Jüri Lina: Hispaania kodusõda oli kommunistide ja vabamüürlaste ühistöö (1)

„Aprillis 1936 kuulutati Hispaanias välja punane terror. Samal ajal toimus ka niinimetatud kultuurirevolutsioon, mis väljendus selles, et punased võitlejad tulistasid massiliselt puruks pühakujusid ja rüüstasid kirikuid," kõneleb vabamüürlaste väidetavate kuritegude visa paljastaja Jüri Lina.

Tšekistid tegid Hispaanias hirmuäratavat tööd. 20. juulil jõudis Barcelonasse laev, mille pardal oli 16-liikmeline Nõukogude revolutsioonikomitee. Juba varem oli Nõukogude agent Mihhail Koltsov hispaanlastele Lina sõnul kinnitanud: „Meie õpetame teid revolutsiooni tegema."

Madridi kommunistist miilitsaülem Santiago Carillo Solares otsustas samal aastal oktoobrirevolutsiooni auks maha lasta 4000 kodanlast.

„Kokku tapeti 4021 isikut, me näitame filmis kaadreid hukatuist pärast piinamist. Need on jubedad kaadrid kommunismi ohvritest Hispaanias, kelle süü ei seisnenud muus, kui et nad olid kas kodanlased või intelligendid. Tapeti ühtviisi nii mehi, naisi kui ka lapsi. Stalini hinnang Moskvat külastanud Solarese tegevusele hiljem oli: „Mooe!""

Lina sõnul oli küsimus võimu täielikus ülevõtmises ja võitlus ei käinud millegi vähema kui Nõukogude Hispaania eest.
„Stalini plaan oli avada suur kommunistlik kott, mille suu üks ots asus Moskvas ja teine Madridis. Kogu Lääne-Euroopa sooviti toppida sellesse kotti," lausub Lina.

Rahvusvahelise vabamüürluse ehk massoonluse ja stalinistliku Nõukogude Liidu nurjunud ühiskatsest luua kommunistlik Nõukogude Hispaania „Jõuproov" kõnelebki.

Koonduslaagrid Hispaania pinnal

Vabamüürlaste sepitsustest mitu raamatut kirjutanud Jüri Lina kinnitusel avastasid nad Hispaania kodusõjast linateose tegemisel juhtmõttena kogu materjali läbiva seose Kominterni (NSV Liidu välispoliitika teenistuses olnud luure-, õõnestus- ja terroriorganisatsioon Kommunistlik Internatsionaal) ja Hispaania vabamüürlaste loožide vahel.

"Hispaania kommunistide pärastine juht Dolores Ibárruri ütles hiljem avalikult välja, et kõik revolutsiooni juhid olid vabamüürlased. Vabamüürlaste eesmärk oli nõukogude mudeli abil oma uue maailmakorra juurutamine," räägib Lina. "Meie käsutuses on koopia dokumendist, mille saatis Hispaania kodusõja ajal USA kõrgema astme vabamüürlane Barcelonas asuvale samuti kõrgel astmel olnud vennale. Seal väljendatakse muret selle üle, et sõda ei kulge plaanipäraselt ning Franco on saanud Saksamaalt toetust."

Vähe on räägitud ka sellest, et oma vastavate eriüksuste eeskujul rajas NSVL Hispaanias spetsnazi. Erisalklaste ülesanne oli sildade õhkimine, vastase juhtide tapmine ning üleüldine sabotaaž ja terrorism. Nõukogude ekspertide juhtimisel ehitati Hispaania pinnale terroristide koolitamiseks kümme erilaagrit.

Moskvast sai Lina huvitavat infot Hispaaniale "appi läinud" rahvusvaheliste võitlejate passide kohta. Passid - üle 40 000 - nimelt konfiskeeriti ja saadeti NKVD agentidele rahvusvaheliseks kasutamiseks.

