Ansambel Paabel: meid hüütakse mainstream-hipideks (5)

Viljandi Kultuuriakadeemia juurde tekkinud, just muusikute ringkondades korduvalt Eesti üheks põnevamaks uueks ansambliks nimetatud Paabel, kellel täna täitub viies tegutsemisaasta, andis läinud teisipäeva õhtul Pärimusmuusika Aida saalist online-kontserdi. Mis lahtiseletatult tähendab, et Paabeli elavat esinemist – pärimusmuusika/maailmamuusika/ folk fusion –, nagu nad oma stiili määratlevad, võis veebi kaudu jälgida kogu maailmas. Vaatajaid kusjuures olla jagunud üllatavalt palju. Ka riikidest joonistus kirju kaart: esikohal paiknes loomulikult Eesti, kuid kohe järgmiseks tuli päris suure vaatajanumbriga Norra.

Bändi jaoks tegi ettevõtmise eriliseks kohapealse publiku puudumine. "Mind tõmbas küll käima ja hakkas mingil hetkel hullult meeldimagi, et aplausi pole," jagab kontrabassimängija Tanel Kadalipp muljeid.

Paabeli esinemised on muidu alati olnud rajud ja tohutu energia poolest, mis lavalt saali paisatakse, on nad kuulsad kaugel väljaspool Eestitki. Tanel kommenteerib, et üksteise üles kütmine laval (publiku väikese kaasabiga) pole nende jaoks üldse mingi probleem. Sandra tsiteerib bändi lauljat Arno Tamme, kes armastab öelda, et kes pole Paabelit laval näinud, pole bändi muusikat selle täies eheduses kuulnud.

Kõigil on ka oma kõrvalprojektid

Tanel lisab, et selle pundiga lavale minnes ei tea iial, mis seal juhtuma hakkab. Isegi kui kõik on kokku lepitud ja lugude järjekord paigas, võib kellelgi midagi sassi minna. "Kõrval teine muusik vaatab seepeale hoopis – ohhoo, võtab sellest sassiminemisest kinni ja sellest võib järsku hoopis mingi uus improviseeritud lugu tekkida. Seda on korduvalt juhtunud ja see just hoiabki kogu asja elavana," kirjeldab ta.

Kui aga keegi neist laval mängides komistama juhtub, toimivad teised otsekui turvavõrguna, mis kitsikusse sattunu kinni püüab ja talle uue idee ulatab. Seda muidugi saavad teha ainult väga head instrumentalistid, kelleks Paabeli liikmed – mõni ühe, mõni kahe muusikalise kõrgharidusega, laulja Arno Tamm õpib lausa klassikalist kompositsiooni – ka on. Värskendavalt mõjub Sandra kinnitusel seegi, et kõigil liikmetel on lisaks Paabelile ka oma kõrvalprojektid.

Paabelil on viie aasta peale ette näidata kolm täispikka albumit, singleid ja DVD veel lisaks. Samas väidavad nii Sandra kui Tanel, et hirmsasti punnitades ega planeerides nad asju ei aja. "Esimese plaadi tegime, kui olime tegutsenud kaks aastat. Üritasime veel mitu korda stuudios, aga seal ei kõlanud tulemus nii, et see meile endile aus oleks tundunud. Lõpuks lõime stuudiovariandile üldse käega ja tegime kontsertplaadi," meenutab Tanel. Juba enne plaati kutsuti ansambel kontsertreisile Ameerika Ühendriikidesse, pärast esimest albumit pakuti neile teatriprojekti "Küüni täitmise lood ja laulud" muusika kirjutamist. "Sealt tekkis jooksvalt ka idee, et selle materjali peaks samuti plaadistama. Ja sündis väga tore plaat, meie igapäevamuusikast sutsu erinev. Rohkem sõnadepõhine," lisab ta. Äsja on ilmunud kolmaski, suures osas Andre Maaker Tuhalaane stuudios salvestatud plaat.

Ehe postmodernism bändi vormis

Paabelist väga positiivselt kirjutanud helilooja Veljo Tormis on öelnud, et selline kooslus poleks saanudki tekkidagi mujal kui Viljandi Muusikaakadeemias. Ansambli liikmed on sellega täiesti päri: Viljandi kool on piisava suurusega, et erinevate õppesuundade tudengid suhelda ja üksteise tegemistest osa saada jaksaksid. Aga näiteks Stockholmi Kuninglikus Muusikaakadeemias, kus Sandra oma teist kõrgharidust omandab, ei tunta sageli kursusekaaslasi nägupidigi.

Paabeli tuum on ilmselgelt pärimusmuusika, mille ümber üha enam keritakse ja ehitatakse omaloomingut. "Fusion on päris hea termin seda kõike kirjeldama – see hõlmab ka kõiki neid rokkmuusika ja džässi elemente. Oleme nii Folgil kui Jazzkaarel põhiprogrammis mänginud ja kellelgi ei tekkinud mingeid "agasid"," märgib Sandra.

Kriitikud on Paabelit siiamaani palavalt armastanud. Sandrale meenub, et vaid esimese albumi ilmudes ütles keegi raadiosaates "Muusikanõukogu", et nad teevad "halba suvepäevade muusikat". "See kriitikute värk on nii Eestis kui mujal ääretult subjektiivne. Näiteks Valle-Sten Maiste on meis algusest peale näinud postmodernismi ideede kandjat. Ta on meie plaati oma filosoofialoenguteski tudengitele mänginud – et see on puhas postmodernism. Paljud, kes meid lähemalt ei tea, arvavad jälle, et Paabel teeb sellist folgikampsunite labajalamuusikat. Seda me kindlasti ei tee, aga ei tee ka üheselt raadiopoppi. Tõde hõljub kusagil vahepeal, me sobime nii raadiosse kui sussisahistamistele," torkab Tanel.

Esimeselt esinemiselt festivali peapreemia

Ansambli Paabel idee sündis 2007. aastal, kui pärimusmuusik Sandra otsustas osaleda Põlva rahvamuusikatöötluste festivalil. Ta võttis Viljandi Kultuuriakadeemiast kaasa pundi džässmuusikuid ja kiiruga kokku pandud kooslus naasis Põlvast peapreemiaga. Paabeli palad koosnevad mitmetest vanadest pillilugudest, regilauludest ja omaloomingust, mis kõik on omavahel põimitud.

Ansamblis musitseerivad:

Sandra Sillamaa: eesti torupill, sopransaksofon, eestlaul

Arno Tamm: eestlaul, akustiline kitarr

Erko Niit: elektrikitarr, akustiline kitarr, klassikaline kitarr

Tõnu Tubli: trummid, cajon, löökpillid

Tanel Kadalipp: kontrabass