Selsamal hetkel, kui kirurg sae pininal Pami koljut lõikama asus, tundis naine, kuidas ta oma kehast välja plaksatab ja selle kohale hõljuma jääb. Hiiglasliku ajuaneurüsmi eemaldamiseks langetati Pami kehatemperatuur nii madalale, et ta oli kliiniliselt surnud. Ent pärast lõikust kirjeldas daam, kuidas ta oli operatsioonisaalist välja, eredasse tunnelisse heljunud. Seal ootasid teda surnud sõbrad-sugulased.
Atlanta laulja-laululooja Pam Reynolds andis 1991. aastal nõusoleku viia end operatsiooni ajaks kliinilise surma seisundisse, vahendab Salon.com katkendit maineka Kanada neuroloogi Mario Beauregardi vastsest teosest "Brain Wars" ("Ajusõjad").
See, mis Pami ajuoperatsioonil sündis, on kuulsaim juhtum tõestatud kehavälise kogemuse vallast. Oma kehast väljumist ja valgustunnelisse minekut on kirjeldanud teisedki surmasuus olnud patsiendid. Kuid mitmeid olulisi detaile sellest, mida Pam esmalt üldnarkoosi all ja siis kliiniliselt surnuna koges, kinnitasid hiljem ka operatsioonil osalenud meedikud.
Lauljanna kannatas hirmsate peapöörituste käes, ta kõnevõime kadus ja liikumisvõime kahanes. Kompuutertomograafi abil selgus, et Pami ajuarteris ajutüve lähedal oli hiiglaslik aneurüsm, mis võis iga hetk lõhkeda ja naise tappa. Kuid teda võinuks tappa ka tavapärane lõikus.
Ameeriklanna andis oma elu Phoenixi neurokirurgi Robert Spetzleri kätesse. Spetzler on terapeutilise hüpotermia spetsialist: patsiendi kehatemperatuur langetatakse nii madalale, et süda seiskub ja ta on põhimõtteliselt surnud. Aju ei toimi, kuid tuleb madalal temperatuuril hapnikuta kauem toime. Madal temperatuur pehmendab paisunud veresooni ning nende lõhkemise oht väheneb. Aneurüsm tühjeneb ja selle saab eemaldada.
Üldnarkoosis patsient kuuleb kirurgide kõnet?!
Kui patsient oli üldnarkoosi viidud, asusid Spetzler ning rohkem kui 20 meedikust koosnev tiim tööle. Pami silmad määriti kuivamise ennetamiseks lubrikandiga kokku ja kleebiti kinni. Elektroentsefalograafi elektroodidega jälgiti ajukoore elektrilist aktiivsust. Ajutüve aktiivsuse mõõtmiseks pisteti patsiendi kõrvadesse pisikesed kõlarid, mis tõid regulaarselt kuuldavale 100detsibelliseid klõpse.
Pam rääkis hiljem, et üldnarkoosi all oli ta keset kolju lahtipuurimist tundnud, kuidas ta kehast välja vupsab ja ülalt vaatab, kuidas arstid tema keha kallal toimetavad. Kuigi ta ei saanud operatsiooni ajal kasutada ei silmi ega kõrvu, mäletab ta õhus hõljudes mõeldud mõtet.
"Minu meelest oli väga kummaline, kuidas nad mu pead olid raseerinud. Olin uskunud, et nad võtavad kõik juuksed ära, aga ei võtnud," rääkis Pam hiljem. Veel kirjeldas ta luusaagi ja selle pininat hämmastava täpsusega: "See kaadervärk, mille hääl oli jõle, nägi välja nagu elektrihambahari ja selles oli mõlk."
Sellal kui Spetzler Pami pealmist ajukihti kääridega lahti lõikas, üritas naissoost südamekirurg patsiendi paremas kubemes reiearterit tabada. Kõlab uskumatuna, kuid Pam väitis hiljem, et naishääl oli öelnud: "Meil on probleem. Tema arterid on liiga kitsad." Seejärel lisanud meeshääl: "Proovi teiselt poolt."
Hiljem kinnitasid meedikud seda vestlust – ometi ei saanud patsient seda kuulda – ta oli üldnarkoosis ja tema kõrvus kõlas minikõlarite kurdistav klõpsumine.
Surnud onu juhatas Pami kehasse tagasi
Kui Pam oli esilekutsutud alajahtumise abil kliinilisse surma viidud, sai tema kehavälisest seiklusest nn surmalähedane kogemus. Ta meenutas veel, kuidas ta oli operatsioonisaalist välja hõljunud ja sattunud heledasse, helgesse tunnelisse. Ta nägi tunneli lõpus ootamas surnud sõpru-sugulasi, näiteks ammu lahkunud vanaema.
Pam tundnud, et tema hing on osa Jumalast ja et kõik, mis olemas on, on sellest valgusest ehk Jumala hingeõhust tekkinud.
Imeline elamus leidis aga ootamatu lõpu: Pami surnud onu juhatas ta kehasse tagasi. Naine võrdles seda tunnet jäisesse basseini sukeldumisega.
Surmalähedase kogemuse mõistet tutvustas üldsusele 1979. aastal Ameerika psühhiaater ja filosoof Raymond Moody oma raamatus "Life After Life" ("Elu pärast elu"), milles sadakond inimest kirjeldas eredaid – ja märkimisväärselt sarnaseid! – vaimseid üleelamisi ajal, kui nad olid viibinud surma veerel või kliinilises surmas.
USAs ja Saksamaal läbiviidud küsitluste andmeil on surmalähedast kogemust tundnud umbes 4,2 protsenti inimestest. Uurimused näitavad, et surmalähedast kogemust ei mõjuta sugu, rass, ühiskondlik-majanduslik positsioon, haridustase ega ka usutunnistus.
Keha sureb, kuid mõte tegutseb edasi?
Mõistagi õõnestab kehavälise kogemuse ja surmalähedase kogemuse kirjeldajate usaldusväärsust fakt, et nende sõnu saab harva keegi kinnitada. Pam Reynoldsi kogemus on üks vähestest eranditest.
Mitmed mainekad neuroloogid on üritanud tõestada, et kehavälise ja surmalähedase kogemuse juuri tuleb otsida aju enda töö eripärast kriisisituatsioonides. Näiteks avastati elektrilise stimuleerimise abil ajus piirkond, mis tekitab kehavälise kogemuse sarnaseid aistinguid. Samuti on välja pakutud, et kuulus ere valgustunnel võib olla põhjustatud hapnikupuudusest.
Surmalähedase kogemuse võimalikkusesse uskuvad teadlased pareerivad samas, et sel juhul peaks valgustunnelit kirjeldama enamik südame seiskumise üle elanud patsiente. Kuid uurimused näitavad, et sellised kogemused on ülivähestel.
Ja veel: hapnikupuuduses patsiendid, kelle kopsud või süda korralikult ei tööta, tunnevad pigem paanilist segadust ega mäleta hiljem haigushoost suurt midagi. Kuid surmalähedase kogemuste kirjeldused on ülitäpsed ning paistavad silma patsiendi erksa teadlikkuse, struktureeritud mõtteprotsesside ja loogilise arutelu poolest – ning seda kõik ajal, mil süda on seiskunud. Kas pärast füüsilist surma võivad mõte ja teadvus edasi tegutseda? Nende pähe, kes peavad ainsaks reaalsuseks materiaalset maailma, see mõte mõistagi ei mahu, resümeerib Salon.com.
Kommentaarid