"Tahtsime saada sellele erapooletut kinnitust ning pöördusime Rootsi Töölisliikumise Arhiivi poole. Selgus, et kõik Hispaania vabariiklastele appi läinud rootslastest vabatahtlikud, kes sõjas ellu jäid, olid pöördunud ajutise passi saamiseks konsulaati Pariisis. See ajutine pass kehtis ainult nädal aega," märgib filmi autor. Linale on teada ka fakt, et paljud Rootsi vabatahtlikest värvati Nõukogude luure teenistusse, näiteks Gösta Andersson, kellest sai koguni NKVD leitnant.

"Andersson, kelle ülesanne oli sabotaaž, tabati 1940. aastal ja anti kohtu alla. Teine maailmasõda käis ja ta töötas NSVLi heaks. Teda tabanud karistus oli mulle suureks üllatuseks - aasta ja neli kuud vanglat! NSVL oleks ta kiirmenetluse järel hukanud."

Mitte kõik ei sobinud rahvusvahelistes brigaadides Hispaania eest võitlema. Nõukogude politrukid vaatasid saabunud üle ja ideoloogiliselt sobimatud paigutati selleks ehitatud koonduslaagritesse.

Läbi raskuste õnnestus Linal leida neist laagritest ka arhiivikaadreid. Filmi tegemisel puutusid tegijad kokku nii paljude neile seni tundmatute faktidega, et algselt plaanitud tunni asemel paisus linateos kahetunniseks. Film esilinastub tänavu Rootsis väga olulisel päeval - 1. mail, mida suur osa maailmast on tähistanud töörahvapühana.

7. mail peaks film ekraanile jõudma Eestis. "Film on tõde esitlev, kuid samas on meil kahju ka eksitatud inimestest, kes valele poolele sattudes panid toime kuritegusid. Meil on näiteks olemas kaadrid lüüasaanud vabariiklastest, kes viimaseid jõuriismeid kokku võttes Prantsusmaa piiri poole vantsivad," mainib Lina.

Üks neist oli Eesti filmirežissööri ja teletegelase Toomas Lepa isa, kes kättemaksu kartes siirdus Prantsusmaale ning sealt edasi Nõukogude Liitu. Hispaania vabariikliku armee endise peaarstina leidis neurokirurgist mees seal erialast tööd. Stalinismi olemust mõistma hakates püüdis ta põgeneda ka Nõukogude Liidust, kuid tabati ja saadeti vangilaagrisse, kus ta kohtus Toomas Lepa emaga. Poeg Toomas sündis vangistuses.

"Täna Hispaania, homme Itaalia!"

"Pärast laagrist vabanemist oli mehe ainus huvi siiski Nõukogude Liidust kui maapealsest põrgust lahkuda. Toomas Lepa isa lugu on meie filmis sees," lisab Lina.

Filmikaadritest vilksatab läbi ka Hispaaniast Nõukogude Liitu toodud lapsi, kellest osa pandi NKVD luurekooli, mille lõpetamise järel neid kasutati Ladina-Ameerika riikides Nõukogude spioonidena. Osa lastest kohanes nõukogude elulaadiga väga halvasti ning nad mõisteti süüdi nõukogudevastases agitatsioonis ja propagandas. "Paljud lasti maha või surid vanglates. Osa jäi vaimsete invaliididena NSV Liitu virelema. Ainult pooled Hispaaniast toodud lastest pääsesid lõpuks Hispaaniasse tagasi," teab režissöör.

Film heidab ka valgust Hispaania ühe tuntuma poeedi, kommunistliku agitaatori Garcia Lorca tapmisele. Ametliku versiooni järgi mõrvasid Lorca fašistid, kuid tegelikult olevat lugu Lina sõnul palju proosalisem - kodusõda ettekäändena kasutades tapsid ta tema enda sugulased.

"Lorca tapeti suguvõsas valitsenud vaenu tõttu, sest sugulased himustasid poeedile kuuluvat maatükki ja varandust. Lisaks kandis suguselts tema peale vimma, sest Lorca oli avalikult homoseksuaalne, mis katoliiklikus Hispaanias oli taunitud. Teda peeti ka lihtsalt keigariks ja poosetajaks, kes ei sobinud toonasesse ühiskonda," selgitab Lina.

