KOLM SUPERHITTI: Ei möödunud päevagi, et raadios poleks kõlanud Tarmo Pihlapi «Valged roosid», «Aeg kaob, rõõmud jäävad» või «Alice». Foto: Mati Hiis
Inimesed
21. aprill 2012, 09:00

Ivo Linna: "Minu elu üks meeldejäävamaid kontserte oli Tarmoga Võrus, saalis umbes kümme inimest." (27)

Ta suutis laulda mis tahes häält kas ülevalt või alt. Kui kedagi teist polnud, laulis üksi või vennaga kahekesi kõik kaheksa või kuusteist häälepartiid sisse. Tabas harmooniaid lennult ja mängis erinevaid pille talle peaaegu tundmatute muusikapalade saateks. Teda hüüti Artur Rinne mantlipärijaks. Mõned, kes teda tundsid, ütlevad, et sellise andega inimesi sünnib saja aasta jooksul üks. Täna tähistanuks vastuoluline isiksus ja armastatud laulja Tarmo Pihlap oma 60. sünnipäeva.

"Kord olime Tarmoga mingitel suvepäevadel esinemas. Tema laulis parajasti oma joodlit ja hoidis joodeldades lõpus hästi pikalt kõrget nooti. Võttis selle kõrge noodi, ajas suu hästi laiali, aga järsku katkes hääl ära nagu lõigatult. Tarmo ise puhkes ohjeldamatult naerma, mina muidugi ei saanud eemalt mitte millestki aru," kirjeldab Tarmo noorem vend Priit Pihlap naljakat vennaga seotud seika laval.

Kuna kohe pidi käima minema järgmine lugu, alustas Priit selle sissejuhatusega. Samal ajal tuli Tarmo tema juurde ja sosistas, et just nüüdsama lendas talle kärbes suhu ja ta neelas selle alla. Priit, kes pidi omakorda laulma hakkama, hakkas selle asemel hoopis naeru puksuma. "Ma ei kujuta ette, mida publik võis mõelda. Üks lugu oli ootamatult lõppenud, teine ei tahtnud kuidagi käima minna," meenutab vend.

Filosofeerimine Nõmmikuga

Teine humoorikas lugu juhtus, kui Priit oli parajasti naasnud pikkadelt gastrollidelt Venemaal. "See nii oli 1988.–1989. aastal. Kohtumisõhtu, inimesed esitavad kõikvõimalikke küsimusi. Tarmo kui kauaaegne kuulus staar suhtleb rahvaga vabalt, mina olen enda jaoks uudsest situatsioonist ja küsimustele vastamisest suhteliselt ähmis. Küsitakse muusikute

Venemaa-reiside kohta, et mis naljakat on juhtunud ja muud

sellist. Jutustan parajasti, kuidas Anne Veski jäi kontsapidi lavalauda kinni, kui tõuseb saalis selline tore härrasmees püsti ja küsib täiesti konteksti- ja teemaväliselt: "Ise peksad trumme vä?" Tarmo naeratab seepeale rahvale laialt ja sosistab mulle läbi hammaste: "See seal peksab segast." Mul kadus seepeale igasugune võime üldse midagi mõelda või vastata. Hoidsin kõigest jõust tagasi, et mitte naeru pärast pikali kukkuda."

Üks enim meelde jäänud miniturnee oli vendadel koos vanameister Sulev Nõmmikuga. Kolmel päeval anti Lõuna-Eestis kuus pikka kontserti. Kuna Priit ei olnud varem Nõmmikuga kokku puutunud, oli estraadilegendiga koos esinemine talle uus elamus. "Kui üldiselt valitses arusaam, et Nõmmik oli lõputu pullivend või lõhverdaja, siis sel nädalalõpul avanes ta minu jaoks täiesti uudsest küljest. Istusime õhtuti kolmekesi hotellitoas ja lihtsalt rääkisime. Ilma tilgagi kangema kraamita, ehkki kellelegi meist kolmest alkohol tollal võõras polnud. Kuulasin suu ammuli, kuidas Nõmmik rääkis teatrist ja elust. Eks nad olid Tarmoga suure lugemusega mõlemad ja ka laval ühesugused maksimalistid. "

"Kuradi ilus oli. Nagu The Beatles!"

Kord läksid Priit ja Tarmo esinema, kuid ilmse möödarääkimise tõttu öeldi neile hilisem aeg. Rahvas istus juba saalis, kui nad kohale jõudsid. Takkapihta selgus, et seal puudub võimendus. "Meie teadsime, et tuleb teha kontsert, kohapeal selgus, et 1,5 tundi kontserti pluss pärast tantsuks mängida. Mina olin rjadovoi, ei osanud mitte miskit teha või kosta. Tarmo läks kõige selle peale alguses näost valgeks, siis lapiliseks, siis kogus end ja teatas, et tuleb lavale minna."

