Viru hotell 40: küll teil on alles metalli betooni sisse virutada. Nagu heina... (7)

40 aastat pole ühe hotelli elus teab kui pikk aeg. Inimesel tundub see igavik. Seepärast pole neid, kellel legendaarse Viru hotelli ehitamisega pistmist, täna õhtul väga palju ümber peolaua, kus Eesti ja Soome ühise sümboli 40. sünnipäeva auks pidulik õhtusöök antakse. Aeg on teinud oma töö. Läinud on nii ehitusplatsil askeldanud arhitekt Henno Sepmann kui alles hiljuti ehitusel projekteerimislaua taga viimase kiitva hinnangu andnud Eesti Projekti peaarhitekt Mart Port. Manalamees on ka esimese Nõukogude Eesti superehitise sisedisainis suurtöö teinud Väino Tamm. Juhtfiguuridest on rivis vaid legendaarne sisearhitekt Vello Asi (84), kes selle töö eest ka Eesti NSV preemia sai.

On alles küll mees ise, kuid tema töö on juba paarkümmend aastat tagasi määratud kaduvikku. 1993. aastal alustatud Viru kapitaalremondi ajal lendas prügikasti kogu vaevaga mõeldud ja veel vaevalisemalt hangitud sisekujundus. Ent teenekas sisekujundaja soostub ometi oma mälestuste sahtli lahti kraamima.

Hakati tööle nagu Soomes

Umbes 1968/1969. aastavahetusel koputati Eesti Projekti juhi Mart Pordi uksele ja seletati lühidalt, milline sajandi töö neid ees ootab. Eesti Projekti arhitektid ning peaaegu sama sildi all töötanud disainerite brigaad võttis tuld kui õletuli.

Vello Asi mäletab, kuidas kohemaid hakati käima Soome sealsetes hotellides ja põigati vahel Rootsigi. "Ka Tallinna pidi tulema ju täiesti Euroopa turisti tasemel hotell. Mis omakorda eeldas meie arhitektidelt ja sisekujundajatelt vastavaid oskusi, ehituskultuuri nägemist. Mis aga vahest tähtsamgi – vajadusel ka Soome ehitusmaterjale."

Port lõigi kokku seltskonna kõige võimekamatest tegijatest, ise jäi arhitektide juhiks, ehitusel oli tema käepikendus Sepmann. Disainerite juhiks sai Väino Tamm, kes oli stažeerinud õige pikka aega Soomes.

Et Soome ehitajad töötasid kui hullumeelsed ja iga korrus kerkis keskeltläbi 10 päevaga, ei antud hõlpu ka arhitektidele. "Meie tööpäevad venisid tihtipeale kella 22–23ni ja polnud harvad juhud, kus laual valminud projekti viis jooksuga keegi ehitusplatsile – lõplik klattimine tuli alles hiljem.

Meeldiv üllatus tuli ka suhtumises soomlastega. Algul oletasime, et tegu on ülbete ja ennasttäis vendadega, kes kõigele ülevalt alla vaatavad. Ent võta näpust. Selgus, et nad on üsna lahedad sellid. Keda mõnigi meil nähtud asi muigama pani – näiteks imestasid nad südamepõhjani, mille eest naabruses Kaubamaja ehitusel töötavatele inimestele üldse palka maksti, sest nad ei paistnud ju üldse tööd tegevatki. Samal ajal lasid nad endale pikalt näidata monoliitbetooni valamist, sest Soomes oli see ju üsna uus asi. Nemadki imestasid, kuidas on meil armatuuriks panna nii palju rauda nagu heina. Meie aga ei iitsatanudki, et vähemaga ka ei julge, sest keegi ei teadnud ju, kas kusagil betoonitehases segusse üldse tsementi pandud on. Võib-olla jääbki kogu ehitis nende raudvarraste toele püsima.

Paistis, et kogu meie suhtlus toimub ehituse tegelikes huvides, kus ei püüdnud kavaldada ega ülbitseda kumbki pool."