Ta nendib, et kui kommunistliku Hispaania pooldajate poolt märtriks tehtud Lorca oleksid tegelikult tapnud Franco järgijad, vaevalt siis luuletaja loomingut Hispaanias juba 1950ndatel, Franco valitsemise ajal, avaldatud oleks.

Iseäranis valesti olevat Jüri Lina sõnul seni mõistetud sõja võitnud ja pikkadeks aastateks Hispaanias võimule jäänud kindral Francisco Franco rolli, keda ametliku ajaloo annaalides nimetati järjekindlalt fašistiks. "Tuletame meelde, et Nõukogude Liit pidas kõiki oma vastaseid fašistideks. Ka kõik eestlased olid fašistid," poetab Lina.

Tema sõnul peab Lääne-Euroopa Francole punakatku kammitsemise eest tänulik olema. "Kui Stalin oleks saanud enne Teist maailmasõda kontrolli Hispaania üle, oleks Portugali, Itaalia ja Prantsusmaa saatus olnud samasugune. Itaalia tuntud kommunist Carlo Roselli, kes oli ühtlasi vabamüürlaste looži "Italia Nuova" liige, ütles jaanuaris 1937 Radio Barcelonas järgmist: "Täna Hispaania, homme Itaalia!""

Ametliku versiooni järgi on Hispaania kodusõjaks peetud juulist 1936 aprillini 1939 kestnud konflikti Teises Hispaania Vabariigis Franco juhitud parempoolsete natsionalistide ja vasakpoolsete rühmituste vahel, keda abistasid Nõukogude Liit ja Mehhiko. Franco kukutas vabariigi ja kehtestas autoritaarse režiimi.

Eesti Vabariik müüs kommunistidele relvi

Tänapäeva ajaloolased on juba vaielnud, et katoliiklasest kindralile hakkas fašism ideoloogiliselt vastu ning Saksamaa abi oli tal kodusõja võitmiseks lihtsalt vältimatult tarvis. Saksamaalt ja Itaalialt abi vastu võtnud Franco maksis selle eest kõrget hinda - Lina sõnul miljard dollarit.

"Franco pidi lisaks loovutama sakslastele Hispaania kaevandusi, samuti andma kasutada oma allveelaevabaase. Pealegi, ka Hispaania sotsialistlik-kommunistlik valitsus ostis Saksamaalt relvi. Ega nad sellepärast ju fašistid olnud. Ka Eesti Vabariik müüs kommunistlikule Hispaaniale 1937. aastal käsikuulipildujaid. Neid transporditi sinna laeval Viiu. Kuna Hispaaniat ei tohtinud rahvusvaheliselt abistada, läks saadetis ametlike paberite järgi Siiami pealinna Bangkokki, tegelikult aga maabus Barcelonas," räägib Lina.

Francole pannakse tema sõnul süüks, et ta lasi pommitada Madridi ja teisi Hispaania linnu. "Meie näitame, et Franco oli väga selle vastu. Nii-öelda tasakaalustame fakte. Franco ei lubanud Madridi pommitada seni, kuni Stalin teada andis, et nemad linna mingil juhul käest ei anna. Muud võimalust ei olnud ja pärast seda hakkaski vabariiklaste rindejoon kõikuma. Ja miks ei räägita kunagi Granada või Malaga pommitamisest, kus Nõukogude lennukid mängus olid?" põrutab ta.

Eri riikide arhiivides on Lina sõnul säilinud haruldasi dokumentaalkaadreid, mida pole kunagi varem näidatud, sest need ei sobinud ametliku ideoloogia ja ajalookäsitlusega. "Meie muidugi noppisime just need välja. Näiteks olid ühes Briti arhiivis säilinud kaadrid Nõukogude lennukitest, mis pommitavad Hispaania linnu. Näitame, kuidas inimesed purustatud Malagas kabuhirmus jooksevad."

Lina kinnitusel on vabamüürlaste ja Hispaania tragöödia seos nende filmis selgelt nähtav ja dokumentaalselt tõestatud. Jüri Lina "ammused sõbrad", rahvusvahelise vabamüürluse esindajad ei ole tema sõnul oma rolli Hispaania kodusõjas ja mehkeldamist Nõukogude Liiduga kunagi varjanud. "Nad on sellega, vastupidi, isegi kiidelnud, kasutades retoorikat: "Meie inimesed valmistasid ette, meie inimesed tegid, meie inimesed olid valitsuses!" Kodusõdade, riigipöörete ja revolutsioonide organiseerimisega näitavad massoonid oma vägevust."

