Jüri Rosenfeld: kahju oleks olnud surra kõiki neid legendaarseid pille proovimata (1)

Pillimehetee Tartus lõppes Jüril peaaegu Eesti iseseisvuse taastamise päevil (1990) traagilise sündmuse tõttu, sest aastal 1988 suri tema toonane abikaasa. Kahe väikese lapsega üksi jäänud mehel tuli tehas otsus, mis tähendas pühendumist stabiilsemale ametile. "Avanes võimalus minna arstina praktiseerima Soome ja eks ma pere heaolu pärast selle sammu astusin. Pillimehena oli mul Tartus mänge piisavalt, aga ma ei saanud ju enam lubada endale pidevat kodust äraolemist ning varahommikuti kell 4 laekumist. Soome kasuks otsustasin seetõttu, et kui end müüa, siis parem juba kallilt," ütleb lugupeetud doktor, hääles väike sarkasminoot.

Tartu teise Gibsoni omanik

9. juunil korraldatakse Tartus festival "Emajõe bluus 2012", millest võtab taas osa ka Eesti kõigi aegade legendaarseim bluusikitarrist Jüri Rosenfeld. Rosenfeld ja bluus on Eestis teatud mõttes sünonüümid, seda eelkõige tänu ansambli Jäääär legendaarsetele laulusõnadele: "Väikses Tartu linnas puust, elas mustade prillidega kiilas juut. Tal oli Gibsoni kitarr ja juudil väga meeldis bluus". Paradoksaalne on, et Eesti legendaarsed bluusikitarristid Jüri Rosenfeld ja Vjatšeslav Kobrin juba ammuilma Eesti tolmu jalgelt on pühkinud. Rosenfeld vaidleb vastu, et siiski elab paar väga head bluusimeest endiselt siingi. "Kõigepealt peab mainima Raul Ukaredat, kelle võimsat arengut on mul võimalus olnud kõrvalt jälgida. Andres Roots on kahtlemata võimekas mees. Väga lootusandev noor kitarrist on Laur Joamets," tähendab ta tunnustavalt. "Bluusi puhul ei ole oluline tehnika, vaid see, kuidas sa mängid. Tunnetus ja võime lugudele hing sisse puhuda. Duurid ja noodid on kõigil samad, kuid läbi löövad need, kes suudavad teistest eristuda. Neid hirmus tehnilisi ludistajaid on natuke aega huvitav kuulata, aga lõpuks sulanduvad nad kõik nimetuks massiks kokku."

Kui omal ajal Tartus oli Rosenfeld muusikuna nii hõivatud, et viimased aastad laborandikohalt isegi palka vastu ei võtnud, siis Soomes kahte ametit pidada pole õnnestunud. "Siin on maksusüsteem juba selliselt tehtud, et inimesed seda ei prooviks. Sotsiaalmaks läheb nii kõrgeks, et see lihtsalt ei tasu ära. Riik soovib, et inimene pühenduks oma tööle täielikult." Seepärast pole Rosenfeld end uuel kodumaal töötava muusikuna afišeerinud, vaid mängib oma lõbuks. Ilmneb, et Jääääre laulu sisse pandud Gibsoni kitarr on bluusimehel alles ning reisib koos temaga ka seekord "Emajõe bluusile".

"See on Gibson Les Paul Custom, omal ajal Tartu teine Gibson," ütleb Rosenfeld uhkelt. Pill õnnestus tal saada tänu sellele, et sõbral USAs elanud sugulane suri. "See tädi pärandas talle 10 000 dollarit, aga kavala inimesena tegi testamendi nii, et selle kättesaamiseks tuli sõbral isiklikult sõita Ameerikasse – vastasel juhul oleks võinud raha kaduda või saajaga mõni õnnetus juhtuda. Samuti lisati pärandustompu kõik kadunu isiklikud asjad, mille ületoomisel ei pidanud tasuma tollimaksu. Mina siis palusin, et toogu mulle Gibson. Sõber pani muusikariista piiri ületades kadunud tädi maise varanduse juurde. Küll see Nõukogude piirivalve imestas, mida vana naine sellise imeasjaga tegi, aga sõber keerutas end osavalt välja."

Kui Gibson lõpuks õnnelikult Tartusse jõudis, käisid kõik tuttavad pillimehed seda järjekorras imetlemas. Kuigi üks Gibsoni teine mudel, S1, Tartus juba varem olemas oli, ei teadnud Jüri sõnul ikka veel keegi täpselt, kuidas need pillid siin kasutusel olevate kitarrivõimenduste läbi kõlama peaksid.

Ebamugav Rickenbacker

Praegu on Jüril kodus kitarre vähemalt kakskümmend ja ühtegi juhuslikku pilli nende hulgas polegi. "Kui elasin Eestis, oli mul palju mänge ja üks kitarr. Soomes tööd muusikuna pole, aga siin on mul neid paarikümne ringis."