Keegi ei lugenud sõnu peale

Vello Asi meenutab sukeldumist uudsesse kataloogimaailma nii, et ega keegi neile sõnu peale lugema tulnud ja välismaiste materjalide liigkasutamise eest ei hurjutanud. "Inturisti mehed olid üllatavalt haritud ja meie suhtes hästi meelestatud. Igal juhul – mitte väiklased. Meile kõigile oli käsutada antud raha – sealhulgas ka valuuta – hulk päris täpselt teada ja juurde polnud seda tulemas. Oli selge, et kui valime midagi väga kallist, saame ka teiselt poolt vähem materjale. Püsisime mõõdukal tasemel ja tulime hästi välja.

Kummaliselt hakkas meie väikeses kontoris tihti voorima igat masti soome ärimehi. Küll valgusti- või vaibamüüjaid või köögitehnikaga kaubitsejaid. Kellel oli kaasas taas kataloog, kellel päris näidis. Ajapikku hakkas meie tööplats muutuma laoks. Meile Väino Tammega meeldis see kangesti. Olime ju mõlemad tööl ka ERKIs ja võtsime need kataloogide mäed ka kooli kaasa. Et koolirahvas ise sõrmepidi nende jaoks täiesti uude maailma sisse said, oli vapustav ja hariv kogemus.

Üldse püüdsid Inturisti tegelased ja muud ametnikud meie tegemistesse sekkuda võimalikult harva ja suhtelise pieteeditundega. Mingeid moevoolusid ega muud sarnast meile kindlasti ette ei kirjutatud, meile loodeti täiesti. Korrati ainult pidevalt, et asi tuleks ilus ja korralik.

Klaaslühter oli nagu maailmaime

Nii näiteks ei ole ju hotelli toa disainis midagi kummalist. See peab olema ökonoomne, minimalistlik, hästitoimiv karp ja tavaliselt sellise lahenduseni jõutakse igal pool. Hotell peab olema igale kundele mõistetav. Kui see nii ei ole, on ta võltspärlitega ehitud tsirkus. Ka minimalism ei õnnestu, kui kasutada on vaid väga halvad materjalid ja tehnika. Ning kui teostus on vilets.

Meie lahendus oli Skandinaavia moodi. See on hoopis midagi muud kui Kesk-Euroopas või mujal NSV Liidus.

Nii näiteks saime väga efektse lahenduse mustaks peitsitud tammepaneelidega. Terves hotellis. Meie ülesanne oli välja mõelda, kuidas säilitada paneele kaugemale kui esimene sanitaarremont. Maitsekus avaldus nende paneelide lihtsuses."

Teise korruse restorani hiiglaslik lühter oli midagi sellist, mida tuldi spetsiaalselt vaatama. "Selle peale tulla oli tegelikult päris lihtne," kirjeldab Vello Asi "maailmaimet". "Kõrge ruum, mis lausa nõudis midagi erilist just lakke. Kõige lihtsamad klaastorud oli hangitud kõige tavalisemast Leningradi vabrikust, millist jätkus Venemaal lõpmatuseni. Kui neid panna lakke lugematult palju, võisid nad olla väga efektsed. Olidki. Mul ei jäänud üle muud, kui otsida Eesti klaasikunstnikud, kes torude otsas leegis säbruliseks voltisid ja ise mõtlesin välja ka torudevahelise traatühenduse. Erilist pahameelt valmistasid nad aga kelneritele, kelle iga lakke lastud vahuveinikork taas uue toru killud maa peale tõi. Neid lasti puruks arvutul hulgal. Ja kui orkester oma võimu põhja keeras, tekkis lakke ka omamoodi klaasist rütmipill. Hiiglasliku lühtri saatus oli tavaline. See võeti alla ja asendati Estoplasti-tüüpi sööklavalgustitega."

Mis on sellest praeguseks saanud?

Vello Asi nendib kurvalt, et praegu ei ole tegu enam kaugelt nende turistidega kui 70ndatel aastatel. "Tollal oli turist intelligentne klass, kes oskas ka hotelli omapärast disaini hinnata. Polnud kohale jõudnud veel vodkaturistide laine, mingil juhul polnud tegu ka veel kombinaatturistidega, kes nüüd on Tallinna üle ujutanud. Sellistele turistidele polegi vaja muud, kui odavaid müüginippe stiilis: eelmine kord oli Rooma toas, järgmine kord tulge San Marino omasse. Ja turist usubki, et seal San Marino omas ootab teda tõesti midagi erakordset."