Mati Talvik: haiglasse kukkumine oli hea meeldetuletus – mees, sa oled 70! (28)

Kas äkilise maoverejooksu taga oli ületöötamine või mitte kõige korralikumad elamisharjumused, ei oska ka Mati ise öelda. Igatahes lubab töönarkomaanist teletegija nüüd hoo maha võtta ja endale rohkem armu anda. Samas ei lase Talviku loomus ka haiguslehel olles käed rüpes istuda ning ta mõtleb juba saadetest "Ajavaod", mis sügisel taas eetrisse jõuavad.

Mati, oled veel haiguslehel, aga juba liigud telemajas ringi. Mis sa arvad, mida su pere- või raviarst selle kohta ütleb?

Ei ta ütle midagi. Ja ega ma liigu ka. Ainult korraks tulin. Et saaks mõned hädatarvilikud asjad korda aetud. Sest "Ajavaod" läheb edasi. Vähemalt 2013. aasta kevadeni. Seega tuli mõned plaanid paika panna.

Vahetult enne juubelit kukkusid sa maoverejooksuga ootamatult haiglasse. Millest see õnnelikult lõppenud juhtum sulle märku andis, mida ütles?

No et tuleb ikka natukene ettevaatlikumalt elada, number üks. Number kaks: tuleb hoida oma tervist. Ja number kolm, püüda vältida igasugust stressi. Töökoormus oli mul tõesti natuke liiga suur. "Natuke" on väga pehmelt öeldud. See oli niisugune hea meeldetuletus, et mees, seitsekümmend!

Kaua sind haiglas hoiti?

Täpselt nädala.

Mille peale sa seal lamades kõige rohkem mõtlesid?

Et mis nüüd edasi saab. Alguses pabistasin ikka väga. Aga kui päev päeva järel hakkasid arstidelt tulema positiivsed noodid, hakkasin mõtlema juba tuleviku peale. Et ei ole tulemas mingeid oppe ja et verejooksud on lõppenud. Aga kuna ma olen sellise elava loomuga, peavad mul miskid rahustid ikka sees olema. Muidu torman kohe midagi tegema. Mul on küll sinine leht, mida oleks võimalus päris kaua pikendada. Aga kes siis minu eest mu sarja teeb? Mitte keegi teine!

Millal sa loodad tööle naasta?

Juunis peaks tegema sügiseks valmis mõned "Ajavaod". Sügisel septembrist läheb edasi juba täie auruga.

Rohkem me sellest paugust ei räägi, aga kas arstid ütlesid, et sa oled sündinud, hõbelusikas suus, et sulle sedavõrd kiiresti jaole saadi ja et kõik nii hästi lõppes?

Ütlesid jah, et poiss, arvesta nüüd, et teist korda võib nii mitte minna.

Sina ei ole vist inimene, kes vabatahtlikult, jalad seinal, kodus istub?

Ega ei istu küll. Kui see üürike periood mind nüüd ära ei riku. Aga ma loen. Ajalukku vaatavat kirjandust ja memuaare. Loen mitte sunniviisil, vaid lihtsalt huvist asja vastu.

Ühe saate jaoks vähemalt kuus raamatut.

Saan ma õigesti aru, et oled ise oma saadete stsenarist – et kedagi teist sa ei usalda?

Ei usalda jah. Mul on niimoodi, et minu teksti kontrollib toimetaja. Sest ma võin vahel sajandiga nihu panna. No vahel juhtub.

Kas sa võtad nüüd mõistuse pähe ja hakkad vähem tööd tegema? Et nii palju enam ei raba?

No millest saab loobuda? Olgu, tegin võib-olla natuke liiga palju töid mujale, juhtisin igasuguseid kontserte. Sõber palus ja ma ei saanud ära öelda. Neid kõrvalasju peab vähemaks jääma. Vahepeal sai siin tehtud igasuguseid filme ja filmikesi, ka sellistest töödest tuleb nüüd loobuda.

Vähemalt tänini võis sinu kohta öelda töönarkomaan. Ometi ei jaksa keegi lakkamatult tulistada, mida ju ilmekalt kinnitab ka sinu äsjane juhtum. Vahepeal peab ennast ka laadima. Kuidas sina seda teed? Kuidas sa ennast laed?

