Kas Susan Boyle’i vaim murdus taas? (10)

Midagi täpsemat pole artisti agentuur 51aastase lauljanna seisundi kohta öelnud. Kuid kõik pidanuks olema hästi. Märtsis esietendus muusikal, mis räägib Susani vapustavast tõusust – väikelinna vanatüdrukust ülemaailmseks staariks. Selle finaalis teeb lauljanna ka ise kaasa. Alles 6. juulil teatas Susan oma kodulehel rõõmsalt: "Täna oli väga eriline päev. Kuninganna Margareti ülikool andis mulle tunnustuseks muusikaliste saavutuste eest audoktori tiitli. Olen nüüd doktor Susan Boyle!" Ent juba juuni algul levis uudis, et kontsertide andmisest kurnatud Susan hakkas bensiinijaamas karjuma ja nutma. Heitliku tundeeluga on ta olnud maast madalast.

Šoti mägiküla tüdruk Susan, kellel arstid olid diagnoosinud kerge sünniaegse ajukahjustuse, oli oma klassis viimane, kes kirjutama õppis. Kannatasin ka selle all, millele psühholoogid on andnud nimeks "tajuhäired". Isegi noores eas teadsin sageli vastuseid küsimustele, kuid tundus, et ma ei suutnud kuidagi oma mõtteid väljendada. [...] See oli väga häiriv ja sisendas viha. Mõnikord purskus see välja raevuna, sagedamini pisaratena. [...] Kunagi ei olnud ma kindel selles, kuidas väljendada oma vajadusi või suhelda nii, et teised lapsed mind aktseptiksid. Kui olin ärevil, naersin veidi liiga valjusti; kui olin kurb või vihane, siis puhkesin kohe nutma või lõin lärmi.

Susani niigi kehva positsiooni kaaslaste silmis langetasid veelgi hüperaktiivsusevastased ravimid, mis teda uniseks tegid. Üsna ruttu selgus, et selle arstimiga kaasnevad ohtlikud kõrvalnähud, mis tekitavad hingamisprobleeme, ja arstid ei kirjutanud neid mulle enam, ent kiusamine jätkus, kuna sellel oli tulemusi. Nutsin või siis plahvatasin ägedalt ja siis oli piinajatel ettekääne mind suisa taguda.

Lohutust pakkusid pere, mänguasjad, taevaisa – ning laul. Kui üheksa-aastane Susan koolikontserdil esimest korda aplausi maitsta sai, oli tal oma sõnul selline tunne, nagu oleks ta õhupall, mis hõljub üles taevasse. Tüdrukule öeldi, et tal on annet. Kuid madala enesehinnangu tõttu piirdus Susan täiskasvanuks saades laulmisega kirikukooris ning vahel karaokebaaris. Ta jäi oma õdedest-vendadest ainsana vanematekoju elama ega seltsinud eakaaslastega – oli koolist liiga valusad vitsad saanud.

Karvasest inglist sai sensatsioon

Palju on räägitud sellest, et hoolitsesin ema eest, ent tegelikult hoolitses ema enamiku oma elust minu eest, ta oli minu turvapaik ja kindel kalju, millele võisin toetuda. Ta hoolitses minu eest nõnda, nagu oleksin olnud murtud tiivaga lind, ja hoidis mind vati sees ka siis, kui tugev laks tagumikule oleks mulle ehk kasulikum olnud. Kui ema 2007. aastal 91 aasta vanuses suri, jäi Susan oma kassi Pebblesiga üksi. Järgmised kuud olid rasked: ema oli Susani jaoks alati kõik ette-taha ära teinud. Keskealine naine ei osanud arveid maksta ega julgenud küttesüsteemi sisse lülitada, sest tal ei pruukinud kütteraha jätkuda. "Maja oli segi ja mina olin segi," kirjutab Boyle oma mälestusteraamatus. Apaatiast tõi Susani välja kohalik talendivõistlus, kus ta otsustas laulda oma lemmikmuusikalist "Les Misérables" pärit laulu "I Dreamed a Dream". Sama lauluga võitis ühtaegu kohmetu ja bravuurikas šoti vanapiiga kaks aastat hiljem Briti talendisaate eelvoorus kohtunike ja publiku südamed. "Kõige suurem "jah", mis ma eales kellelegi öelnud olen!" kuulutas kohtunik Piers Morgan, kellesse Susan seepeale kõrvuni armus.

Šotlanna, kelle särav ja elegantne metsosopran oli veidras vastuolus karuse välimusega, sattus meediamöllu keskmesse. Karvaseks ingliks tituleeritud Susani esinemisvideot vaadati YouTube’is üheksa päevaga miljon korda! Vaiksel elul oli lõpp. Kümned intervjuud, välimuse voolimine stilisti käe all, õelad kuulujutud ja netikommentaarid... Ma ei tahtnud enam midagi muud kui laulda. Ma ei suutnud mõista, kuidas minust äkki sai suurim publiku vaenlane. [...] Tundsin samasugust alandavat jõuetust nagu koolis mänguväljakul, kui inimesed minu kohta märkusi tegid. Pole ime, et finaalsaateks, kuhu Susan sammus kindla favoriidina, olid tema niigi haprad närvid läbi. Nägin, et saate tootjameeskond hakkas minuga kannatust kaotama. [...] Riietusruumis andsin oma tunnetele voli. Iga kord, kui piisavalt rahunesin, et juuksur ja meikijad sisse said tulla, panid nad mulle meigi näole ning mina uhtsin selle kõik pisaratega maha.

Kui võitjaks kuulutati tantsupoiste punt Diversity, varises lauljanna kokku. Teiseks jäämine tähendas, et Susan ei saanud esineda kuningannale. Peost oli libisenud ka saja tuhande naela suurune auhinnatšekk. Šotlanna ei uskunud jutte, et mõni plaadifirma võib temaga ikkagi lepingu sõlmida. Järgmisel päeval viidi Susan Londoni hotellist Priory psühhiaatriakliinikusse närve kosutama. Hiljem heitis kliiniku juhataja talendisaate korraldajatele ette, et nood polnud Susanile kaotuse järel küllalt hingetuge pakkunud.

Hingelt ikka eluvõõras

Veidi kosunud, ühines Boyle talendisaate staaride ringreisiga mööda hiigelstaadione. Ehkki aeg-ajalt sai stress lauljannast ikkagi võitu, astus ta üles enamikul kontsertidel ning pälvis meeletuid aplause. Talendisaate kohtuniku ja megaprodutsendi Simon Cowelli firmas ilmunud debüütalbumit "I Dreamed a Dream" saatis fenomenaalne menu – see on tänini Ühendkuningriigi enimmüüdud debüütplaat. Albumi ja singlitega teenis Susan viis miljonit naelsterlingit. Edulugu jätkus kahe järgmise plaadiga.

Plaadikaantel glamuurseks diivaks tuunitud Susan on hingelt ikka seesama heasüdamlik ja eluvõõras üksiklane. Kui minu lugu midagi tähendab, siis ennekõike seda, et vahel otsustavad inimesed liiga kiiresti inimese üle ta väljanägemise või käitumise veidruste põhjal. [...] Mul on hea meel tunnistada mõningaid mu elus ette tulnud raskusi, kuid mind on ka paljuga õnnistatud: mulle on kingitud hääl, mis teeb inimesed õnnelikuks; mind on õnnistatud kindla usuga sessinatses ebakindlas maailmas.

Artiklis on kasutatud lõike Susan Boyle’i elulooraamatust "Selliseks ma sündisin" (Eesti Ajalehed AS, 2011)