Oma äsja valminud ning mitmetelt muusikakriitikutelt juba praegu kõvasti kiita saanud kolmanda albumiga astub Eesti hard-rock’i (varem ka doom-metal’i) üks lipulaevu Taak otsapidi ulmekirjanduse radadele. Nimelt ilmub juunis plaadi "Rist viletsuse teel" piiratud tiraažiga väljaanne kujul, mille sarnast Eestis pole keegi varem üllitanud.
Vähemalt Taaga oma elupõline ulmekirjanduse kummardaja ning emakeelde tõlkija, solist Mart Kalvet igatahes ühtegi sarnast juhtumit meenutada ei suuda. Albumi fänniversioonile lisatakse ulmejutustus pealkirjaga "Sügelisnõia kingitus". Kui varem on küll ilmunud raamatuid, mille illustratiivseks ehk toetavaks lisavidinaks on muusikaplaat, siis seekord on asi risti vastpidi. Laur Krafti ulmejutt toetab muusikaplaati.
Põhirõhk mängulisel müstitsismil
Sisuliselt haakub jutustus albumi äärmiselt läbimõeldud ja huvitavate laulutekstidega, nii et kaks asja täiendavad teineteist. Kuid kes on saladuslik ulmekirjanik Laur Kraft?
Mart Kalvet muigab: "Mis seal ikka salatseda, pseudonüüm peidab mind ennast. Ja et minu isikut on selles kontekstis juba korra ka üles pildistatud, pole neid otsi keeruline kokku viia."
Mart Kalvet usub, et Taaga tunnetuslikule küljele on tema juba põhikoolis alanud ulmekirjandusehuvist ainult kasu olnud. Materjalis orienteeruva vana kalana oskab ta leida žanrist vähem äraleierdatud teemasid kui ajamasinaga rändamine või kaugetel tähtedel kõmmutamine ehk kosmosevesternid.
Plaadi vahelehe ingliskeelsetes kokkuvõtetes on ausalt ära mainitud ka autorid ja lood, millest ta laulutekstide autorina motiive või mõtteid noppis. Nagu autor nendib, on suur osa tekstidest paras äraarvamisemäng ka talle endale. "Ma ei pruugi ise ka alati päris täpselt teada, millest parajasti kirjutan. Mulle meeldib see potentsiaal, kui kuulaja kõrvade vahel moodustub täiesti uus ja iselaadne arusaam sellest, millest jutt käib."
Vokalist lisab, et eelkõige pole ta püüdnud tekstiliselt luua omaette universumit, vaid läbivat tunnetuslikku ebakõla, mis mõnedes kuulajates tekitab elevust ja teistes natukene hirmu. "Kui midagi on nagu valesti, kui loomingust terendab maagilisust või müstilisust, siis me oleme rahul," muheleb ta – toonitades, et maagiasse ja müstikasse ning selle propageerimisse Taak ei usu.
"Rist viletsuse teel" tähendab Kalveti enda jaoks edasiminekut just nimelt sõnalises pooles. Varasem siiras ja vahetu doom-traagika on vahetunud tiba teiste meeleolude vastu. "Seda etnilist ugri-kaamose värki on muidugi ka alles, aga põhirõhk on seekord rohkem mängulisel müstitsismil. Keegi meist ei ole tõsiusklik ega praktiseeri – niipalju, kui mina tean – mingeid müstilisi riitusi, saamaks pimedas metsas ühendust arhetüüpsete tontidega, aga flirti müstikaga on sellel plaadil küll tuntavalt rohkem kui varem."
Ehkki Taak on kogu aeg olnud lausa eeskujuliku kõlapildiga ansambel, tundub uus plaat, mis ei näi olevat stiililiselt ega muidu teinud ühtegi järeleandmist, varasemast materjalist õige pisut raadiosõbralikum. Kalvet kirjutab muutused selle arvele, et bändi senine põhiline lugudetegija ja kitarrist Kaido Tiits oli bändi ridadest käesoleva plaadi tegemise ajaks lahkunud. Kogu muusika on kolmandale albumile kirjutanud teised liikmed.
Analoogsaund vahetus digitaalse vastu
Suhteliselt radikaalne samm oli Taaga jaoks ka stuudio vahetus. "Kui aastatel 2005 ja 2008 oli veel väga eesrindlik ja huvitav salvestada vintage-stuudios autentse analoogtehnikaga — mitte, et see täna enam ei oleks huvitav, aga tollal tegid seda vähesed —, siis seekord otsustasime riskida ja proovida, kuidas kõlame täiesti kaasaegses helistuudios üles võetuna. Tegime seda Marko Atso ja Keijo Koppeli ühistegevuse tulemusena sündinud stuudios Roundsound. Teisalt me muidugi jälle ei riskinud ka, sest Keijo kui albumi üleslindistaja oli saadaolevatest parim mees. Lisaks asus meil prooviruum tol ajal kõrvaltrepikojas, mis trummide tassimise vaeva sisuliselt olematuks muutis."
Raskelt ja aeglaselt voogava doom-metal-bändina alustanud Taak praegu ilmselt selle stiili määratlustesse enam päriselt ei mahu. Samas leidub nende helikeeles piisavalt vihjeid nii 1980ndate metal’ile kui ka näiteks suhteliselt noorele heavy-metal’i alaliigile stoner-rock. Kalvet nõustub. "Meile meeldib ennast viimasel ajal lihtsalt hard-rock’iks nimetada. Kuigi me ei taha salata ka oma juuri. Ütleme siis nii, et oleme eestikeelne hard-rock-bänd, mõnikord natukene aeglasem kui keskmine selle stiili viljeleja. Aga see ei ole läbiv. Mis vanasse metal’isse puutub, siis sellega on meil loogiline seos. Mõned meist kasvasid koos sellega üles ja meie trummar on piisavalt vana, et olla mänginud ühes esimestest tõsiseltvõetavatest ingliskeelsetest hevibändidest Spanish Castle. Stoner-rock aga põhineb samuti metal’i klassikal ja täpsemalt legendaarse Black Sabbathi kolmandal albumil "Master of Reality", millest on mõjutatud kogu hard-rock-žanr üldse."
Kommentaarid