Õnneks oli rahvamaja väike ja saalis sadakond inimest. "Tegime 1,5tunnise kontserdi ära ja mängisime pärast veel olm setti tantsuks. Mul muidugi oli lavakogemust nii vähe alles, et pasundasin alguses ilma võimenduseta laulda, nagu jaksasin. Tarmo ütles kontserdi ajal, et ära karju, laula pigem vaiksemalt, siis jäävad kuulama," kõneleb Priit.

Tarmo vokaalsest võimekusest ja maksimalismist muusikas räägitakse palju. Priidu sõnul olid toonaste rokkbändide taustavokaalid salvestustel enamasti tema ja ta venna sisse lauldud. "Laulsime kahekesi vajadusel isegi kuusteist häält ära. Ega neid punte tollal ju teab mis palju olnudki. Apelsin, Rock Hotel ja üldse kõik Ivo Linnaga seotud bändid. Mina kohtusin Ivoga tänu Tarmole 1969. aasta sügisel 11aastase poisikesena."

Tarmo, Priit ja Ivo tegid kolmekesi bändi nimega TPI. "Tollal polnud mõisteid nagu akustika i unplugged veel olemaski. Kolm kidrat, kolm meest ja laulsime kolmehäälselt. Mis siin salata, kõlas ikka väga hästi," on Priit tehtuga siiani rahul.

Ivo Linna, kes Tarmoga tutvus juba aastal 1967, ütleb, et aastate jooksul oli neil koos lugematu arv kontserte. "Me olime tõesti päris lähedased sõbrad. Kui Tarmo oleks oma ande realiseerinud mõnes teises suunas, oleks temast võinud saada väga hea klassikaline muusik. Paraku pidas ta konservatooriumis vastu paar kuud, sest taipas, et see pole tema rida," kõneleb Linna.

Linna jaoks jääb kõige mälestusväärsemaks ühiseks esinemiseks Tarmoga ülesastumine Võru kultuurimajas Kannel, kuhu kogunes rohkem kui 30kraadise pakase pärast ainult kümmekond inimest.

"Palutud oli, et me laulaksime umbes kakskümmend minutit, aga me laulsime Tarmoga tol päeval seal kolm ja pool tundi. Kuidagi tekkis see seletamatu säde ja ega selle külmaga polnud ka kusagile mujale minna. Need umbes kümme inimest laulsid kõiki laule kaasa. See oli tõeline laulupidu."

Artur Rinne ja Tom Jonesi kummardaja

Tarmo leivanumbriks oli kahtlemata joodeldamine. Ivo Linna meenutab, et joodeldamist õppis sõber ühelt oma suurelt eeskujult Artur Rinnelt ja veel varem laulja ja lauluõpetaja Leelo Karp-Lumi käest.

"Tarmole oli antud selline kõriehitus, et ta õppis selle kohe ära – falsetiga polnud tal mingeid probleeme. Ameerikas käies lõi ta seal joodeldamisega kõvasti laineid ja pääses pikemalt lavalegi. Küll mitte eestlasena, vaid kui "boy from Russia", sest perestroika oli tollal kõva sõna."

Ivo oskab selgitada sedagi, miks Tarmot on nimetatud Rinne mantlipärijaks. "Talle lihtsalt meeldis juba varasest lapsepõlvest Artur Rinne. Hiljem oli Tarmol neid Rinne laule repertuaaris ju kümneid."

Hiljem saanud mehed ka headeks sõpradeks.

Biitlite ja Rinne kõrval oli Tarmo Pihlapi kolmas ikoon Tom Jones. "Kui Tarts teda lõpuks Soomes kuulamas käis, rääkis ta sellest mitu kuud. Tarmol oli endal samuti päris suure ulatusega häälematerjal. Miskipärast üritas ta mõnd välismaa artisti kopeerides alati kõrgemalt laulda kui algne esitaja. Samas ei vajunud tal hääl kunagi ära."

Ivo Linna meelest sai Tarmo Pihlap enne oma surma tehtud plaatidel muusikalises perfektsionismiihaluses selle taseme kätte, mille poole ta elu jooksul lakkamatult oli püüelnud. "Vähemalt üks neist plaatidest, mida ta toona mulle ette mängis, meeldis talle endale ka väga," mäletab sõber.