Erich Krieger: «Ta oli mulle nagu vanem vend»

Ning rõhutab, et Orumets oli ka väga peenetundeline inimene. Kriegeri repertuaaris oli ühe Läti helilooja lugu, eestikeelse pealkirjaga «Veel pole õhtu». «Mõtle, Vello tuli minu käest küsima, kas ta tohiks selle loo ka oma repertuaari võtta! Tavaliselt selliseid asju keegi ei küsinud, polnud kombeks. Hakati lihtsalt laulma. Aga tema küsis!» imetleb Krieger.

Kui mehed koos esinema sattusid, siis räägiti ikka ka Eesti muusikast. «Vello oli väga kursis uuema popmuusikaga,» mainib Krieger. «Ta teadis täpselt, kes on Getter, kes on Ott, missugust muusikat nad teevad.»

Nagu teisedki kolleegid, ei jäta ka Krieger mainimata Orumetsa tohutult head häält ja musikaalset võimekust. «Stuudios tegi ta loo tavaliselt esimese korraga linti. Ma olen kuulnud kõrvalt, kui ta ütleb helirežissöörile, et teeme igaks juhuks teise korra veel? Helirežissöör aga ütles: Vello, kõik on korras, rohkem pole vaja!» meenutab Krieger. «Hääl ei vedanud teda kunagi alt, oli alati raudselt paigas. Mina pole kuulnud, et tal häälega oleks kunagi probleeme olnud. Vanusega muutus see ehk veidi madalamaks.»