Pime raadiolegend Feliks Leet: "Ma pole elus lugenud nii palju kui praegu!" (8)

Omaaegne Eesti Raadio hõbemikrofon ja kuldsuu Feliks Leet tähistab täna topeltjuubelit: turjale saab 90 eluaastat ja elu tähtsündmusena möödub 75 aastat ka päevast, mil temast sai tööinimene.

Mida aasta edasi, seda karmimalt saatus kuidagi väga väikeseks jäänud Feliksit kohtleb. Ta on pime. Täiesti pime – nii et isegi päikest ei näe ja kogu maailm on ühtlaselt must. Aga kuigi väliselt võib kogu maailm olla tume, särab Feliksis endas ikka päike. Oma kahetoalises korteris tunneb ta asju erinevate kapinuppude kaudu ja teab peast, mis iga ukse taga peidus on. Marja-ürdilikööre on tal peaaegu iga ukse taga. "Võtad hommikul oma 40 grammi. See paneb mootori korralikult käima. Mustasõstra oma on eriti hea." Õues teab ta mälu järgi iga kühmu ja lohku. Feliksil on ka sammulugeja, mille järgi püüab iga päev vähemalt 1000 sammu teha.

Ta ütleb – ja selles hääles pole kibedust –, et mis mul kurvastada: "Mu süda töötab nagu noorel poisil! Nii et võiksime kohemaid hakata lindudesse minema. Mul pole vererõhku ega üldse mingeid vanainimese haigusi, mis mu iga arvestades võiks juba olla. Mul töötab kõik nagu kellavärk."

Seda lindudesse minemise juttu vaevalt keegi tõsiselt võtab. Abikaasa, keda omade seas hüüti leedi Leediks, mattis ta kümmekond aastat tagasi. Feliks olla naisevõtuga teinud hea partii, saanud endale väga rikka kaasa – töölispoiss, nagu ta oli.

Poes ta enam ise ei käi, peab abistavat kätt tarvitama. "Aga inimene, kellel on Ajakirjanike Liidu liikmepilet eluaeg taskus olnud, võib seda endale lubada," on elu jooksul umbes

12 000 intervjuud teinud mees pisut bravuurnegi.

"Ma pole elus kunagi paremini elanud, olnud rikkam kui praegu. Pole maailmas asja, mida ma endale lubada ei saaks," on õhus tunda uhkust. Mingil ajal loobus Feliks pensionistki, sest Pärnus oli laiali nii palju kinnisvara, et selle tagastamisega kaasnenud jahmerdamiste pärast polnud aega riigipajuki järel käia. Pensioni on ta vastu võtnud alles neli viimast kuud.

"Miks mu kell nii hästi tiksub? Sest et suitsumees ma pole. Ja kärakagagi sõprust ei pea. Viina ma näiteks üldse ei joo. Ainult korra, kui Rahva Hääle asetoimetaja Sulev Metsaga Abrukal hülgepüügi reportaaži käisin tegemas. Miskipärast kukkusin vette neli korda. Mis edasi tuli, oli alati ühtemoodi – riided seljast ära, väänati kuivaks ja pandi jääle tahenema. Siis kangutati lõuad laiali ja valati kõva sorts puhast piiritust kurku. Paljas piiritus... Jumal, nihuke tunne oli, nagu vajutaks keegi haljast okastraati mööda toru kõhtu!"

Ja pime maailm on praeguseks hetkeks täiesti ununenud. Vähemalt ei tee Feliks sellest välja. Kõige kaugemal on asi virisemisest. "Mis mu elul praegu viga? Saan magada täpselt nii kaua, kuniks und. Unevajadus on täitmata poisikesepõlvest saadik."

Kuigi Feliks tundub olevat Pärnu, Pärnumaa ja saartega igiammu igaveseks laulatatud, pole see sugugi nii. Ta on hoopis Tallinna poiss. Raadiomaja lähedalt, nagu ka tema viis õde-venda. Käinud kuus aastat 21. koolis, mis olnud juba sel ajal üle linna kool. Mai Murdmaa isa oli seal direktor. "Head elu meil polnud. Isa jõi nagu surmamõistetu. Ema kantseldas kuut last üksinda. Kerge tal ei olnud. Seepärast pidid ka lapsed kohe kaela kandes tööle hakkama."

