Kalle Randalu: "See on suur õnn, kui su lastest saavad koostööpartnerid!"

"Kindlasti ei oleks see 6–8 aastat tagasi samamoodi olnud. Ma olen õpingutega edasi arenenud," usub Frankfurdi kõrgemas muusikakoolis vioolat õppiv Liisa Randalu, kes on pälvinud rahvusvahelistel konkurssidel auhindu nii solistina kui ka keelpillikvartetiga Notos Quartett.

"See on ikka suur õnn, kui lastest saavad koostööpartnerid! On tore, kui tekib võrdne suhtlus. Nüüd oleme ka Liisaga nii kaugele jõudnud," ütleb isa Kalle (55) rahulolevalt.

22 aasta eest Saksamaale kolinud Randalude peres on pea kõik kõigiga koostööd teinud: Kalle on andnud kahel klaveril kontserte pianistist abikaasa Pireti (53) ja džässmuusikust poja Kristjaniga (34), hiljuti esines ta ka altviiuldajast Liisaga, kes omakorda tegi kaasa vend Kristjani ja Siiri Sisaski ühisplaadil.

Eestis konservatooriumi ja muusikakeskkooli klaveriõppejõuna alustanud ning hiljem Berliinis, Freiburgis ja Karlsruhes muusikatudengeid juhendanud Kalle pole koduseinte vahel õpetajaossa takerdunud: "Lastele pole ma otseselt õpetaja olnud. Elasime neile abikaasaga muusikuelu ette ja on paratamatu, et huvi ja esimesed teadmised said nad meilt, aga sellist tundide tegemist on meil olnud suhteliselt vähe. Pigem on partnerlus, koostöö, ühine musitseerimine."

Liisa nõustub, et jõudis muusika juurde vanemate eeskujul, ehkki nad pole teda teadlikult suunanud. "Muusika muutub täiesti tavaliseks, see on iga päev ümberringi. Ei tekigi hetke, kus küsiks, mis see on ja kas teised ka seda teevad või ei. Vend Kristjan ütles kunagi ühes intervjuus, et arvas väiksena, nagu mängiks igaüks mingit pilli," muigab Liisa. Klaverit asus ta õppima koolieelikuna, viiulimängu seitsmeselt.

Omavahel vaid eesti keel

Paariaastaselt Eestist lahkunud Liisa räägib esivanemate keelt puhtalt. "See oli mu vanemate jaoks alati tähtis – räägin nendega ainult eesti keeles. Kui ma noorem olin ja vanaema veel elas, oli ka talle väga tähtis, et ma emakeelt ära ei unustaks. Kui ma suviti Eestis olin, tegi ta mulle ikka etteütlusi, pidin luuletusi ja raamatuid lugema. Ma pole kunagi Eesti koolis käinud, aga suudan vabalt kirjutada ja lugeda," on vioolamängija tänulik.

Saksamaa ja oma kavaleri kodulinna Londoni vahet pendeldav Liisa püüab Eestis käia nii tihti kui võimalik. Nagu ta isagi. "Kunagi ei jää aastat vahele! Ka poolt aastat mitte," kinnitab Kalle, kes käis siin viimati maikuus. "Lapsed ütlevad, et Eesti on kodu. See on ikka kojusõit, mitte kuskile külla käima minek," kirjeldab ta rahvusliku kasvatuse vilja.

Kui Eesti nii kallis on, miks pianist siis 1988. aastal Karlsruhesse siirdus? Kalle selgitab, et vajas eneseteostust ja arengut soodustavat keskkonda. "Teatreid ja muusikamaastikku puudutavas on saksakeelne Kesk-Euroopa tänapäeva maailma keskus, kuhu kõik kokku tulevad. See on siin ajalooliselt nii kujunenud: kõigil väikestel vürstiriikidel olid siin oma teatrid ja orkestrid. See traditsioon elab." Pealegi oli tal Saksamaal tutvusi ja ta valdas keelt.

"Ma olin võitnud 1985. aastal Münchenis ARD-konkursi, ühe maailma suurima pianistide võistluse. Mind teati ja tunti," meenutab Kalle. "Enda sisseseadmine kulges imeliste kokkusattumuste ja juhuste läbi väga ruttu ja lihtsalt. Muusika ja muusikud aitavad kontakte luua. Muusika on rahvusvaheline piire mitte tundev keel, mis ühendab inimesi," põhjendab ta. Sakslastega, kes on Kalle sõnul põhjamaalastest avatumad suhtlejad ja peidavad oma tundeid vähem, on tal hea klapp.

Siinset publikut iseloomustab ta Soome näite abil: "Olin seal ühel kontserdil kuulajana. Kui vaimustavalt mängitud teos lõppes, võttis paar sekundit aega, enne kui nad emotsiooni välja näitasid. Sellega ollakse väga ettevaatlik. Mõni inimene vaatas naabri poole, et kuidas tema reageerib."

Selle kiuste plaanivad isa ja tütar reedesel "Klaaspärlimängu" muusikafestivali kontserdil "Sõnadeta laul" Tartu Jaani kirikus mängida just eestlaste tunnetel. "Esitame õrna, romantilist ja laulvat muusikat suurtest romantikutest Schubertist ja Schumannist Paul Hindemithi ja George Enescuni," lubab Kalle. "Mängime palasid, mis on mõeldud lauljale ja klaverile, aga kuna altviiul on inimhääle lähedase tämbri ja ulatusega, on mul võimalik sellega laulupartiid mängida," seletab Liisa ja lisab, et vioola pole tegelikult tüüpiline soolopill.

"Oleme varem teinud isaga väiksemaid esinemisi. Näiteks mängisime kammermuusikat, kui ta Tallinnas juubelit pidas. Aga esimest korda anname kontserdi võrsete solistidena," toonitab Liisa.

"Klaverivabu päevi on vähe."

Kui palju veedab pianist aega klaveri taga? "Mõni tund ikka iga päev. Klaverivabu päevi on suhteliselt vähe. Kui puhkusereisil pilli käepärast pole, siis vähemalt kuulan muusikat ja mõtlen sellest," räägib Kalle Randalu. Tema sees helisevat muusika nagunii kogu aeg. "See on lausa füüsilise elamise osa. Ei saa ust selja taga kinni panna ja põgeneda."

Klaverit ei võta ta pelgalt töö-, vaid ka lõõgastusvahendina. Selg ja ülemängitud käed talle vaeva ei valmista: "Kui inimene ainult klaveri taga ei istu, vaid natuke ennast liigutab ka, siis ei tohiks suurt probleemi olla. Tuntud pedagoogid ütlevad, et klaverimäng ei ole füüsiliselt raske tegevus, kui just ei pea mängima kaua ja hästi kõvasti."