Inimesed
2. juuni 2012, 09:28

Eesti teater on meeste teater, kuhu naistel pole asja? (4)

"Eesti teatri hälli juures seisis Lydia Koidula, seega oli Eesti teatri esimene lavastaja naislavastaja," naerab lavastaja Katri Aaslav-Tepandi levinud müüdi üle, et Eesti teater hiilgaks justkui liigse meestekesksusega, kus naistel kohtagi pole. Tõsi, enamik näitlejaid on siinses teatris tõesti mehed, enamik lavastajaid samuti.

Ning ehkki samas meenutab Katri, et suur teatrimees Kaarel Karm oli see, kes aastakümned tagasi on öelnud, et Eesti teatriajalugu on teinud mehed ja Eesti teater on meeste teater, pole see siiski kogu tõde. Katri möönab, et nii Euroopa teater kui ka dramaturgia on aegade algusest ehk antiikajast meeste loodud. Ainsa erandina ses amfiteatrite meesteväes on ajaloomälus püsima jäänud Antiik-Kreeka luuletajanna Sappho. Šovinismitont möllutas siis teatris samuti aegade algusest peale?

"Kui kõneleme sellest 21. sajandil, siis oleme justkui ajalukku kinni jäänud," naerab Katri südamest. "Mis ei tähenda, et ma ei teadvustaks enesele, kui mitu aastatuhandet on naise roll ühiskonna elu mõtestamises, juhtimises ning korraldamises olnud tõrjutud. Kas või seegi fakt on kõnekas, et alles 20. sajandi alguses said naised valimisõiguse ehk siis võrdväärseks kodanikuks meesterahvaste kõrval. Aga rääkida tänasel päeval, et Euroopa naine on surutud või tõrjutud oma eneseteostuse valikutes ning ühiskonnaelus kaasarääkimises, on minu meelest kohatu. Sookvoote ei saa kunstis kehtestada. Nii ka teistes eluvaldkondades. Määravaks peaks olema inimese võimed, oskused, teadmised. Ning minu meelest on soolise šovinismi teema Eestis praegusel ajahetkel üks otsitud teema – ühiskonnas on palju olulisemaid ja põletavamaid probleeme kui see."

Lavastamine on raske töö

Nii ei saa Katri hinnangul hoida kinni sestki vanast tavast, et naiste kuningriigi ja huvisfääri peavad moodustama üksnes "Kinder und Küche" teemad. Mis sest, et nii mõnigi kord on just jäägitu pühendumine kodule ja perekonnale see põhjus, miks paljud naised juhtivatele ametitele, sealhulgas ka lavastajatoolile, ei kipu.

"Lavastajatöö on raske töö," tõdeb Katri, kelle meelest on see koormus eriti ränk noorele algajale. "See on soost sõltumata psühholoogiliselt keeruline amet – tuleb ennast trupis kehtestada ja arusaadavaks teha." Katri lisab, et tihti tuleb lavastajal töötada endast vanemate, kogenumate näitlejatega, kes on nõudlikud ja väljakujunenud isiksused oma loomelaadi ja teadmistega, aga ka oma eelarvamustega. Kõik see pole kaugelt lihtne.

"Juhi töö nõuab täielikku pühendumist, keskendumist, see on loomisprotsessi juhtimine ja vastutuse võtmine. Kui sul on ikka kodus väikesed mudilased üles kasvatada ja samas on vaja olla kapten teatrilaevas, siis on keeruline küll neid eluülesandeid ühitada," kõneleb Katri. "Proovi sa lapsi kaasa võtta ei saa, ja väiksed lapsed on ju tihti ka haiged. Eks see olegi inimese vaba valik – kas eneseteostus peres või kunstis."

Kuid seda, et lavakunstikooli naisi ei oodataks, ei saa küll keegi väita. "Pole ühtegi naissoost inimest, kes soovib õppida lavastajaks, takistatud lavakooli astumast või lavastajaks hakkamast põhjendusega, et "olete naine, ei saa võtta"," muigab Katri, kellega üht keelt kõneleb Eesti Lavastajate Liidu nimekiri, kus – üllatus-üllatus – on 17 naist.

Pole olemas mees- ja naiskunsti

"See, et naised ei saa teatris löögile, on eelarvamus," ütleb Katri rahulikult. "Muidugi on teemasid, mis puudutavad enam naisloojaid ning on näitlejaid, kes eelistavad töötada naislavastajaga ja neid, kellele istuvad pigem meeslavastajad. Vahe on vahel: naised on vastuvõtlikumad, pehmemad, mitte niivõrd autoritaarsed, ka tihti heitlikumad, " kirjeldab Katri, millised isikuomadused naislavastajaid oma meeskolleegidest eristavad. "Aga on ka väga tundlikke ja mitteautoritaarseid meeslavastajaid ning karmi käega naislavastajaid, nii et siin pole reegleid."

