VIRU VÄLJAK 1972 JA 2012: Nagu näha, pole enam samas paigas rohkem midagi paigas, kui, murulapp esiplaanil. Foto: elmar rauam
Inimesed
17. mai 2012, 07:01

Ehitajaks sai tundmatu Soome väikefirma

Viru hotelli, kapitalistliku kantsi ilmumine NSV Liidu loodepiirile, pealegi ideoloogiliselt nii haavatavasse paika nagu Tallinn, tekitas suuri vastasseise. Palju kära tekitas kuluaarides suurhotelli – tol ajal, 1969. aastal polnud Virust veel lõhnagi – asupaik ise.

Kaalumisel oli koguni kolm kohta. Neist esimene oli Tõnismäel. Just samas paigas, kus kunagi seisis pronksmees. Teise võimalusena oli kaalumisel mereäär, "Russalka" ümbrus. See mõte lendas aga prügimäele üsna ruttu. Kellegi kiire taip sai kohe aru, et lasta välismaalased hotelliaknast jälgima, kuidas merel kurseerib kogu punalipuline Balti mere laevastik, poleks just kõige parem mõte.

Viimane variant oli hotelli praegune asukoht, millel oli kaks küsitavust. Esiteks tema saksaaegne nimi – pidi ju tulevane hotell kerkima endisele Adolf Hitler Strassele, mis polnud just parim kommunismiehitaja monument. Teiseks ei osatud ette kujutada, kuidas hakkab välja nägema kõrgehitiste ja unikaalse vanalinna ühine välisilme. Oli ju tollal Eestis terve rida ametnikke, kes moodsa ja keskaegse ühise linnapildi täiesti välistasid.

Asi sai lõpliku kooskõlastuse EKP Keskkomitees, ENSV Ministrite Nõukogus ja NSV Liidu Ministrite Nõukogus. Jäi üle vaid plats puhtaks lüüa. Lammutustööd käisid kiiresti, sest platsil suurt midagi lammutada polnudki. 1968 olid ettevalmistused tehtud. Küll puudusid tol hetkel veel projekt ja ehitaja. 1969. aastal leidusid välgukiirusel needki.

Ehitaja leidmisel tahtis NSV Liit lüüa mitu kärbest ühe hoobiga. Esiteks – et tellijal Inturistil oli kotis ka "kõva" raha ehk valuutat, polnud seda siiski kunagi piisavalt. Seepärast taheti maksku mis maksab eelistada just mõnda Soome firmat, kellele ei tarvitsenud alati tasuda rahas, vaid võimalik oli ka nn oravanahkakauppa ehk äri vorst vorsti vastu. Moodus, mida kauplemisel Soomega oli harrastatud juba pärast suurt sõda.

Teiseks taheti kõigile näidata, kui väga maailma esimene tööliste ja talupoegade riik hoolib just töölistest. Seepärast ei rutatud ummisjalu Lõuna-Soome suurte ehitusfirmade juurde, kes närveldades juba tellimust ootasid. Otsiti hoopis üles täiesti tundmatu Soome väikefirma Repo OY, kelle olemasolust teadsid vaid töömeeste endi pereliikmed. Kuuldes suurtellimusest, läksid elevusse paljud Soome töötud ehitajad, kes polnud iial käinud kaugemal kodukülast. Ning kes kohemaid sattusid ka soomlaste endi aasimise alla: alles nüüd näevad meie ehitajad esimest korda rongi ja saavad sellega sõitagi. Asi läks koguni nii kaugele, et ehitajate seas pakkis Tallinna-kohvrid isegi Kajaani volikogu liige Olavi Salmenkivi, kelle asemel tuli otsida uus liige.

Repol polnud tellijatele ette näidata muud proovitööd, kui Kainuu keskhaigla. Tellija esindajale seda näidatigi, mis peale too oli kostnud vaid ühe sõna: "Horošo." (hästi – vene k.). Leping oligi sõlmitud.