Töö arstina on võimaldanud Rosenfeldil proovida kõiki neid maailmakuulsaid instrumente, millest ta Nõukogude Eestis elava bluusifanaatikuna vaid unistanud oli. "Lihtsalt jube kahju oleks olnud surra kõiki neid legendaarseid pille proovimata," ütleb 12aastaselt pilli näppimist alustanud bluusikitarrist siiralt.

Mõned pillid on ta ostnud, neil mänginud ja hiljem maha müünud. Mis väga hästi sobisid, on jäänud isikliku kollektsiooni juveelideks. Mees tunnistab, et on olnud pille, nagu näiteks Fender Stratocaster, mille headuses ta positiivselt üllatunud on, kuid osa instrumente on valmistanud ka pettumuse.

"Näiteks legendaarne Rickenbacker 325. Neid toodetakse tänapäevani täpselt sellistena nagu omal ajal. John Lennon mängis 1958. aasta Rickenbackeril ja seetõttu paljud seda pilli täna kultuskitarrina ka ihaldavad. Mul oli Rickenbacker mõnda aega ja pean ütlema, et see on väsitav pill. alustajate riist, mitte profipillimehe oma nagu ameeriklaste tipp-pillid. Müüsin ta maha."

Põlise bluusientusiastina tunnistab Jüri Rosenfeld, et vähemalt samapalju on teda 1960. aastate lapsena mõjutanud ansambel The Beatles. "Ma võin isegi öelda, et kõige esimesed biitlite lood, mida raadiost kuulsin, tekitasid minus samal ajal biitmuusika kõrval ka bluusihuvi, sest nende muusikas ja suhtumises oli paras annus bluusi sees. Bluus ongi jõudnud minuni mitte Ameerika algupärandite, vaid just Briti biitansamblite kaudu."

Veel peab Jüri oma suurteks mõjutajateks ja kumiirideks bluusmuusikas Ameerika ansamblit The Alllman Brothers – eelkõige nende varakult lahkunud kitarrimängijat - Duane Allmanit, Led Zeppelini kitarristi Jimmy Page’i ning iseõppinud fenomeni, vaid 27aastaselt lahkunud mestiitsi Jimi Hendrixit. "Mulle meeldib, kui bluusi mängitakse meloodiliselt, mitte nii, et kõik vahenoodid on ka kratsivalt kuulda nagu akustilistes algupärandites. Head kitarristid on kõik omanäolised, pole ju võimalik võrrelda omavahel Jimi Hendrixit ja Eric Claptonit, eks ole. Kuigi mõlemad mängivad tipptasemel bluusi."

Vaid ühe hilisema bluusilegendi Stevie Ray Vaughani kohta ütleb Rosenfeld, et ei saa teda päriselt omaks võtta. "Mind teeb ettevaatlikuks, et tema stuudiosalvestuste ja kontsertvideote soolod on äravahetamiseni sarnased. No kuidas see bluusis nii saab olla? Kuulake Jimi Hendrixit, B. B. Kingi, kuulake teisi – see üks-ühele soolode maha mängimine on ju bluusi idee vastane!" läheb ta põlema.

Rosenfeld tunnistab, et praegusi välismaa bluusmuusika tähti ta eriti ei tea. "Kuulan nüüd muusikat vähem, peamiselt autoga tööle sõites. See tuleb vist kuidagi vanusega. Mingil hetkel kuulad neid artiste, kes sulle endistel aegadel oluliseks on saanud, ja uut muusikat enam väga vastu ei võta."

Seda suuremat heameelt tunneb psühhiaater-kitarrist bluusifestivalide rohkusest Eestis. "Bluusil läheb Eestis minu arvates meie suurust arvestades väga hästi."

"Emajõe bluus 2012"

Väikesel bluusifestivalil "Emajõe bluus 2012", mille kirjanik Heiki

Vilep 9. juunil korraldab, antakse 17 kontserti. Põhikontserdid on Tartus klubis Trehv (Narva mnt 25a kahes saalis ja õues). Bluusipäeva juhivad Peeter Volkonski ja Jaan Habicht.

Esinejateks on:

Jüri Rosenfeld Band (Soome-Eesti), B. B. Max (Läti), Blue Deja Vu (Tartu), The Roode Grooves (Tallinn), Bluustik (Tallinn), Out Of Office (Tartu), Moromoro grupp (Tartu-Tallinn), Räämablue (Pärnu), Pärnu bluusiklubi koondis (Pärnu), Madis Arvisto trio (Tallinn), Can’t Hide (Tallinn), Bluesberries (Tartu), Bluesmell (Tallinn), Pint Jazzi (Tartu), Klots (Haapsalu), The Punt (Tartu), Aapo Ilves ja Alar Kriisa (Räpina-Tartu)