Kuid levinud on seegi eelarvamus, et naislavastajad on meestest viletsamad lavastajad. Ning see kõlab paratamatult valusalt. "Kas just viletsamaks nimetatakse, aga olen seda ka ise kogenud," muigab Katri, kes on nii mõnigi kord kuulnud halvustava tooniga fraasi: "Ah, kohe näha, et naise lavastus või et naisrežissööri film!" Kuid Katri kommentaar solvangule kõlab ütlemata leebelt: "Need on madalalaubalised inimesed, kes niimoodi mõtlevad ja ütlevad. Kunsti ei saa jaotada, et on meeskunst ja naiskunst. On inimese vajadus ennast väljendada, edastada oma sõnum ja luua oma maailm."

Kaarin Raid: "Inimpsüühika tundmine on naiste pärusmaa."

"Mul ei ole kunagi olnud meesnäitlejatega vastuolusid selle pärast, et olen naislavastaja," muigab Kaarin Raid, Eesti teatri üks tugevamaid naislavastajaid läbi aegade. "Mida targem ja andekam on meesnäitleja, seda vähem on proovides ka konflikte. Ma olen väga hästi klappinud Einari Koppeli, Jüri Järveti, Aarne Üksküla, Andres Noormetsa ja Elmo Nüganeniga. See rida võiks tegelikult pikemgi olla – need on esimesed, kes meelde tulevad."

Kaarin, kes on oma elu jooksul töötanud terve plejaadi tippnäitlejatega, lisab, et naislavastajate vähesuse üle Eestis pole mõtet imestada: "Seda elukutset on alati peetud meeste pärusmaaks, sest mehed on parema organiseerimisvõimega."

Pealegi tahtvat Kaarini sõnul näitlejad, eriti meesnäitlejad, et lavastus oleks elitaarne ja intellektuaalne. Ning meeslavastajad tavaliselt suudavad alati näitlejate küsimustele ülimalt intellektuaalse vastuse anda. Naised alati mitte, teab kuraasikas Kaarin omast käest: "Olen näitlejaile ausalt vastanud "ma ei tea", kui ma tõesti nende küsimustele vastust ei tea."

Kuid nii nagu teatrikriitik Natalja Krõmova nimetas Vanemuise teatri kunagise lavastaja Epp Kaidu puhul iseloomulikuks jooneks absoluutset psühholoogilist kuulmist, tõstab ka lavastaja Raid selle naislavastajate puhul lipulauseks: "Inimpsüühika tundmine on naiste pärusmaa. Ning mu õpetaja Maria Knebel on mulle öelnud, et mul on absoluutne kuulmine teatris." Seega võiks karm ning raske lavastajatöö olla ju üdini naiselik amet? Kaarin naerab: "Ma ei oska sõna "naiselikki" defineerida, mis siin veel rääkida "naiselike ametite" defineerimisest! Aga usun, et alati on raske, kui teed tööd, mida armastad."

Natalja Krõmova: "Naiste režiisse usun ainult erandkorras

Vene teatrikriitik Natalja Krõmova (1930–2003) käis Eesti teatrit järjekindlalt vaatamas üle 20 aasta, 1950ndate teisest poolest 1970ndate lõpuni, edaspidi harvemini. Kuid tema oli see, kes viis Eesti teatri tugevaimad tegijad üleliidulisele teatriorbiidile.

Aastal 1979 võttis Krõmova sõna konverentsil "Noor režii. Tendentsid, saavutused, probleemid" ja kõneles muu hulgas nii: "Minus äratasid suurt huvi Merle Karusoo lavastused. Isegi väga suurt huvi. Esiteks – ta on naine. Naiste režiisse usun ma ainult erandkorras. Nagu Ird (Kaarel – toim.) ütleb: suur kapsapea võib kasvada ka üksikuna, saunanaise maa peal, väljaspool reeglit, ja siis tuleb seda võtta kui fakti. Naistel tule endale aru anda, et neil on režissuuris raskem. Nad maksavad selle eest väga paljude asjadega. Mäletan, kui Efros (Anatoli – toim.) proovis kirjutada artiklit Maria Knebelist. Alustas ta lausega, mille ma huumori mõttes kandsin Knebelile ette. Tema aga pidi peaaegu nutma hakkama ja palus selle maha tõmmata. Efros alustas nii: Maria Ossipovna õnnetus on selles, et ta on sündinud naisena. Huumor Knebelini ei jõudnud ja lause tuli ära jätta. Jah, see elukutse ei ole naiste jaoks, kuid ometi juhtub, et mõni naine suudab sellest tugevasti kinni haarata."

*Kasutatud on Natalja Krõmova artikli- ja arvamuskogumikku "Kas te armastate teatrit?", Eesti Teatriliit 2010