Elu oli karm, aga õiglane

Feliks oli 12, kui esimese palga koju tõi. Alustas teed ajalehepoisist miljonäriks. Lehti müüs ta turul või kinode juures seansside lõpul. Kaelas käsilett, kus oli ka supilusikaid, kamme, kärbsepabereid, saapapaelu ja muud kila-kola. Tallinnas oli muide 14 kino.

Miljonäriks ta tollal siiski ei saanud. Aga varsti oli nii palju raha koos, et poiss võis endale hullvõimsa fotoaparaadi osta – esimese ja ainsa kogu suures 21. koolis. Ent see oli omakorda investeering tulevikku, sest lehti müües sai ju ka soovijatest pilti teha.

Kümmekond aastat tagasi, kui veel nägemist oli, vaatas Feliks neid pilte: "Kvaliteet oli selline, et nüüd, 70 aastat hiljem, oleks nad nagu äsja ilmutist tulnud. Praegusel ajal enam selliseid pilte ei tehta." Ühe sellise lasi tütar – Feliksil on kolm tütart – üheks jõuluks ka särgile trükkida.

"Lehepoisi amet oli ühelt poolt huvitav töö – said ju meiesugused poisikesed esimestena teada, mis päeva jooksul juhtunud. Teiselt poolt aga paras jama: lehepoiste pidev kisa – "Ostke Päevalehte, ooosstkee leehteee!" – kostis sireenina veel ööselgi kõrvus."

Oma 15. sünnipäeva hommikul oli aga noormees Feliks Eesti Lihaexpordi – kunagise Tallinna Lihakombinaadi eelkäija – ukse taga. Sai ametisse, kus tuli teha igasugust tööd, mis mahtus ühise nimetaja alla: jooksupoiss.

Töö saamine oli tol ajal igavene kunst. "Mäletan omal ajal lehest sellist kuulutust, kus naisterahvas tööd otsis ja oli nõus igasuguste tingimustega. Aga et minusugune naga tööle sai, oli omal ajal kui lotovõit."

Töö ei murdnud konti. Laupäevahommikuti – ka laupäev oli toona tööpäev – pidi ta tavaliselt töömeestele viinapudeli tooma, et see siis õhtul koos ära juua. Kuid ei hakanud see kunst Feliksile külge!

Sõda jättis oma märgi

Oleks Feliks sündinud mõni kuu hiljem, kandnuks ta suures sõjas saksa mundrit. Aga läks vastupidi: napilt kuu pärast sünnipäeva tuli pähe suruda viisnurgaga pilotka. Tõus oli kiire ja korralik nagu Leedi puhul ikka – reamehest sai peatselt kapten. Igasugused tööpataljonid ja sõjakoolid vahele.

Pöörane sõjaline karjäär üritas noorele mehele ka oma surmavat pitserit vajutada. Ta sai kolm korda haavata. Üks mürsukild on praeguseni kahe selgroolüli vahel. Nii sandis kohas, et kui seda siiani ära pole saadud, siis vist ei saadagi.

Üks pauk oli veel hullem: lõhkekuul läbistas Feliksi parema käe. Seda nii, et kätt ei saa enam rusikasse suruda ja osa sõrmi on hoopis liikumatud. Ometi õppis ta tippima – algul kirjutusmasinal, siis arvutiklaviatuuril. Kuid vaevata see ei tulnud. Ka autojuhtimine on olnud paras peavalu.

