Inimesed

Kas rahvus on meile näkku kirjutatud? (43)

Urmas Vahe, 5. mai 2012 08:58
LEIA PILDILT!: Nõukogude miilitsa abivahend vennasrahvaste välimääramiseks levis interneti suhtluskeskkonnas Facebook nagu kulutuli. Irvhambad varustasid selle ka küsimustega stiilis: kus on pildil Urmas Reinsalu ja Krister Paris? Foto: Repro
Kas näo järgi on võimalik eristada hiinlast ja korealast, tadžikki ja usbekki või eestlast ja lätlast? Kas kurjategijatele on nende kriminogeensus juba näkku kirjutatud? Nende küsimustega on antropoloogid pead vaevanud juba aastasadu. Nõukogude miilitsal oli kasutada vennasrahvaste välimääraja, mis hiljuti Facebookis laia tähelepanu pälvis. Missugused abivahendid on aga Eesti politseil?

Näomärkide järgi inimloomuse avamise pioneeriks loetakse arvatavasti Itaalia juudist kriminoloogi Cesare Lombrosot, kelle 125 aastat tagasi kirjutatud peateost "Kriminaalne inimene" lugesid piiblite hulka isegi Tartu Ülikooli juura- ja ajalootudengid.

Lahkamiste ning kriminaalide, vaimuhaigete ja normaalsete inimeste aastatepikkusel antropoloogilisel võrdlusel jõudis Lombroso järeldusele, et sündinud kriminaali saab normaalsest inimesest eristada lauge otsaesise, ebaproportsionaalselt suurte kõrvade, asümmeetrilise näo, etteulatuva lõua, ebaproportsionaalselt pikkade käte, mitte proportsioonis oleva kolju ja veel mitmete eritunnuste järgi. Vargad, vägistajad ja mõrvarid ei ole ühte nägu, vaid eri tüüpi kriminaalid on ka erineva välimusega.

Seadusega kõvasti pahuksis olevatel inimestel on normaalsetega võrreldes vähenenud valu- ja puutetundlikkus, neil on teravam nägemine, lonkav moraal ja süütunne. Ka on kriminaalid edevamad, impulsiivsemad, kättemaksuhimulisemad ja julmemad kui ülejäänud. Nende sõnavara aga on kriminaalsem ning nende keha katavad arvukad tätoveeringud.

Nali naljaks, ent Lombroso üllitatud atlases võib 100 aasta tagustes kriminaalides märgata tuntavaid sarnasusi Eesti praeguse avaliku elu tegelastega. Sealhulgas riigikogu ja valitsuskabineti liikmetega.

Oma teooria absurdsust taipas elu viimasel etapil ka Lombroso ise, kes tunnistas, et ta väited ei pea paika. Nimelt avastas ta iseendagi juures mitmeid kurjategijatele omaseid tunnuseid, aga nendest hoolimata ei pannud ta elu jooksul ometi toime ainsatki kuritegu. Järelikult tõestas ta iseenda peal oma väidete paikapidamatust. Ehkki mõnes punktis on tal kindlasti õigus. Vene vanglates istunud meeste tätoveeringud, kõne ja kehakeel räägivad enese eest.

Eestis kaks tõugu inimesi

Eesti antropoloogia suurnimi Juhan Aul jagas Eesti inimesed laias laastus kaheks: "Meie maa asustus varsti pärast jääaega. 2000 aastat enne Kristust paiskus siia Kesk-Euroopast uus rahvatõug ja segunes siinsetega. Meil on olemas praegu kaks domineerivat tõugu: põhjatõug ja idabalti tõug. Nende mõlema tõu silmapaistvaim omadus on blondid juuksed ja sinised silmad. Põhja tõul on pikk kasv ja pikk pea, idabalti ehk nn. soome tõul väiksem kasv, lühike pea ja põse saared ulatuvad välja külgede poole. Eestlaste keskmine kasv on 172,7 m. Kõik sakslased, venelased, lätlased, poolakad on meist lühemad. Pikemad meist on liivlased, islandlased ja inglased. Ühepikkused meiega on rootslased. Läänlased on kõige pikemad eestlased. Neile järgnevad saarlased ja Põhja-Pärnumaa elanikud. Need on alad, kuhu on tulnud palju rootsi elementi." (Vaba Maa, 6. veebruar 1934)

Veidi teadust ka miilitsale

Sügaval nõukogude ajal oli kolm rahvust, mida ei tohtinud mainida üheski trükiväljaandes ega eetris. Need olid sakslased, venelased ja juudid. Ikka pidi tegema ranget vahet, kas oli tegu Saksa DV või FV delegatsiooniga, osutama tähelepanu tõsiasjale, et olümpiamängudel ei võitnud medaleid venelased ega lätlased, vaid ainult Nõukogude sportlased, või tulid mängu Iisraeli esindajad. Nagu mujal juute ei elanukski.

