JÄÄGITU ANDJA: Luule Viilma oli inimene, kes manitses teisi enda eest hoolt kandma ja puhkama, kuid ise andis endast teiste heaks kõik – neid ravitsedes ja raamatuid kirjutades. Viimastel oma eluaastatel ta vaid töötaski. Foto: Vallo Kruuser (Eesti Ekspress)
Inimesed
4. juuni 2012, 07:00

Luule Viilma tütar: "Ema oli nagu suur ja pehme armastuse pall." (1)

"Te olete iga nädalavahetus sõidus. Aga mis on siis hingamispäev? Ise räägite veel teistele: puhake?! Ma palun teid südamest: ärge tapke ennast! Väga palun. Mulle ja meile on teid veel tarvis. Kas saaksite mu palvet täita?" kirjutas varalahkunud Luule Viilmale üks tema õpetuse austajaist.

Kuid Luule Viilma oli eneseohverdaja, kuigi oma raamatutes ta inimesi selle eest hoiatas. Mida aeg edasi, seda rohkem läks tema elu töö poole kaldu.

Äsja ilmunud elulooraamatus "Luule Viilma. Elul on kaks poolt" meenutab tema tütar Vilja Tuisk, et oma viimastel eluaastatel tegi ema suurema osa ajast tööd. "Ta oli jäägitu, pidi iga viimse kui hiire ka ära aitama!" lausub Tuisk ja meenutab korda, kui läks emale pärast Tallinnas toimunud loengut vastu.

"Naersime, et teda tuleks kloonida."

Et ema ei tulnud ega tulnud, läks tütar vaatama, mis toimub. "Ja nägin järjekorda tema juurde, inimesed seisid kannatlikult ja tema rääkis ja rääkis igaühega isiklikult. See kestis tunde!" räägib tütar raamatus ja pakub, et ema põletas end lihtsalt läbi.

"Me naersime, et teda tuleks kloonida. Ka nädalavahetustel, kui tal ei olnud just kodus mõnd patsienti, istus ta telefoni otsas," kirjeldab Tuisk.

Kui seni ilmunud Luule Viilma raamatud on olnud üksikasjalik ülevaade naistearstiks õppinud naise põhimõtetest inimese tervise ja tervekssaamise teemadel, siis viimatiilmunu paotab tarkuste kõrval katet ka Eesti ühe tuntuima nüüdisravitseja isikult ja tema nii töiselt kui isiklikult elult.

Kõigi raamatus sõna saavate lähedaste, sõprade ja kolleegide meenutustest jääb kõlama üks: Luule Viilma oli naine, kes põles kuumalt ja eredalt, kuid kes oli täis armastust ja inimlikkust.

"Inimesena oli Luule väga meeldiv, hea ja soe, suhtlemisel vaba ja sundimatu. Palju kiidusõnu võiks öelda tema kohta. No nii hea inimene, et isegi natuke igav," viskab raamatus nalja kirjanik Ingvar Luhaäär.

Luule Viilma lesk ning vaimse pärandi haldaja Arvo Viilma meenutab raamatus oma abikaasaga kohtumise lugu tudengite sügisballil toonase EPA peahoones. "Ühel hetkel tõstis Luule silmad ja vaatas mulle otsa. Ja siis käis minust sähvakas läbi. See oli tõsine laks. Ma olen elus saanud 220 volti küll ja küll – see oli sellega võrreldav," kirjeldab ta hetke, mil teadis täpselt, et Luule on tema naine kogu eluks.

Arvo meenutab, et Luule osa nende kooselu sujumisel oli määrav. "Nii mõnegi asja, millest mõnes teises peres oleks võinud tüli tekkida, maandas Luule juba eos ära," räägib Arvo, et naisel oli eriline oskus inimestele häälestuda. Niisamuti oli Luule loengutega – saali sisenedes teadis ta äkki täpselt, mida peab rääkima.

