Eesti ainus surma-metal-bänd Goresoerd: "Tegelikult kardame ka ise surma!" (11)

Mida tähendab teie bändi nimi – Goresoerd?

Nagy: Kui me vaid ise ka seda teaks! Peamiselt tähendab see lihtsalt ainuüksi meie bändi, kuna sellist sõna tegelikult ju ei eksisteeri.

Stig: Seal pole midagi rasket aru saada! Sõna "gore" on laenatud inglise keelest [paakunud veri, veristamine] ja sõna "soerd" on eesti keelest. Kokku tuleb üks korralik värdjalik elajas.

Mis on surma-metal?

Stig: Eelkõige tuleb see ingliskeelsest sõnapaarist death metal. Meid kirjeldas eestikeelse surma-metal’i ansamblina esimest korda Atso Metsatöllust. Meie arust oli see päris tabav.

Tauk: Ütlen ausalt – mina ei tea, mis on surma-metal. Pole lihtsalt mõelnud selle peale, mis ta võiks olla. Kuid kas nüüd Goresoerd on surma-metal? Mina kipun arvama, et mitte. Pigem on tegemist groteskse nähtusega Eesti rokimaastikul. Goresoerdi plaat "Tüdruk ja Surm" on pigem teemaplaat, kus läheneme erinevatelt nurkadelt elule üldse – läbi surma ja tüdruku. Me ju ei propageeri surma kui sellist, lihtsalt kohati on äge tekstiga manipuleerida.

Te näete laval päris huvitavad välja. Millega end punaseks võõpate?

Nagy: Aga kes ütles, et me võõpame? Hall argipäev toodab tonnides paska, ja seda kõike laval endast välja pressides näeme hullumoodi vaeva.

Stig: No selge see, et päris veri see ei ole.

Tauk: Nali naljaks! Kuna kunstveri on juba leiutatud, siis vaevalt keegi usub, et iga kord käime lihakombinaadist värsket verd nõudmas.

Milline näeb välja ühe õiget surma-metal’it viljeleva bändi kontsert?

Tauk: Zombiverepulm!

Nagy: Seda on nüüd küll päris raske öelda. Seda peab ise nägema ja tundma. Kindlasti ei maksa meie esinemistele mingit elumõtet või kõrgemat filosoofiat otsima tulla. Küll aga kõvasti möllu ja ühte korralikku "metalilaksu", leevendamaks halli argipäeva.

Ise ka surma kardate?

Stig: Muidugi! Kes siis sellist bändi teeks, kui me surma ei kardaks.

Nagy: Ma arvan, et kõik peale märulikangelase Chuck Norrise kardavad. Kes rohkem, kes vähem. Praegu tundub vikatimees küll veel teisel pool maakera olevat.

Tauk, sa oled juba peaaegu 50aastane. Mis seis on surmaga sinul?

Tauk: Nii kaua kui on mingigi unistus, mille poole minna, seni mitte mingit seisu. Kui unistust enam pole, siis tuleb ära minna. Ehkki, jah, olen hakanud surmast mõtlema rohkem kui varem, kuigi veel ei karda. Pean tunnistama, et aeg liigub vääramatu kiirusega. Aga selleks ongi muusika, elustiil ja maailmavaade, mis aitavad surmaga mingil määral mõneks ajaks rahu teha. Neid piire tuleb austada, muidu ei tea, kas lubataksegi maailmalõpu kohvikusse rokilegendidega pidutsema.

Minu teada oled sa nimetanud Goresoerdi oma viimaseks bändiks. Miks nii?

Tauk: Arvan küll nii! Bänd on tõusujoones ja et mingitki edu saavutada, siis läheb arenemisele oma aeg, mida mul ongi enda arvates ainult ühe bändi jagu veel järel.

Võib-olla on see õrn teema, aga kas The Sunist olete varsti popimad?

Tauk: The Suni puhul olen tänulik kogemuse eest, mille seal mängides sain. Aga sihtgrupid on ju nii erinevad, et neid on raske võrrelda. Kuigi nii-öelda põlemise ja enese kehtestamise protsess laval on ilmselt sama.

Kas surma-metal’iga on võimalik ka reaalselt rokkari elu elada – raha ikka tuleb?

Stig: Mis on üldse rokkari elu? Kui mõelda, et rokkari elu on pidev rock´n´roll koos alkoholi ja naistega, siis seda meil ei ole. Esiteks on päris raske ja tüütu mängida pilli vintis peaga, kui repertuaaris on rohkem kui kolm akordi. Teiseks on meil peaaegu kõigil oma elukaaslased, kellele tuleb au anda, et nad meie tegemisi toetavad ja kannatavad. Ka väiksemad tuuritamised ja bändile pühendatud aeg tähendab neile, et meid kodus ei ole.

Nagy: Ega raha rokkariks tee! Ikka on võimalik. Kõik algab ju mõtlemisest ja asjade nägemisest.

Kuidas kavatsete oma muusikaga Eestist välja murda?

Nagy: See on üpris raske ülesanne! Minu teada on seda suutnud ainult Metsatöll. Arvan, et kõige olulisem on järjekindlus ja pidev töö bändiga. Selle asemel et kodus pöialt imeda, peaks iga bändimees enne magamaminekut endale ütlema, mida ta täna oma bändi jaoks on teinud.

Kas olete oma muusika kohta juba ka välismaalt mingisugust vastukaja saanud?

Nagy: Oleme suutnud äratada huvi oma lähinaabrites. Esimese plaadi kohta tulid väga head arvustused ja ega teisegi plaadiga kehvemini läinud. Väga hea algus mu meelest! Nüüd tuleb ainult jalga pedaalil hoida ja edasi rühkida.