Arno Liiver: "Minu kõige suurem sõber on sõnnikuhark." (1)

"Hommikul ärkad üles. Vaatad, hing on sees. Tore! Elu tuleb edasi elada. Ükskõik kuidas," on Arno Liiver (58) eluraskustele vaatamata optimistlik. Ta silmad säravad. Ja küllap lisab seda sära ka kena kevadilm.

Just silmad reedavad, et see elus natuke räsida saanud mees (mis talle ka näkku kirjutatud) on seesama Arno, kes 42 aastat tagasi "Kevades" lumehanges Teelet ootas ning Eesti filmiklassikasse kuuluvates stseenides koos õpetaja Lauri või Liblega tüdrukute põlved oma nukrate silmadega värisema pani.

"Täna tuleb elada, homme tuleb elada, iga päev tuleb elada. Mina elan üks päev korraga. Siin ei saa suure lusikaga võtta," ütleb kuuendat aastat töötute ridadesse kuuluv Arno.

11 aastat tagasi, kui pealinnas elumerelained liiga üle pea hakkasid käima, võttis ta kaasa Anne käekõrvale ja kolis Hiiumaale Käina külje alla. Ämma juurde. "Elu tuleb elada. Ükskõik kus kohapeal," kordab Arno ning läidab järgmise sigareti. Hiiumaale kolimist pole ta seni kordagi kahetsenud. "Siin on ikka rahu. Nii see asi on."

Viie lüpsilehmaga rikkaks ei saa

Selle aasta algusest käib Arno töötukassa korraldatavatel niinimetatud tööharjutustel. "Igal hommikul kella üheksaks lähen Käinasse. Seal jagatakse miski töö kätte," kirjeldab Arno oma tavalist päeva.

"Mulle meeldis Kassari kiigeplatsi puhastada, aga mulle ei meeldi teisi teenida. Orja tunne tuleb peale!" põrutab viis aastat töötu mõru leiba maitsnud mees. "Kolm eurot tuleb päevas, teise kolm maksab vald juurde, pluss veel töötu abiraha, mida tuleb ligi seitsekümmend eurot kuus."

Arno ütleb, et kuskil kaugemal oleks ta ammu tööd leidnud, aga kodused toimingud hoiavad talu juures kinni. "Nüüd on lisaks veel see töötukassa tööharjutus. Seal tuleb käia iga päev. Aga muru on niitmata, puud on vaja metsast ära tuua ja ära lõhkuda, sõnnik on põllule vedamata, põld kündmata, kartul tuleb maha panna," loetleb Arno tegemata töid ning läheb näost järjest murelikumaks. "Õnneks on sel aastal kevad hiline. Tavaliselt on 9. maiks mul kartul juba maas.

Ma lähen nüüd vaatan, kuidas naised selle kohviga hakkama said," ütleb Arno korraga püsti tõustes. Et peagi pärast naasta suure kohvikannu ja võileivataldrikuga.

"Mina hommikul ei söö, aga paar tassi kohvi on kindel värk. Alles pärast seda, kui olen laudast sõnniku välja visanud, tulen tuppa ja söön," räägib ta. "Talvel pean hiljemalt pool seitse väljas olema. Nüüd on suvine periood, nüüd võib venitada." Arno silmad lähevad vidukile ja huulile tuleb kelmikas naeratus. "Sõnnikuloopimist on vähem. Õhtul ja hommikul. Aga laut on vana ja miskit tehnikat siia sisse tuua ei saa. Kõik tuleb käsitsi välja visata," kurdab ta. "Muidu pole tervisel viga, aga just seljaga on suured probleemid."

Arno muigab, et sõnnikuhark ongi tema kõige suurem sõber. "Lisaks on mul paar tõeliselt head sõpra, kes mind ikka on toetanud, Pärnu sõber Tasuja Laht ja Raul. Aga sõnnikuhark on mul kõige tähtsam tööriist. Naised lüpsavad ära ja siis on minu kord. Talvel on küll nii, et pool seitse pean raudselt laudas olema, et enne lüpsi oleksid alused puhtad. Nii tulebki vahel tunne, et oled vaid üks sõnnikuhark," naerab Arno ja rüüpab kohvi. "Ainuke töö, mida ma ei tee, on lüpsmine, lüpsimasinat mina alla ei pane. Põhimõtteliselt!"