Kuigi Luule Viilma tegevus ei olnud meeltmööda sugugi kõikidele, ei mõelnud tema abikaasa kunagi, et rada, mida mööda naine käib, võiks olla vale. "Luule ise elas oma teooria tõeks. Nagu öeldaksegi, et armastusest pole vaja rääkida, see tuleb tõeks elada," nendib Arvo.

Mees üritas hoopis aeg-ajalt oma tööga ülekoormatud naist rattast välja tõmmata, näiteks kapsamaad kaevama meelitades. "Tema käe all õnnestus kõik, Luule võis raudpulga ka maha panna ja see läks kasvama," lausub Arvo ja lisab, et kuigi töö oli Luule Viilmale väga tähtis, ei tundnud pere kunagi, et nemad oleksid vähemtähtsad.

Sama kinnitab ka tema tütar Vilja Tuisk: "Kodus oli tohutu soojus, ema oligi nagu suur ja pehme armastuse pall."

Samas pani tütar tähele, et emas ilmnes kummaline vastuolu. "Ühest küljest oli ta väga enesekindel kõiges, mida tegi ja rääkis, ta uskus sellesse jäägitult. Teisalt oli aga temas suur enesekindluse puudus, kas või näiteks suhetes oma emaga," ütleb Vilja ja viitab Luule Viilma raamatutele, kus naine on kirjutanud keerulistest suhetest laste ja vanemate vahel. "Ma ei suuda küllalt tänulik olla, kui väga minul on vedanud," kinnitab tütar, et temal oli oma emaga väga hea ja lähedane suhe ning et ta soovib, et suudaks oma lastele olla sama haruldane ema.

Niisama soojalt, südamlikult ja tähelepanelikult, kui Luule Viilma suhtus oma peresse, suhtus ta ka oma patsientidesse. Ometi ei pruugitud teda alati mõista.

Sai kuulsaks juba eluajal

"Temal oli inimlik arusaamine, et kui ma sulle midagi räägin, siis sa võtad selle kohe omaks. Aga inimene kasvab pikkamööda. Anna aega atra seada – sinu jutt võib idanema hakata alles paarikümne aasta pärast," kommenteerib selgeltnägija ja ravitseja Mai-Agate Väljataga. Ja pakub, et õnnetu olemine seepärast, et inimesed ei saa aru, tegigi Luule haigeks. Viimastel aastatel kurtis naine nimelt sageli väsimust.

"Me peaks endale selgeks tegema, mis üldse on ELU, siis ehk saaksime paremini aru ka sellest, mida Luule Viilma siin Maa peal tegi. Öeldakse küll, et ükski prohvet pole kuulus omal maal, aga Luule sai juba eluajal kuulsaks. Täiesti teenitult," kostab Väljataga.

Luule Viilma lahkumine kümme ja pool aastat tagasi oli šokk kõigile tema lähedastele ja arstikunsti austajaile.

Uppumine, elektrišokk, ravimite üledoseerimine ja haigused viisid naise kuuel korral sellise seisundini, et hinge asupaik ei olnud enam materiaalses kehas. Kuid hing naasis ja Luule Viilma sai jätkata oma pooleliolevaid tegemisi.

Seitsmendal korral, autoõnnetuse tagajärjel, ravitseja Viilma enam elule tagasi ei tulnud.

Oma raamatus "Ellujäämise õpetus V" ütleb Viilma kõigile mahajäänuile lohutuseks: "Inimese surmas ei ole kunagi keegi teine süüdi. See oli tema saatus, mis ta just nimelt sellel ajal sinna juhtis, kus ta otsa leidis. Tal oli võimalik valida teine tee, aga ta valis selle."

Artikli kirjutamisel on kasutatud 2012. aasta maikuus kirjastuse Prema poolt välja antud Lea Arme raamatut "Luule Viilma. Elul on kaks poolt."