Omal kombel taheti veidi harida ka igapäevatööd tegevat Nõukogude miilitsat, kelle arukusest räägiti tuhandeid anekdoote. Neile jagati välja väike väliõpik, kus olid kujutatud suure nõukogude rahva eri rahvuste väärikamad ja tüüpilisemad esindajad. Nõukogude miilits ei pruukinud ju teada, kuidas näeb välja tadžikk või tatarlane.

Ajalugu vaikib sellest, kui palju kahtlasi isikuid selle spikri abil kinni peeti. Usutavasti mitte ülemäära palju. Sest millist keelt räägib näiteks pildil oleva eestlase nägu?

Tänapäeval teised toonid

Vanadesse teooriatesse võib suhtuda nutu või naljaga, aga kindel on see, et paljalt kongus nina või suurte kõrvade pärast keegi kedagi kinni panema ei hakka. Tegu on ju ikkagi pseudoteadusega, et inimese saatus on talle näkku kirjutatud.

Ometi nõuab ka tänapäev, et ainult silma järgi peaks olema võimalik umbkaudseltki kindlaks teha, mis rahvusest inimene on. Kujutame ette, et Moskva poolt läheneb kiirrong, kus on terve vagunitäis pilusilmseid reisijaid. Nad väidavad end olevat hiinlased, neil on taskus Hiina passid. Need võivad olla õiged. Aga ei pruugi olla. Sest kaugele on ju näha, et nad on korealased.

Mida ütleb sel puhul Eesti piirivalve? Kas tõmbub seesmiselt valvele, haistes võimalikku pettust? Või tembeldab viisad rahumeeles eeldusel, et kõik on korras.

Antropoloogial on kriminalistikaga niivõrd tihedad sidemed, et nendevaheline piir võib olla juba hägune.

Probleemi aitavad lahata Eesti politseinike ja piirivalvurite koolitajad.

Tegelikult ei liigu maailmas ringi väga palju juhuslikku elementi. Lombroso inimatlase asemel on tänapäeval tähtsal kohal eelinformatsioon: millistest maailma kolletest liigub kahtlasi tegelasi, missugused dokumendid (nende hulgas ka valedokumendid) ja harjumused neil on.

Kahtlasel inimesel on sageli ka kahtlusele viitavad kehakeele märgid. Ta võib närveerida või silmanähtavalt higistada. Inimene, kellel on patt hingel või kes on hiljuti istunud kinnimajas, võib näiteks alailma teeseldult naeratada – nii, et kaasa naerab ainult suu-nina kolmnurk, kuid mitte silmad. See on harjumus vanglast, kus pannakse paika hierarhia. Aga need on vaid üksikud näited ega pruugi käia kõigi kohta.

Mis on Poola pealinn?

Asjatundjate sõnul oskavad meie politseinikud piiril väga hästi inimesi profileerida, "valekäitumisi" ära tunda. Kahtluse korral on võimalik esitada kontrollküsimusi.

Piirivalvuritel on praegugi meeles, kuidas meie piiri valmistus ületama araablane, kellel oli ilmsete võltsimistunnustega Poola pass. Tema üritus suri sealsamas, kui inimene ei teadnud, mis on Poola pealinn ja missugune raha ses riigis on. Ja passis oli allkiri kirjutatud trükitähtedega.

Kriminalistid ei eita mingil juhul ka kogemuse osa. "Meil oli Narvas üks kohtuarst, kellele piisas vaid ühest pilgust laibale ja tal oli hoobilt selge, kas tegu on venelase või eestlasega," meenutab pika politseistaažiga mees.

Sama fenomen on täheldatav näiteks suure supermarketi kassapidaja juures, kes enam-vähem eksimatult hakkab kliendiga rääkima kas vene või eesti keeles. Järelikult on inimese välimusse ja olekusse midagi kirjutatud.

Enamik valgeid inimesi on peaaegu veendunud, et näiteks hiinlased või mustanahalised on kõik ühte nägu. Ent piisab vaid nädalakesest nendega koos olemisest, kui hiinlased hakkavad eristuma. Igaüks saab oma näo. Muide: samuti arvavad kõik teiste rasside esindajad valgete kohta – kõik on ühte nägu.