Raske, väga raske seletada. Mu pole ju erilisi huvisid. Palju ma siin aiaski midagi teen, kuigi aed on suur. Või palju ma seal maakodus Tapurlaski teen. Tavalised asjad – puude lõhkumine, võsa harvendamine. Mõne lahtise laua või trepi parandamine, ja kogu moos. Niisama on seal hea istuda, lobiseda ja õlut juua.

Mati, sa oled siiani suhteliselt lahkelt siia- ja sinnapoole intervjuusid jaganud. On sul siin elus veel midagi, mida avalikkuse eest varjata?

Ma arvan, et ei ole midagi olulist, millest ma rääkinud pole.

Paari nädala taguses Kroonikale antud intervjuus tunnistasid sa, et sul on olnud elus mitmesuguseid suhteid, ka abieluväliseid?

On olnud jah. Ma vist ütlesin, et kus sa nende romaanikeste eest ikka pääsed. Samas oleks ma selle luugi kohe kinni pannud, kui asi oleks väga tõsiseks läinud. Ma olen ju üle neljakümne aasta abielus olnud. Alice hoolitseb mu eest väga hästi. Nii et midagi tõsist pole olnud.

Mis sind teleajakirjanikuna on kannustanud sellises aukartustäratavas mahus ja tempos tööd tegema – on see edevus, kuulsusejanu, raha? Veel midagi kolmandat, neljandat?

Ei saaks öelda, et telesaadete tegemise eest miljoneid makstakse või et selle tööga rikkaks saaks. Riigi leib on õhuke, aga pidev. Selles mõttes ei ole ma julgenud erakanalitesse minna. Pealegi on Eesti Televisioon minu arust kõige professionaalsem kanal. Tegijad on head, ikka väga head. Nii et selles mõttes on uhke tunne. Mõned on väga head, mõned töötavad ka liiga palju. Imestan neid Anusid ja Markosid, et kuidas nad jaksavad. Mõtle, mitmendat ringi need noored inimesed teevad! Ja saade on eetris iga päev! Oleks väga kahju, kui mõni neist ära väsiks.

Sa ikkagi ei vastanud mu küsimusele: mis sind nagu kõige rohkem kannustab?

Mind kannustab ikkagi see, et olen vist sattunud õige raja peale. Kunagi tegin ma neid suuri debatte, aga siis oli ka aeg teine. Olid igasugused probleemsaated stuudios ja väljaspool stuudiot. Nüüd see ajalooteema tuli väga õigel ajal. Olin isegi natukene üllatunud, et nii vähe on neid tegijaid. Eks me ise lollid olime, et olime nõus sellise tempoga, et iga nädal.

"Eesti aja lood" oli selles mõttes lihtsam, et seal tõi järjest uued teemad ette kalender. Olen ju ka varem ajalooteemalisi saateid teinud: "Ainult üks miljon" või "Rahva sõda". Aga need tegin ma kaheksakümnendate aastate alguses. Seal räägiti nii poolikute tõdedega, et kohe hirmus mõelda.

Oled teinud saateid pea igast eluvaldkonnast: reportaaže, publitsistikat, poliitika- ja ajaloosaateid. Suudad sa ühte valdkonda teisele eelistada, et mis on sulle see kõige südamelähedasem?

Väga südamelähedane oli mulle saatesari "Vaatevinkel", mis sattus taasärkamise perioodi. Tegijad olid võimekad, teemad olid ääretult teravad, rahva tähelepanu oli absoluutne ja kõik see jõudis väga hästi kohale. Praegu ma ei ole enam vist küps midagi sellist tegema. Aga tollal, Maasikas (Uno – J. K.) ja Märt Müür ja Rannamäe (Aarne – J. K.), kes me seal koos olime, oli uhke värk küll! Olime kõige vaadatavam saade Eesti Televisioonis. Protsenti ma ei ütle, sest siis teisi kanaleid ei olnudki. Aga vaatajaarvud olid fantastilised. Nüüd olen ma pugenud varju. Tolmu keskele ehk ajaloosse. Seal on nii kuramuse palju põnevat!

Ajalugu on praegu väga popp teema. Varem ei saanudki sellest ju rääkida. Ühtedele oli see roosamanna-minevik, teistele kodanlaste ja imperialistide sepitsus ning kolmandad ei tahtnud võib-olla mingil muul põhjusel rääkida.

