"Elu jooksis kokku, jaks hakkas lõppema. Mul olid tõsised enesetapumõtted." (85)

Selle ema olukord on meeleheitlik. "Elu jooksis kokku, jaks hakkas lõppema. Mul olid tõsised enesetapumõtted. Kui ma poleks saanud tööle minna, oleks ma praegu ilmselt hullumajas," tunnistab ta.

Ta sai tööle minna tänu Tartu linnavalitsuse algatatud projektile "Päevaste ja ööpäevaringsete hoolekandeteenuste abil tööle", mille kaudu sai palgata tema tütrele päevaseks ajaks hooldaja.

Hooldaja nagu orav rattas

Üldjuhul ei ole kodus lähedasi hooldavatel inimestel abi oodata – perekonnaseadus seab hooldamise kohustuse just neile. Ööpäev läbi valvel olemine koormab nii vaimselt kui ka füüsiliselt. Ja panebki meeleheitlikumates olukordades mõtlema enesetapumõtteid.

Oma voodihaiget tütart hooldava ema sõnul ei saa selliseid olukordi kuidagi ka ennetada, sest õnnetused tabavad inimesi ootamatult.

Temagi elus oli 2007. aastal kõik väga hästi. Aasta hiljem oli aga poeg vähki surnud ja neli kuud hiljem tütar kaelast saati halvatud. "Autoõnnetus – põder jooksis autole ette," selgitab ema põhjust. 24aastasest oma elu peale läinud noorest naisest sai lamav haige, kelle ainus tugi ongi tema ema.

Et tütrel on hingamisraskused, peab tal nii ööl kui ka päeval silma peal hoidma. Ratastooli ei saa teda vererõhuprobleemide tõttu istuma panna. Sestap peab teda voodis kogu aeg keerama, ainuüksi öösel juba kaks korda. Päeval on mitu hügieenitoimingut, mis samuti võtavad emalt palju jaksu.

See ema pole ainuke. Teine ema on nagu orav rattas elanud kuus aastat. Tema 31aastane poeg jäi halvatuks samuti autoõnnetuse tagajärjel kuus aastat tagasi. 25aastaselt kaotas ta liikumisvõime ja noorest mehest sai lamav haige. Isa otsustas pere juurest ära minna – invaliidiga koos elamine ei sobinud talle.

Kuus aastat on ema iga viimane kui hommik ärganud vara, pesnud ja mähkinud poja, andnud süüa ja tormanud siis tööle. Iga viimane kui lõunapaus on ema kiirustanud koju pojale süüa andma ja teda masseerima, et tal ei tekiks lamatisi. Õhtuti pärast kiiret poeskäiku on ta samuti koju jooksnud.

"Hooldajat leida ei ole ju lihtne, sest paljud inimesed on raha peal väljas. Minule tähendas see kõik aga topeltkulu, sest pean tööl käima veidi kaugemal," räägib ema.

Kool jäi hooldamise tõttu pooleli

19aastane Tartu noormees pidi pärast gümnaasiumi lõpetamist jätma õpingud pooleli, sest hooldust vajasid tema 91aastane vanaema ja 103aastane vanaisa. "Me elame koos vanaema ja vanaisaga neli aastat. Täpselt nii kaua on nad vajanud ka meie abi," kirjeldab ta. Meie all mõtleb noormees end ja oma ema, kuid kahe inimese hooldamine käiks emale üksi üle jõu ja nii on nad loonud hooldusmeeskonna.

"Tõsi, ema tegi siis, kui ma veel koolis käisin, rohkem – ühel hetkel sa ju enam ei jõua hommikul kooli minna, kui oled öösel mitu korda vanaema külje keeramiseks üles ärganud," nendib ta. Eakad vanavanemad koputavad iga natukese aja tagant seinale, sest neil on tekkinud mingi abivajadus. "Kahjuks ei saa neid üksi jätta isegi pooleks tunniks," ohkab noormees.

Sellised lood ei ole Eestis üksikjuhtumid, neid on sadu ja sadu. Kui enamasti on kodus oma lähedast hooldavad inimesed oma murega üksi, siis need kolm inimest said abi Tartu linnavalitsuse, Luunja ja Tartu valla ühisprojektist "Päevaste ja ööpäevaringsete hoolekandeteenuste abil tööle". Ehk – noored inimesed said endale päevaseks ajaks hooldaja ja eakad paigutati hooldekodusse.

"See projekt on nagu õlekõrs, millest vee peal püsimiseks kinni hoida," kinnitab tütart hooldav ema sellest hoolimata, et projekt lõpeb 2013. aastal ja siis tuleb tal perekonnaseaduse kohaselt taas üksi hakkama saada.

Üksi jäetud hooldajad

Perekonnaseadus seab lähedase hooldamise perekonna kohustuseks.

Praegu kehtiva seadusandluse kohaselt on nii, et kui pereliige peab loobuma tööst ja pühenduma lähedase hooldamisele täielikult, makstakse talle Eestis olenevalt omavalitsusest hooldajatoetust 7–60 eurot, keskmine hooldajatoetuse suurus on 19 eurot.

Puhkust pole oma lähedasi hooldavatele inimestele ette nähtud.

Allikas: Eesti patsientide esindusühing