Urmas Vahe 9. juuni 2012 09:01
Üleeile lahkus legendaarne raadiohääl Hubert Veldermann

Igal inimesel on mitu tahku. Hubert Veldermanni siidiselt mahedat häält tundis Eestis igaüks, kes veidigi raadiot kuulas. Paljud teadsid, et Veltu või Hubi – nagu teda raadiotegijate seas hüüti – on abielus ka merega. Nüüd on aeg kõik tahud siledaks lihvinud. Veltu on lahkunud, vähk ajas oma kombitsad tema peale kurjemini kui ükski mereelukas varem.

Oma tahkude poleerimiseks anti Hubert Veldermannile peaaegu 82 aastat. Rohkem kui ühelegi teisele Eesti raadioajakirjanikule. Saateid paiskas ta eetrisse kaugelt rohkem kui pool sajandit ja sai oma töö eest ka kõrgeima tunnustuse, mida eetriinimestele üldse jagada. 2007 anti talle kuldmikrofon.

Et Veldermanni oma hääl on vaikinud, peavad rääkima teised. Kolleegid ennekõike. Eesti kõige staažikama uudistetegija Riina Eentalu mälestustesse on Veldermann jäänud eelkõige kui eestiaegse galantse härrasmehe võrdkuju, kes oli enamiku raadiomaja naiste silmarõõm. "Tal oli väga ilus pehme hääl. Aga veel targem jutt ja ütlemised, mis lausa paitasid õrnema soo kõrvu. Hinnatud tantsupartner pidudel, mida siis korraldati oma maja kohvikus igal reedel. Ja millest praegu kõik puudust tunnevad."

"Veltu pidevalt popsuv piip ja tema juba arvatavasti jääajast pärit Žiguli olid üle terve maja kuulsad," mäletab raadiolegend Tõnis Erilaid. "Arvatavalt võis ta olla üks viimaseid, kes žigulliga Tallinna vahel sõitis."

Kõik, mida Veltu ette võttis, oli suurejooneline. Ka töös. Ta sai kõige suurema elamuse just suurejoonelistest ülekannetest. Kõikvõimalikud laulupidude ja vanalinna päevade ülekanded, vähemalt mingi osa neist, oli alati tema õlul. Ning Veltu nautis neid. Nagu rahvas nautis Veldermanni. Tol ajal kandus tema siiras huvi kultuuri poole," mäletab Veldermanniga kümmekond aastat koos töötanud Riina Eentalu. Meri lükkas aga selle huvi nagu märkamatult kõrvale.

Veldermann oli tegelikult perfektsionist

Tiit Karuks töötas Veldermanniga koos "Päevakajas" samuti üle 10 aasta. "Mulle on Veltu meelde jäänud eelkõige selle tõttu, et ta viitsis oma lugudega lõpmatuseni nokitseda, neid viia täiuslikkuseni. Jumaliku hääle oli talle andnud loodus, tema enda mureks jäi hoolitseda sisu eest. Seda lihvis ta nii kaua, et ümbritsejatel oli kannatus juba ammu katkenud. See omadus jälitas teda läbi elu. Olen sama juttu kuulnud ka "Rameto" tegijatelt, kus Veldermann olnud samuti väga hinnatud mees. Ega selle saate populaarsus kusagilt taevast kukkunud. Ikka inimestelt endilt."

Karuks lisab, et loomult oli Veldermann väga meeldiv inimene, kes ei tahtnud kunagi kellelegi halba: "Tema suu ei paindunudki midagi halvasti ütlema, solvama. Ning hingelt oli ta üdini raadiomees. Ja kuigi vahel tegi ta väikesi kõrvalhüppeid telesse, olid need ajutised ega meelitanud kuidagi teda Pandi kombel ekraani taha."

Räägitakse, et omal moel võttiski Hubert Veldermann pärast Valdo Pandi telesse minekut tema koha üle, Pandi mantli enda kanda.

Ühe korra oli Veltu Karuksile ka mitte üksnes kolleegi, vaid veel kajutikaaslane: "See võis olla 2000. aastate algul, kui Pärnu merepäevadele sõitis Tallinnast legendaarne jäämurdja Suur Tõll. Muuseumlaeval polnud juba siis mootorit ja merelinna pidi ta jõudma kellegi slepis. Meie Veltuga tegime selle reisi kaasa ja olime ühes kajutis. Omapäraseks tegi kogu reisi asjaolu, et kuna Tõllu süvis oli nii suur, ei mahtunud ta mandri ja saarte vahelt läbi ning pidi Pärnule liginema saartest mere poolt. Nagu luuavarrest tõusis aga torm ja kaptenit haaras paanika, et kui nüüd peaks puksiirtross katkema, leiab Suur Tõll end kergesti ulgumerelt ulpimas. Kui juba Läti varju saime, kadus hirmuhigi otsalt. Istusime Veltuga kogu aja kajutis ja tema rõõmustas mind oma juhtumistega. Mitte vastupidi. Ja loomulikult polnud tema juures näha märkigi hirmust. Olukord oli aga tegelikult päris jube."

Veldermann oli riigi olematu mereminister

Merelt mäletab raadiolainetel seilavat ajakirjanikku Eesti praeguse purjetamise üks alustalasid, esimene NSV Liidu meister avamerepurjetamises Sulev Roosmaa, kes oli Hubert Veldermanni ja professor Ülo Vooglaiuga koos alles neli päeva enne seda, kui üks neist manalateele läks. Lahutamatud sõbrad nagu, nad olid, tuli jutuks taas Eesti meri ja vaevad, mida meie riik korraldab, et mitte mereriigi nime kanda.

Roosmaa võtab natuke ka enda süüks, et merepisik kunagi Veldermanni nakatas. Sest aatelise purjetajana oli tema alati see, kelle juurde Veltu, reportermakk näpus, esimesena infi saama sammus. "Temast sai üks paremaid mere asjatundjaid Eestis, kellel oli oskust viia omavahel kokku seoseid ja inimesi, kellel süda valutab Eesti mere pärast. Hubertit haaras merendus kui omaette filosoofia iga aastaga aina enam. Ta oskas näha iga pisiasja, suhelda iga meremehe ja nende naistegagi. Ta oli tõesti tsement erinevate merekivide vahel."