«Balletti ei saa üheksa aastaga selgeks.»

«Aga mind väga segab, et ametnikud peavad meid täiesti tavaliseks kooliks ja nõuavad, et tehku me oma programmid ümber. Ballett on väga õrn, haavatav, ettearvamatu ja ilus kunst. Rääkisin Stuttgardis sellest teiste pedagoogidega, kes ütlesid, et minge proovisaali ja tehke tegusid. Proovisaalis lapsi õpetada on kõige tähtsam. Balletti ei saa isegi üheksa aastaga selgeks. See on keeruline nagu kellamehhanism. See on pedantsus, mida me tahame. Mitte pedantsus eeskirjades, mida nõuavad ametnikud kooli eesmärkide sõnastamisel. Me ei saa selliseid eesmärke püstitada, nagu tehakse matemaatikat õppides. See on karjuvas vastuolus sellega, kuidas me töötame.»

Tiiut morjendab eelkõige see, et koolilt nõutakse balletiõpingute ajakohastamist. «Balletti ei saa nii kaasajastada, et nüüd me hakkame kaasaega tegema. Mulle meeldib New York City Ballet’i ainukese mustanahalise meesartisti tegu, kes tantsimise lõppedes võttis endale Harlemis klassitäie lapsi ja hakkas neile õpetama klassikalist balletti. Ning ta ütles, et see, kes valdab klassikalist balletti, see valdab absoluutselt kõiki kaasaja tantsu vorme.»

Tiiu lisab, et igasugune lahterdamine on mõttetu. «Sellest on koosolekuid ja projekte tehtud, kuidas kooliprogramm peab muutuma ja kuidas me teeme asju valesti. Arvan, et me ei tee balletikoolis asju valesti. Klassikalist balletti ei hakata kunagi teistmoodi õpetama. See on ja jääb klassikaliseks balletiks.»