Kui sinust poleks saanud teleinimest, mis ametit sa siis peaksid?

Ma tahtsin minna tegelikult juurat õppima. Aga mu isa oli juura dekaan ja kraadiga jurist.

Tema mulle ütleski, et ära juurat küll õppima mine. Sest siis oled sa selle süsteemi lõa otsas. Tuleb järgmine võim ja sa pead kõik uuesti ümber õppima.

Samas olin ma hakanud käima raadios noorte reporterite klubis. Raadiotööst ma unistasin. Aga televisiooni ei võtnud ma tõsiselt. See oli minu arust niisugune natukene nagu tsirkuselõhnaline värk. Televisioonil polnud ka seda häälekust nagu raadiol. Ja kui ma viimaks sinna raadiomajja sisse pääsesin – see oli umbes aastal 1958 –, siis millised ässad seal töötasid! Valdo Pant ja Lembit Lauri ja Ivar Trikkel. Nad kõik lugesid meile loenguid ja õpetasid.

Mina hakkasin kõigepealt tegema spordisaateid, siis tulid juba noortesaated, "Päevakaja", tööstussaated, ka lastesaated. Ainult muusikasaateid ja kirjandussaateid ma ei teinud.

Kuni mind ikkagi telesse ära tõmmati.

Ja aasta oli siis?

Kuuskümmend kaheksa.

Kui palju on sind selle pika telekarjääri jooksul ideoloogiliste eksimuste pärast kohvile kutsutud?

Ideoloogilised eksimused tulid kohe. Esimene raks oli kohe kõige esimene intervjuu. Helle Rätsep oli tollal kuulus ratsasportlane ja veel kuulsam autogrammikütt. Tal oli tohutu suur autogrammide kogu, kus oli igasuguste tegelaste fotosid – küll filminäitlejad, küll poliitikud. No seal siis ta neid kommenteeris. NATO peasekretäri ja paavsti ja mõningaid teisigi selliseid kindraleid, kes ei olnud väga positiivses kirjas. No siis öeldi, et ideoloogiliselt pime ja peaaegu et ka kurt! Varsti pärast seda tuli järgmine pauk: Nõo keskkooli õpetajad jaurasid ühes saates – see oli veel otsesaade –, et nemad on eliitkooli õpetajad, aga nüüd peavad minema kolhoosnike individuaalmajapidamistesse loomi ja põllutööriistu üle lugema, et see ei käi kuidagi kokku nende haridusega. Jõudsime telemajja tagasi ning Robert Vaidlo nõudis kohe mu vallandamist.

Õnneks oli "Aktuaalses kaameras" peatoimetaja Jüri Lott, endine raadiomees, kes ütles, et las Mati tuleb meile.

Sinu kallis abikaasa Alice kadus ekraanilt juba ma ei tea mitu aastat tagasi. Ta ei ole sulle kunagi öelnud, et kahetseb seda?

Ei ole. Ta ütles, et tal sai mõõt täis. Ta ei ole seda aega kunagi taga nutnud. Tegelikult oleks ta pidanud kunstnikuks õppima. Näiteks disainib ta kõik oma riided ise.

Ja tunneb ennast suurepäraselt vanaema rollis?

Ta on suurepärane vanaema. Võib-olla pingutab isegi üle. No hää küll, ei pinguta midagi.

Kelle sõna majas tavaliselt peale jääb?

Targem on, kui jääb Alice’i sõna. Siis on rahu majas.

Nooruses olid sa kõva spordipoiss, missugune on su suhe spordiga nüüd?

Väga kehv. Sporti ma tegin neljateistkümnendast eluaastast kuni üheksateistkümnendani. Siis olid peaaegu et kõik tiitlid – kõik, mida noorteklassis võis saada – minu käes.

Mis aladel siis?

Kauguses olin kõige kibedam käsi. Aga ma olen saanud medaleid ka tõkkejooksus, hõbemedali kolmikhüppes. Aga see oli vist ka praktiliselt kolmandat korda elus kolmikut hüpata. Aga täna on spordiga kehvasti. Isegi suuski pole tükk aega alla saanud.

Alailma on jutuks, et rahvusringhääling on alarahastatud. Kas ka sina tunned seda saateid tehes?