Talus on viis lüpsilehma. Suurem osa piimast läheb kokkuostu, aga Arno sõnul sellest suurt tulu pole. "Pigem võib seda hobiks nimetada. Sest kui palju on lehmadega jändamist! Kas või heinategemine, sõnnikuvedu. Nii et eks see ikka rohkem hobi ole," leiab ta.

Peale Arno ja Anne on majapidamises veel jänesed. "Eelmine aasta oli 60 jänest. Mis küll ei tähenda, et kõik oleksid müügiks läinud – eks midagi jääb ikka ka endale lauale ja sügavkülma. Väga raske teema, aga elus tuleb kõike teha," ohkab Arno, et paar korda aastas peab ta lihunikutöögi ette võtma.

Ja teha oskab ta veel üht ja teist. Kuigi paljude jaoks on ta tänini Arno Tali, oli noorel poisil pärast filmivõtete lõppu selgemast selgem, et näitlejat temast ei saa. Arnot tõmbas hoopis tehnika poole. Esimest korda istus poiss autorooli viieaastaselt. "Isa pani autole käigu sisse, jalutas ise kõrval ning meie vennaga siis roolisime," mäletab ta oma esimesi sõidukogemusi. 14aastaselt kihutas ta ringi juba tsikliga, 16aastaselt sai oma mootorratta ning kaks aastat hiljem autojuhiloa.

"Hea on, et mul see käru on," viipab ta eemal seisvale autole. (See käru on Žiguli 2106, mille sabas me kruusateel fotograafi autoga vaevalt püsida suudame.) "Aga eks sellega ole ka oma mured. Klapisääre tihend tuleb enne ära vahetada, kui ülevaatusele lähed." Vähemasti saab tehnikaga sina peal olev Arno selle vahetamisega ise hakkama. Samas: "Oleks raha, sõidaks ma uue autoga ja ostaks kallist bensiini."

Arnol on veel üks Žiguli õue peal. "See on ämma oma. Ämm on 78 aastat vana, aga sõidab nagu miška. Vahel küll helistab, et tule aita käima lükata, et unustas tuled peale," naerab Arno.

Teisel pool aeda seisab traktor. "On nagu rohkem hobuse eest," on Arno napisõnaline. Tegelikult on ta üldse vähese jutuga.

Küll elavneb ta silmanähtavalt siis, kui jutuks tuleb mustikate korjamine. "Siis saab pappi," tõmbub Arno suu kõrvuni. Krooniajast on tema naise käes kokkuostupunkti rekord. "1800 krooni päevas! See teeb kuskil 36 kilo tuuris. See on hea saagi korral tavaline taks, kusjuures see pole täispäev – nelja-viie tunniga korjab sellise koguse ära!" kiidab mees oma teistpoolt Annet.

Viin on samaka välja vahetanud

"Siis on hea aasta, kui mustika hind on sama, nagu on bensiini hind," peab Arno hinnapoliitika koha pealt oma rehnungit. "Üks ämber läheb ju kohe bensiini peale."

Aga seeni korjab Arno ainult enda jaoks. "Esimesed puravikud, valge viinaga... Jube head!" unistab ta naerdes ja tunnistab, et nii vaene ta nüüd ka pole, et mõnikord ei võiks endale lubada viina võtta. "Küll põrsas pori leiab," naerab ta. Viinapitsi sisse pole ta kunagi sülitanud, ehkki suvel eelistab viinale õlut. "Kui õues tööd teed, higipull otsa ees, läheb päevas liiter-kaks õlut ikka ära. Mida see teeb? Luristad seda kaevuvett või? Mina joon Diseli õlut. See lihtsalt sobib töö kõrvale. Võtad kannu ära ja ei löö sarve."