Raamatud kui armastusavaldus elavale

"Luule Viilma raamatud on justkui armastusavaldus elavale. Lugedes tema lähedaste, sõprade, kolleegide meenutusi, saab selgeks, et niisugune oli kogu tema elu. Sest see erakordne arst, anderikas õpetaja ja väga eriline naine mitte ainult ei rääkinud andestamisest ja armastusest, vaid elas oma sõnad ka tõeks," kirjutab raamatu "Luule Viilma. Elul on kaks poolt" autor Lea Arme saatesõnas.

Raamat on alates müügile jõudmisest olnud raamatupoodide müügiedetabelite tipus, niisamuti nagu seda on olnud ka kõik eelnevad Luule Viilmaga seotud teosed.

Arvo Viilma, Luule Viilma lesk, arvab, et Luule raamatute menu taga on tõik, et naine on oma mõtted kirja pannud väga lihtsas ja arusaadavas maakeeles. "Lugejad ütlesid tihti, et ta kirjutas minule ja minust," lausub Arvo. "Ka oskas Luule kõik raamatutes kirjutatu enda peal nii-öelda läbi elada, tunda, kuidas haigus/probleem toimib," lisab Arvo teise tõiga, miks tuntuima nüüdisravitseja raamatud rahva seas nii hinnatud on.

Selgeltnägija juba lapsena

"Minu lapsepõlv oli eluohtlike haiguste pärast üks suur kannatuste rada. /.../ Kord joonistasin paberile operatsioonilaua koos instrumentidega, millega mind opereeriti. Arst oli pahane, et mulle seda näidati, aga keegi ei näidanudki. Instrumendid jäid mulle meelde, kui vaatasin enda opereerimist pealt. Teadsin, et nii pole võimalik, aga kuna oli võimalik, siis teiste säästmiseks jätsin selle enda teada."

Allikas: Lea Arme, "Luule Viilma. Elul on kaks poolt."

Andestamine ja armastus viivad rahulolu ja õnneni

Luule Viilma lihtsad ja käepärased tõed esikteosest "Ellujäämise õpetus". Selles sarjas on ilmunud kaheksa raamatut.

1. "Mõttes andestamine on sama tugeva mõjujõuga kui sõnades häälega andestamine. Mõttes töötamine annab mulle võimaluse andestada kõigile sõltumata ajast ja kaugusest. Eilne päev on andestamiseks sama kaugel, kui lapsepõlv või eelmine elu. Kui ma andestan kogu hingest, siis vabaneb side kohe ja täielikult."

2. "Kõige rohkem armastab inimest tema laps. Ja kõige rohkem haiget teeb lapsele ta ema./ Andke oma emadele ja isadele peensusteni kõik andeks, isegi siis, kui nad on siit ilmast lahkunud. Te olete neid väärt. See on ka Teie karma, mitte üksi nende oma."

3. "Õpetage lapsi ja noori lülisammast sirutama. Sirge seljaga inimene ei vanane nii ruttu. Ärge oodake nii kaua, kuni selja patoloogia on ületanud kriitilise piiri. Alustage kohe!"

4. "Iga inimene sõltumata east peaks tarvitama looduslikku kaltsiumi – munakoori. Eriti kasvavad lapsed, rasedad, need, kellel on olnud luude traumasid, ja vanad, kellel on enamikul juba luude hõrenemine."

5. "Arst ei saa tervist anda, keegi teine ei saa seda anda. Teine saab küll lühiajaliselt vaeva kergendada, aga tervis tuleb siis, kui Te olete aru saanud oma haiguse põhjusest. Kõrvaldate haiguse põhjuse, hakkate õigesti elama ja saategi terveks. Ja vigu parandama ei ole keegi hiljaks jäänud."

6. "Võrdsust vaimumaailmas ei ole. See, kes enne tasu ootab, kui midagi selle saavutamiseks teeb, peab pettuma. Vaimu tase on alati vastavuses taseme tõstmiseks tehtud tööga. Selle töö juures ei õnnestu kunagi pettus – enda ees jääb vale alati valeks. Loodusseaduste vastu on mõttetu võidelda."

7. "Kui juba millegi nimel võidelda, siis võidelda tuleb hea eest, mitte halva vastu."