Inimesed
2. juuni 2012, 09:28

"Naislavastajal on kosmonaudi koormus." (1)

Mitte just kõige sõbralikumat fraasi, et "naine, see pole mingi lavastaja" on kuulnud ka nii Lääne- kui Ida-Virus lavastanud Eili Neuhaus. "See on väiklaste ja keskpäraste meeste probleem," muigab Eili. "Kui näitleja on tegija, siis pole tal vahet, kas lavastajaks on mees või naine – peaasi, et töö oleks huvitav."

Eili mäletab, kuidas ta Rakvere teatris "Kaasavaratut", mille truppi kuulus üheksa meest, lavale tõi.

"Üheksa meest korraga trupis, see on liiast," naerab Eili, kes koges omal nahal, kuidas mehed, kel ilmnes naislavastaja suhtes usalduskriis, teda katsetama kippusid. Naine, kes lavastajana on kogenud nii provotseerimist kui ka jonnimist, pole katsetajaile kõige kergem saak.

"Kui sa ise 100% usud, et oled õigel teel, siis tulevad nad kaasa," teab Eili, kes meeste katseid lavastaja enesekindlust kõigutada lihtsalt eiras ning lavastajatoolilt nuttes paremale ära ka ei pagenud. "Nende pinged mind ei kõigutanud."

Aeg-ajalt näitlejad jonnivad

Selliste jonni- ja eksperimendihetkede taga pole Eili sõnul muu kui naiste ja meeste viis erinevates valemites mõelda. "Lavastamine on kapteni töö – teha otsuseid ja keerata rooli," kirjeldab Eili. "Kuid meestel on meresõiduks vaja kaarti, naised aga sõidavad tähtede järgi."

Teisisõnu, Eili läheneb omil sõnul materjalile tunnetuslikult ega oska alati oma mõtteliine ära põhjendada, meesnäitlejad aga nõuavad analüüsi.

"Aga on asju, mida ma pole võimeline verbaalselt väljendama," mõtiskleb Eili ja kirjeldab naiste-meeste erinevat mõtlemist rolliloome ehk konstruktori kokkupanemise näitel:

"Mees kaevab vajalikud tükid välja ja paneb need kokku. Naine ütleb, et ärgu mees seda ettenähtud tükki võtku. Et võtku parem teise laua pealt tükk, mis esmapilgul ei pruugi skeemi üldse sobida. Ning see, et roll tuleb erinevatest tükkidest kokku panna, viib meesnäitleja rööpast välja."

Ega nad väga normaalsed pole

Et aga naislavastajaid Eestis just palju ei ole, on Eili meelest põhjendatav sellega, et tegu on raske tööga.

"Naistel on reeglina kodu ja pere, enese jagamine on aga raske," kõneleb ta. "Naislavastajal on kosmonaudi koormus. Näiteks minu lapsed teavad, et prooviperioodi aegu, üks-kaks kuud, olen ma füüsiliselt küll kohal, aga mentaalselt mitte. Kui see kõik läbi saab, siis on ema jälle kodus. Lavastamine on minu elu ja väljakutse ning nad teavad väga hästi, et see on metsik töö ja kohutav pinge. Sestap saan suurepäraselt aru, miks naislavastajaid on vähe. Ning ega need ole ka väga normaalsed naised, kes seda tööd teevad."

Merle Karusoo: "See on psüühiliselt uskumatult raske amet"

"Kaarin Raid on meie hulgas ainus, keda ma nimetaksin just naislavastajaks. Teiste (ka minu enese) puhul pole oluline, mis soost nad on. Kaarin on absoluutse psühholoogilise kuulmisega. Teisi selliseid meil ei ole, ei meeste ei naiste hulgas. Ehk olid Villmer või Gleser. Kummastav tõdeda, et seda on Kaarini kohta öelnud juba tema õpetaja. Aga ta ei lavasta enam. Miks?

See on psüühiliselt uskumatult raske amet. Mingil hetkel tekib vajadus ennast ülerõhu eest kaitsta. Sa kas taandud korralikuks keskmiseks ja sealt siis vaikselt allapoole, või puruned. Lasen silme eest läbi meie lavastajate saatused – ma räägin parimatest, eks ole – ja selline on tulemus.

Kui teha nimekiri praegu Eestis tegutsevatest naissoost lavastajatest, siis mina paneksin kuhugi päris etteotsa Ene-Liis Semperi.

Huvitav oleks teada, kas selles näevad probleemi näitlejad, ja eriti meessoost näitlejad. Usun, et mitte. Nad eelistavad mehi, sest mehed on hetkel tugevamad, muud midagi."