VÄIKE KUNSTIMEISTER: Vanalinnastuudio lavastuses «Kommipoodi ära eksind…» ilmutas Ott Lepland (pildil koos näitleja Rednar Annusega) nii loomulikku lavakäitumist, et seda meenutavad tippnäitlejad tänagi veel ülivõrdeis hinnangutega.Foto: Eesti Filmiarhiiv
Inimesed
20. aprill 2012, 07:04

Milline oli väike Ott Lepland? Äge mürakaru, selline paueriga kutt (34)

"Ott oli pöörane. P-ö-ö-r-a-n-e!" naerab Vanalinnastuudio endine etenduse juht Pille Pürg, et aastal 1996 pidi 9aastase Ott Leplandi ohjeldamiseks poissi käsist-jalust kinni hoidma. "Ta ütles juba siis, et temast saab staar." Tollele fraasile järgnenud noorukese Oti veelgi julgem avaldus: "Minust tuleb Michael Jackson!"

Et Ott endale õige varases nooruses staaristaatust ennustas, oli ilmselt loomulik. Tol aastal tegi ta Vanalinnastuudio lavastuses "Kommipoodi ära eksind..." ägeda rolli ning ees oli ootamas nimiosa Eesti Draamateatri jõulutükis "Putti Plutti Pott". Veel enam, ajakiri Kroonika avaldas Otist juba esimese rolli puhul persooniloo, kus poissi järjekindlalt lapsstaariks tituleeris.

Lavastaja Ivo Eensalu, lapsnäitleja Leplandi teatrilavale upitaja, mäletab tänini, kuidas taolist tiitlit liig kergelt vasakule ja paremale lennutati: "Olin maruvihane, kui enne "Kommipoe" esikat tuli üks ajakirjanik ja tahtis Otiga juttu ajada. Ning siis küsis kõigi, kaasa arvatud Ott, kuuldes, kus see imelaps meil on. Võib-olla ongi imelaps, aga last ei tohi selle nimetusega ära rikkuda."

Tookordne hetk, kui lavastaja Eensalu pentsiku tiitli peale pahandas, muutus reaalsuseks siis, kui Ott oma elu neljandat teatrirolli tegi. Taas Vanalinnastuudios, taas Eensalu käe all. "Kui tegime lavastust "Tuhat klouni", siis küsisin näitlejatelt, kuidas Ott on," muheleb Eensalu. "Seepeale ütlesid nood, et poiss läks staariks kätte küll, aga näitleja Väino Laes tõmbas ta tagasi."

Käitus kui sündinud näitleja

Ott, kes mängis poisikesena paari-kolme hooaja vältel nii Vanalinnastuudio kui ka Eesti Draamateatri lavastusis, jõudis teatrilavale tänu oma lasteaiale. "Teadsin teda juba Jüri lasteaiast," meenutab Eensalu. "Otsisin

lapsosatäitjaid ja lasteaia juhataja soovitas Otti. Et selles rollis tuli laulda ka, siis oli Ott õnnestunud valik." Valik osutus nii õnnestunuks, et Ott sai Eensalu lavastusis rolli kolm korda järjest.

1996. aastal mängis ta Vanalinnastuudio lavastuses "Kommipoodi ära eksind...", aasta hiljem Eesti Draamateatri jõulutükis "Putti Plutti Pott" ning aastal 1998 oli tal roll Vanalinnastuudio lavaloos "Tuhat klouni". Lisaks sattus kogenud lapsnäitleja vahepeal mängima ka maestro Eino Baskini lavastatud komöödiasse "12 tooli".

Tõenäoliselt polnud põhjuseks, et üks ja sama poiss järjest rolle saab, lavastajate mõttelaiskus. Hoopis lapsnäitleja osutus andekaks. "Ott oleks nagu kõik oma elu üheksa aastat teatrit teinud," muigab näitlejanna Ines Aru, kel tuli Otiga kommipoetükis pikki misanstseene teha. "Mul oli tunne, et sel lapsel küll kunagi mingit teatrikooli vaja ei lähe. " Aru lisab, et nemad Otiga vestlesid laval sama loomuldasa kui elus. "Nagu oma lapsega oleks rääkinud," naerab Aru. "Ott oli vapper. Ta ei seadnud endale ette erilisi mägesid vallutada ega tundnud ka mingit aukartust. Ta oli nii loomulik, nii naturaalne. Misanstseeniproovegi polnud temaga vaja pikalt teha, tegime täpselt nii palju, kui vaja ja naljalt kordama ei pidanud."

Näitleja Anne Veesaar, kel polnud küll juhust Otiga ühes ja sama lavastuses mängida, kes aga alatasa Otti teatrimaja peal trehvas, ütleb, et lapsnäitleja olnud kohutavalt vallatu. "Äge mürakaru, kes ei kärsinud istuda ühe koha peal paigal, selline paueriga kutt," kirjeldab ta. "Et minu poeg on ka Ott ja ka mürakaru, siis võrdlesin neid ning mõtlesin, et nimemaagia ikka toimib: paned lapsele nimeks Ott ja ongi mürakaru valmis. Ning kui Ott proovi tuli, siis oligi nagu kollane karumõmm, hästi armas. Samas rääkis ta nagu suur inimene toredalt juttu. Aga ta mängis meil lavastuses peaosa, ja mängis väga hästi – sündinud näitleja, kes lihtsalt teksti tulistab."

Prantsatas lavalt alla

"Lapsena ta kõneles ja vadistas lava taga kogu aeg. Täiesti püsimatu," muigab Pürg, kes inspitsiendina pidi noorel näitlejal etenduse aegu silma peal hoidma. "Parodeeris ja tegi asju ning oli üliaktiivne."

Ning ehkki Eensalu väidab, et Ott oli kõige tavalisem marakratt, said kõik väikese staariga vett ja vilet. "Tuli Ott proovi, räntsatas toolile ja teatas: ma ei viitsi," kirjeldab Pürg, kuidas lapsnäitlejal teatrist ühtäkki villand sai. "Ines Aru ja Anne Paluver vaatasid suuril silmil stseeni pealt. Ivo lausus siis rahulikult: tead, kus Balti jaam on? Mine sinna. Läheb rong. Tartu või Keila rong. Mine viska end rööbastele. Rong sõidab üle ja homme proovi tulema ei pea. Aga edaspidi tuli Ott proovi ja enam see ma-ei-viitsi-jutt ei kordunud."

Võimalik, et Eensalu ehmatas poisi, kes iga etenduse eest 75 krooni teenis, lihtsalt ära. Aga viitsimise-probleemist kirjutas tollane Kroonikagi: "Vahel harva tunneb Ott, et ei viitsikski esinema minna."

Rähklejast Otiga oli Pürgil teinegi mure, sest ehkki laval piirimärgid paika pandi, liikus poiss sinna, kuhu ise tahtis. "Panime piirid maha lavale ja näitasime, et siit sa üle ei lähe, muidu kukud lavalt alla," naerab Pürg. "Ott näis asjast aru saavat, aga asi päädis Viljandi etendusel sellega, et pimeduses käis üks kõva mürts. Ma ei tahtnud mõeldagi, mis seal juhtunud oli! Aga eks juhtus see, et Ott prantsatas lavalt alla. Haiget ta suurt ei saanud, aga vägeva kogemuse küll – rohkem ta piiridest välja ei jooksnud."

Seevastu mõne hüppe üle toolileeni sooritanud mürakaru etenduste käigus küll. Õnneks ilma traagiliste prantsatusteta.