Eks ikka. Komandeeringurahad on maha tõmmatud. Mitu aastat tagasi võeti meil palgast kümme protsenti maha ja öeldi mingisugune abstraktne aeg, millal see tagasi tuleb. No ma ei tea. Lihtsalt pidime selle kümne protsendiga nõustuma. Viimasel ajal on palju räägitud rahadest, mis tulevad igasugustest riiklikest fondidest. Nii et mõned saated sõidavad nii, et ei ole aega kohvreid lahtigi pakkida (no ma mõtlen näiteks "Kapitali", aga neid on teisigi). Mitte et minus kadedus kõneleks, lihtsalt on head projektikirjutajad.

Sa mainisid sõna "kadedus". Telemaja on täis isiksusi, tegijaid, loomeinimesi. Kui palju sa nende aegade jooksul oled tundnud, et sind ennast kadestatakse või vähemalt kadeda pilguga vaadatakse?

Võib-olla kõige rohkem sellel ajal, kui ma olin elusaadete peatoimetaja.

See oli siis, kui Lepa Tom oli peadirektor. Mina vihtusin täie auruga teha oma saateid. Toimetuse juhtimiseks eriti nagu aega ei jäänudki.

Eks väike kadedus mõjub ka ergutavalt. Aga keegi ei tule seda nina peale hõõruma. Samas – kolleegi kiitus mõjub kõige paremini. Mina ei ole kunagi jätnud ütlemata, kui keegi on millegi heaga maha saanud.

Tõenäoliselt on ka telemajas selles mõttes palju muutunud, et kui seitsmekümnendatel, ka kaheksakümnendatel istuti väga palju puhvetis ja seal aeti paljud asjad selgeks ning konjakipits oli nagu igapäevane osa tööst, siis tänapäeval vist seda enam ei ole?

Oi ei, seda ei ole üldse! Võib-olla, kui kellelgi on kohe väga vaja, teeb vargsi pitsi ja kaob. Arutajaid on küll, aga siis on harilikult kõigil ees paberilehed, mitte konjakipits. Niisugune klubivaim on sealt kadunud.

Suur kevad on kohe-kohe käes, inimesed hakkavad rohkem õues olema. Kui palju sa Alice’ile siin kodutöödes abiks oled?

Põhiliselt siin muruga sõdimegi. See on üks tohutu töö! Nüüd on küll lihtsam, sest aasta tagasi ostsime niiduki, mis veab ennast ise edasi. Nii et muru on põhiline. Puude ja taimedega rassivad rohkem nooremad – Andres ja minia Katrin.

Kunagi oli terve see aed peenraid täis. Siis, kui vanaema veel elas ja turul müümas käis. Siis jõudsime nii kaugele, et jäid ainult marjapõõsad ja viljapuud. Nüüd on hakanud peenrad tagasi tulema. Õde on küll kogu aeg väikest põllumaad pidanud, varane kartul või midagi sellist. No kuule, till, küüslauk, kõrvitsad, need tulevad kõik oma aiast!

Olete siin kui suur Itaalia perekond, kes ühes majas elab. Kuidas te omavahel läbi saate?

Ei ole viga. Notariaalselt on kõik paika pandud ja pärast seda on kõik korras. Ema elab mul ka veel siin. Nii et meid on ikka päris palju. Kaks-kolm-neli-viis-kuus-seitse-kaheksa... Kaheksa inimest. Polegi nii palju!

Suur maja ka?

Jah, vanaisa kunagi selle ehitas. Vanaisa, näed, on voorimehena seal foto peal.

Tegelikult ehitas vanaisa selle maja mõttega, et ta paneb üürilised sisse. Sellepärast on väikesed korterid. Neli väikest korterit. Aga elu läks nii, et ta tuli siia ise elama ja pärast sõda elasid siin meie sugulased. Isa oli siis Tartus ülikoolis. Aga kui ta seal kodanlikuks natsionalistiks tunnistati, tuli siia robinal tagasi.

Võim maja kallale ei kippunud?

Huvitaval kombel mitte. Noh, maa kuulutati muidugi rahva omaks, aga maja mitte. Muide, sõja ajal kukkus siia maja kõrvale suur pomm. Olime keldris. Ema oli mind mässinud vatitekkide sisse. Kaks lainet käis siit üle. Millegipärast pommitasid nad Kristiine heinamaad, kus ei olnud ju peaaegu et ühtegi maja. Aga siia need pommid kukkusid – vops ja vops! Võib-olla tahtsid Tondi kasarmuid pommitada? Igatahes oli see hirmus kogemus. Talvel tõmbas pommiaugule jää peale. Seal õppisin ma uisutama.