Aga selles, et Feliks üldse ajakirjanikuleiba sööma hakkas, on sõjal ometi otsustav tähtsus. "Tegin juba alguses diviisi lehele, edasi Eesti Korpuses mõningaid kaastöid ajalehele Punaväelane. Aga kord astus ligi pataljoni lehe toimetaja ja palus kaasa teha pataljoni kirjandusvõistlusel. Leheteos oli ta veidi imelik mees. Tema meelest oli hea lugu umbes 100 sõna pikk. Väga hea – täpselt sada. Sellegipoolest nõustusin. Aga teemat ei mingisugust! Koostasin siis niisuguse loo: tol armsal pühapäeva hommikul, kui päike paistis kui pöörane, oli sõdurite s*tamaja tugipuu katki. Esimesena läks peldikusse leitnant Kondrašov ja sadas muidugi august alla. Kohe üleni. Need on loo 30 esimest sõna – ülejäänu ütles leitnant Kondrašov, kui august välja ronis. Need olid vene keeles ja miskipärast tuletas Kondrašov pidevalt oma ema meelde."

Leet võitiski võistluse ega saanud enam ajakirjanduse rongilt maha. Aga samas sai temast ka kõige veendunum sõjavastane: "Midagi õudsemat ei ole maailmas tõesti olemas!" Leedi armeeteenistus kestis täpselt viis aastat. 6. juulil 1941 algas ja 6. juulil 1946 lõppes. Juba järgmisel päeval oli ta Noorte Hääle ukse taga. Tööle sai ta paugupealt. Osakonna juhatajana. "Ju siis polnud paremaid võtta," arutleb teenekas juubilar. "Paremad mehed olid ju sõtta jäänud."

Need olid vaid mõned pildid tänase juubilari pikast ja äärmiselt kirevast elust. Aga küllap on raadiolegendi hääl paljudel keskealistel või vanematel inimestel veel meeles.

Elupäästja Feliks Leet

Feliks on otseselt päästnud kahe inimese elu. See oli kangelastegu, millest räägiti koguni mitmemiljonilise tiraažiga ajakirjas Žurnalist. Eestlastest on nii väärikasse väljaandesse sattunud ainult Valdo Pant, Urmas Ott ja siis kolmandana tema.

Feliks on liigutanud sõjalaevugi. "Oli aasta 1954. Tol ajal maksti hülgeküttidele viis rutsi preemiat iga looma pealt. Tol ajal oli hülgeid Eesti vetes kohutavalt palju. Arvati koguni, et just hüljeste kõhtu läheb parem osa meie kalasaagist – räimi nad eriti ei puutunud. Lisaks lõhkusid nad võrke ja tegid üldse palju pahandust. Eks see viis rubla ajas ka mehed merele."

Feliks sai juhuslikult teada, et merele oli läinud ka kaks saarlasest hülgekütti. Triivivaid mehi oli nähtud reisilennuki aknast. Kaasas oli neil vaid koer, mõni lastud hüljes ja tuleraud. Aga jää murenes tohutu kiirusega. Läks juba viies või kuues päev. Mehed olid külmumise äärel, meenutab Feliks. "Irbe väin läheneb. Meeletu külm ja märg! Kahe mehe vahel andis sooja koer, puuronte, millest tuld teha, leiab merest alati. Hülgest sai midagi hamba alla."

Abi ei paistnud aga kusagilt. Ainsaks võimaluseks jäid Vene sõjalaevad. Õnneks on Leedi telefoniraamat paksem kui piibel. Mingi ime läbi kombineeris ta end Balti mere admirali jutule, ja kuldsuu kaupleski kahe inimese pärast Ventspilsist sõjalaevad välja ning lennukid kütte otsima. Ja nad leiti. Meeletu temp!

"Küsib ja vastab Feliks Leet!"

Selle ütlemise paiskas eetrisse Feliks Leedi kauaaegne kolleeg Tiit Karuks, kes teatas: kohe on saates helilint Pärnumaalt, kus küsib ja vastab Feliks Leet. Juubilar mäletab seda hetke küll ja vastab rahulikult, et mis tal ikka teha oli. Tavaliselt vastas põllumees ju tema küsimusele "möh". Hädaga tuligi reporteril ka tema eest rääkida.