peab vastama?

Kassa ette jõuab õnnetu olemisega tagasihoidlik mees. Lars, rootslane. Ta on enda sõnul teab juba millal broneeringu teinud, aga jätnud õnnetul kombel pileti välja printimata ning nüüd pole ka ühelgi paberilehel selle kohta vähimatki märget. Lars käsutatakse üldjärjekorda, kus tosinkond sõidukit rivis.

Järjekorras on ka Vanemuise näitleja Raivo Adlas. "Mõtlesin, et enne surma võiks ära käia," viskab ta villast. "Et millal ma sinna ikka saan. Mul olid just Tallinnas "Kättemaksukontori" võtted ja leidsin, et kui juba siinkandis olen, võiks ka Vormsil, kus mul pinginaaber turismindusega tegeleb, ära käia. Sest esmaspäeval pean ma juba Tartus teatris tagasi olema. Aga eks näis, kas üldse üle pääseb."

Kuigi Adlas küsib seda pigem endalt, võtab kõigevägevam teda kuulda, sest just samal hetkel hüüab keegi, et tuleb lisareis.

See toob nii mõnegi mehe palgele rõõmumuige. Kuna lisareisile broneeringuid pole, peaks kogu järjekord järgmise praamiga üle saama.

Daisy: ükski vallavanem pole midagi muutnud

Õnnistava sõnumi tooja on Daisy, kes on kunagi elanud Vormsil 20 aastat ning kes loomulikult teab kogu tõde Vormsi eluolust ja praamiliiklusest. Daisy mees töötab Soomes ning nüüd on naine koos kaheaastase poja Christopher Robiniga teel suveks emakoju. "Magasime broneeringu maha. Nüüd on ju need Olavi päevad, pluss veel see Uuspõllu etendus. Aga pole midagi hullu," on Daisy optimistlik. "Kohe tuleb lisapraam."

Ema elurõõmsa oleku on kahtlemata pärinud ka Christopher Robin, kel suul vaid naeratus ja kes ilmselge mõnuga paterdab paljajalu autode poolt jäetud õliloikudes. See on kahtlemata palju huvitavam tegevus kui veelompides paterdamine. "Päris palju on neid, kes käivad Vormsis suveks vanaema-vanaisa juurde. Minuvanuseid, kes läbi aasta Vormsil elavad, on ikka väga vähe. Tööd ju pole," ütleb Daisy. "Selle 20 aasta jooksul, mil olen Vormsil elanud, on siin vahetunud vähemalt kuus vallavanemat. Aga ega siis ühegi vallavanema puhul pole siin midagi muutunud. Ei halvemuse ega ka paremuse suunas. Isegi Uku Kuut oli siin korraks vallavanemaks. Aasta võib-olla oli. Korraks tuli ja läks. Ja hiljem pole teda keegi enam näinud," naerab Daisy.

Lisapraami saabumiseni jääb veel tund. Kõht annab tunda, et lõuna on ammu käes. Mereäärne asi, keegi võiks ju kuskil näiteks suitsukala müüa. Selle asemel saab sadama kohvikus osta erinevaid hamburgereid.

Ühtäkki valitseb sadamas täielik vaikus. Täielik vaikelu. Vaid sirtsud siristavad. Inimesed autodest on pagenud kuumuse eest varju. Kell neli saabub lisapraam. Et see on lisasõit, pole broneeringureal ühtegi autot. Kõik üldjärjekorras seisnud sõidukid saavad praamile ja kõik on õnnelike nägudega. Vaid kahel Rootsi vanaproual on palgel selline ilme, nagu viidaks neid sundasumisele.

Ning üks vana Ford jääb nukralt üksi sadamakaile. Mitte et see peale poleks mahtunud, vaid juht on kuskile kadunud. Selle sohvriks pole keegi muu kui näitleja Raivo Adlas.

Täpselt kell viis, pärast kolmveerandtunnist meresõitu, jõuab praam Reet Vormsile Sviby sadamasse. Tänu lisapraamile tuli ülesõitu saarele oodata vaid kolm tundi.