Kui Arnol tuleb viinaisu, läheb ta poodi. Ise ta enam samakat ei aja, ehkki samakaaparaat seisab tänini kuuri all nurgas. "Ausalt, Eesti ajal pole ajanud. Aga kui ma Tallinnas Seadistustööde Valitsuses töötasin ja ZILi peal sõitsin, siis ajasin küll. Samakaaparaat oli taga furgoonis. Nädala alguses panime käima ning nädala lõpus lasime läbi. Ja siis läks peoks," meenutab Arno. "Aga siin Hiiumaal pole ma ajanud. Pole ka otsest vajadust. Vanasti oli suhkur odav, siis tasus ära. Nüüd tuleks sama hind, mis poes. Lisaks töövaev."

Täna ootab Arnot ees veel Kärdlasse sõit. "Vaja sõnnikukoorem ära viia. Üks tellis. Eile õhtul panin juba koorma valmis. Kärdlas ju loomi ei peeta, aga aeda peavad kõik. Eks sealt tuleb ka väike kopikas," ütleb ta.

"Maal poleks mõtet eladagi, kui kõik asjad peaks poest ostma. Kujuta ette, et ma peaks piima ja kartuli poest ostma! Mul on talvevaru olemas. Linnainimene, kui tal pole tööd, läheb tuhnima kas prügikastidesse või sureb nälga. Siin teed natuke tööd ja sul on kõik olemas. Maal on see eelis. Oma tööga toidad enda ära. Ülejäänud on juba boonus."

Kuigi Arno on elanud Hiiumaal juba 11 aastat, ei pea ta ennast hiidlaseks. Veel ei pea. "Mitte mingil juhul! Inimene saab hiidlaseks siis, kui jalajäljed maha jätab. Hiidlaseks pidi saama siis, kui oled saarel elanud vähemalt viisteist aastat," teab ta. "Võib-olla siis, kui pensile jään, saan hiidlaseks," naerab Arno.

Hiidlaseks olemisest tähtsamaks peab ta aga inimeseks olemist. "Ole ise inimene, siis ollakse ka sinu vastu inimene," on lihtsa mehe lihtne elukreedo. "Kogu loogika. Ole sa kas või jumal, aga kui sa s**t jumal oled, ega sinust siis lugu ei peeta. See on igal pool nii."

Arno läidab uue sigareti, rüüpab tassist kohvi ja ta pilk jääb korraga kauaks kuskile kaugusse ekslema. "Läheks viskaks õige õnge vette. Ma pole sel aastal veel kalale saanudki," teeb ta jutt ootamatu pöörde. "Nüüd on ahvenat sisse tulnud."

Sajandi filmipaari tiitli pälvinud Arno Liiver Tartusse sajandi filmipeole ei jõudnudki

"Olen tõesti väga nördinud, et ma ei saanud minna. Mul oli isegi tütrega kokku lepitud, et ta tuleb mulle Roomassaarde sadamasse vastu. Kui ma aga sadamasse jõudsin, ei jäänud üle muud, kui vaid praamile lehvitada. Minutite mäng," kirjeldab Arno oma nukravõitu mahajäämist praamist.

Piltlikult öeldes oleks praam teda viinud Tartusse Eesti filmi 100. sünnipäevale, kus ta pidi koos Riina Heinaga ehk Raja Teelega võtma vastu sajandi filmipaari tiitli. Nii pidi Arno leppima sajandi sünnipäevapeo vaatamisega televiisorist. "Silm läks ikka märjaks, kui Riina üksinda lava peale läks," tunnistab Arno. "Aga mis teha, ma olen varemgi kaks korda praamist maha jäänud. Meretagune asi."

Kuigi näitlemine pole Arnot kunagi huvitanud, on ta ometi suur filmihuviline.

"Naised vaatavad seebikaid, mina filme," teatab ta. "Ja ETV2 näitab väga häid vanu Eesti filme."

Arno tunnistab, et kui telest tuleb ei tea mitmendat korda "Kevade", ta telekat kinni ei keera. "Ikka vaatan. Mul isegi kassett olemas. Tegelikult on nii tore neid aegu meenutada," löövad ta silmad korraga särama. "Need olid toredad ajad. Ennekõike meenub stseen Liblega kellatornis, ning mis kindlasti eluks ajaks meelde jääb, on võte Kabelimäel. See oli üldse üks esimesi võtteid. Lennukimootorid tegid tuult. Siinid pandi maha, tõstukid ja värgid," meenutab ilmselgelt elavnenud Arno.