Aga meie piirivalves töötav kogenud politseinik on nii tark küll, et näiteks hiinlasel, korealasel ja jaapanlasel vahet teha. Välimuse järgi vahest mitte, kuid aktsendi ja hääle kõrguse järgi küll. Ja vene keelt räägib neist iga rahvus ise aktsendiga.

Tähtis pole inimese nägu, vaid pass tema taskus

Eesti politsei- ja piirivalveametis töötab reisidokumentide hinnangu keskuse vanemspetsialistina Vello Küla, kes on Eesti piiril olnud selle eksisteerimise algusaegadest peale. Küll lennujaamas, küll sadamas ja nüüd ametnikuna. Temagi väitel ei õpetata Eestis inimese eeldatavat rahvust näo järgi selgeks tegema.

"Selleks pole vajadustki. Tähtis on kindlaks teha inimese kodakondsus. Selle aluseks on reisidokument. Ei midagi muud. Tänapäeva maailm on endisega võrreldes muutunud ja segunenud sedavõrd, et võime rääkida juba afroeestlastest ja -lätlastest, rääkimata siis hiinlastest, keda USA passiga reisib maailmas miljoneid. Meie jaoks ekisteerib kolm kategooriat inimesi: Euroopa Liidu, Euroopa Majanduspiirkonna liikmesriigi kodanikud ning nende perekonnaliikmed või kolmanda riigi kodanikud. Seaduse ees on USA või Iisraeli passiomanik võrdne Kongo DV kodanikuga. Eesti jõustruktuurid näo järgi ühtki inimest kindlaks teha ei oska. Ega taha. Ja see ei ole võimalikki."

Küll aga saavad meie piirivalvurid oskuse tunda ära, kas passi fotol on seesama inimene, kes neile passi esitas. Meie piiril ei ole kõik asiaadid ühte nägu. Samuti suudetakse eristada kaksikõdesid ja -vendi. Ka kuulsad ühemunakaksikud on täiesti eristatavad. Vaja on vaid teravdatud tähelepanu, koolitust ja kogemusi.

Ka dokument ei ole mingi kindlus

Vello Küla sai esimest dokumendialast koolitust veel NSV Liidu piirivalvelt.

"Seal öeldi sõna-sõnalt, et kui inimese passi avaleht on kaetud rikkumata kaitsekilega, on see õige ja võltsimata dokument. See oli aga juba toona vale. Aeg oli läinud kiiremini edasi kui õpetus.

Ka juuresolev tabel oli meie jaoks juba ajalugu. Keegi ei uskunud, et pildi järgi on võimalik tatarlast tuvastada. Kes on muuseas väga habemeta Lenini sarnane, kes teadupärast oli pigem juut."

Kõrv on sama tähtis kui sõrmejälg

Aastaid tagasi hakkas USA immigratsioonitalitus nõudma võõramaalastelt dokumente, mille pildil pidi inimese parem kõrv olema tingimata paljas, mitte juustega kaetud.

"Inimese kõrv on väga ainuomane organ, mille kuju järgi on võimalik eristada isegi kaksikuid. Ka nendel võivad kõrvad olulistes pisiasjades erineda," selgitab politsei- ja piirivalveameti reisidokumentide spetsialist Vello Küla. "Kõrva kuju on võimatu muuta. Välja arvatud mingid kirurgilised või mehaanilised sekkumised. Näiteks poksijatel on kõrva kuju tihtipeale muutunud. Selliseid võrreldavaid suurusi on inimesel teisigi. Hulga kindlam sõrmejäljest on huulejälg. Ainult tema võtmine on pisut tülikas, ebahügieeniline. Hongkongis võetakse igalt vastsündinult käe- ja jalajäljed. Elu jooksul muutuvad need ainult kasvamise jagu. Aga struktuur ei muutu kunagi. DNA. Viimasel ajal tuvastatakse isegi veenide asetus ja selleks on loodud ka vastavad skannerid."

Ometi usub Vello Küla, et praegune pildiga dokument tasapisi ajalukku vajub. "Kaugemas tulevikus võivad praegused passid asenduda ülemaailmse biomeetrilise andmebaasiga, kuhu on salvestatud kogu elanikkonna biomeetrilised andmed (sõrmejäljed, silma iirised, hääletoon, biorütmid ja muud muutumatud suurused). Siis saab inimese skanneri eest läbi lasta ja isik ongi tuvastatud. Sellisel juhul kaob vajadus dokumendi järele täiesti."

REKLAAM JA KUULUTUSED

reklaam@ohtulehtkirjastus.ee