Miks häid telesaatejuhte-ajakirjanikke nii vähe on?

Ma ei tea. Number üks: miks meid üldse nii vähe on? Vaata, millised üsna krimpsus vanakesed seal Ameerika Ühendriikides ekraanil vilguvad! Ja neid armastatakse. Väga lugupeetud inimesed.

Millal uus Urmas Ott sünnib?

Ei tea. Urmas Ott oli hoopis teistsugune inimene. Urmas Otte ei mahu ühte televisiooni rohkem kui üksainus. Ta vist ei mahtunud isegi suure Venemaa ekraanidele. Ta oli niivõrd omamoodi, tabas ära, et tuleb üle mängida. Ja tuleb minna sinna, kus ei ole käidud. Ehk küsida, mida kunagi Vene televisioonis ei olnud küsitud. Aga et ta oli andekas, väga hea huumorisoonega ja väga sõnaosav, on muidugi selge. Kuigi nagu ikka hakkas ringikene pärast kuidagi spiraali mööda käima.

Kui kõrge või madal valulävi sul endal on? Et kui tundliku natuuriga sa oled? Näiteks – kuidas sulle meeldis Jaak Kilmi telefilmis "Kohtumine tundmatuga" Tiit Suka kehastatav Mati?

Oh jumal, mind see tegelikult ei loksutanud. Mul on kahju, et mu vanemad kolleegid hakkasid mulle helistama ja kirjutama: "No Mati, nüüd sa pead midagi ette võtma. See on Valdo Pandi ja sinu mõnitamine!" Mina küll ei arvanud, et see kellegi mõnitamine oleks. Sellepärast, et film oli siiski reaalse eluga nii vähe seotud. Mõned asjad olid tõesti ka reaalsed, aga kokkuvõttes oli see ikkagi muinasjutt.

Igatahes ei olnud seal midagi, mille peale ma oleks pidanud rusikat taskus hoidma. Vastupidi – neid on vähe, kellel on endast niisugune film ette näidata.

Viinavõtmine ei ole sul töö tegemist kunagi seganud?

No on ikka. Kusagil üheksakümnendatel aastatel. Aga siis sai kuidagi välja krutitud. Paar saadet kippus ära jääma, aga õigel ajal helistati, et kuule, aja nüüd kark alla ja tule, teeme ära. Need on väga kahetsusväärsed asjad ja ma olen sellest rohkem rääkinud, kui neid olnud on. Aga siis sain kuidagi üle. Praegu ei ole mingisugust isu. Aga eks ma pean nüüd ennast ka hoidma. Esialgu pean olema täitsa klaar.

Tahtsingi just küsida, et kas pärast haiglasse sattumist on suits ja viin su elust igaveseks kadunud, aga ma vaatan, suits ei ole.

Suits ei ole jah. Ütlesid, et tõmba siis, kui tahad, kuigi ega nad ei soovita seda. Ega ta hea ei ole. Viinaga olen ennegi aastase pausi pidanud. Näed, seisavad seal riiulil igasugused kuramuse joogid. Võta, mida tahad. Ja ei ole mõttessegi tulnud neid lahti korkida. Vaatad nagu mingit, noh... iluasja.

Naps on siis su elust igaveseks läinud?

Ära vist nii ka räägi, aga üldiselt – sellisel kujul küll.

Telemees Mati Talvik

Mati Talvik (11. aprilli 1942, Tallinn) on Eesti teleajakirjanik. Töötanud Eesti Televisioonis alates 1968. aastast.

Ta on Tallinna 20. keskkooli XII lennu vilistlane aastast 1960.

Talvikut on portreteeritud Eesti Televisioonis Urmas Vadi stsenaariumi põhjal 2005 valminud Jaak Kilmi telefilmis "Kohtumine tundmatuga".

Tunnustused

1985 Valdo Pandi nimeline ajakirjanduspreemia

Valgetähe IV klassi teenetemärk

2008 Eesti Ringhäälingute Liidu Kuldmikrofoni auhind

2008 Eesti Ajakirjanike Liidu auliige

Allikas: Vikipeedia