Kuidas NSVL röövis Hispaania kullareservi

Hispaania kodusõja ajal pandi toime Stalini juhtimisel välja töötatud suurejooneline edukas operatsioon Hispaania kulla röövimiseks. Vähe sellest - kullaröövist on säilinud lausa dokumentaalkaadreid.

Jüri Lina sõnul oli selle, maailma suuruselt neljanda kullareservi suurus 510 tonni. "Väideti, et kuld evakueeritakse ajutiselt sõja jalust ära. Kulla andis ebaseaduslikult välja Francisco Largo Caballero valitsuse tollane finantsminister Juan Negrin. Hiljem, kui Caballero Nõukogude emissaride käsul kukutati, sai Negrin uueks peaministriks. Ameerika ajaloolased on tänaseks jõudnud tõenditeni, et Negrin oli Nõukogude agent," räägib Lina.

Kuna Hispaania konstitutsiooni alusel ei tohi (parlamendi erandliku otsuseta) riigile kuuluvat kulda maalt välja viia, juhtisid kullaröövi operatsiooni NKVD parimad agendid, nagu näiteks Aleksandr Orlov. Lina sõnul oli Orlov nutikas mees. Hiljem, aru saades, et Stalin teda kui peamist tunnistajat Moskvasse tagasi kutsudes kõrvaldada soovib, võttis ta residentuuri jaoks mõeldud dollarid ning põgenes algul Prantsusmaale ja sealt Kanadasse.

Hispaania kuld viidi Nõukogude Liidu riigipanka ja Stalin olla mõista andnud, et edaspidi näevad hispaanlased oma kulda samapalju kui oma kõrvu. "Ametlikult väitis NSVL hiljem, et kuld oli saadud vabariiklastele müüdud relvade eest, kuid see ei vasta tõele. Relvi toimetati hispaanlastele kõigest 51 miljoni dollari eest," ütleb Lina.

Franco halastas isegi vaenlastele

Kui vabariiklastel liitlasteks olnud anarhiste enam tarvis ei olnud, anti mõned nende juhtidest natsionalistidele välja. Lootes ilmselt, et ju nad seal hävitatakse ja nende mõrvad saab ajada Franco kaela.

"Ja mis juhtus - nad jäeti ellu. 1938 hakkasid pettunud vabariiklased anarhiste massiliselt tapma, ajades hukkamised ikkagi natsionalistide kaela. Tänaseks on massihaudu uuritud ja kindlaks tehtud, et kuulid pärinesid Nõukogude vabrikutest. Täpselt nagu Poola ohvitseride tapmispaigas Katõnis," nendib Jüri Lina.

Kommuniste toetanud juudi päritolu Briti kirjanik Arthur Koestler arvas vangi langedes samuti, et ta lastakse maha, kuid Franco lasi tal elusalt minna. "Vangi langenud internatsionalistid said pärast seda, kui nad olid teinud aasta või paar tööd, et teed taastada ja õhkulastud sillad taas üles ehitada, ülikonna selga, tagasisõidupileti ja sada peseetat taskuraha. See oli tollal väga suur raha," räägib Lina.

Franco andis välja ka poliitilise vastutuse dekreedi. Selles öeldi, et kõik, kes kahjustasid Hispaania rahvuslikke huve, töötasid võõrvõimu kasuks või panid toime vägivallategusid alates 1934. aastast kuni kodusõja alguseni 1936. aastal, kuuluvad poliitilise vastutuse alla. See tähendas, et sõja ajal kätte saadud, kuritegusid toime pannud kommunistid, samuti vabamüürlased, kelle kohta selliseid andmeid oli, lasti kohe maha.

No Pasarán!

"No pasarán!" on hispaaniakeelne propagandaloosung, mis väljendab kaitsja tahet kaitsta oma positsioone vaenlase vastu.

Hispaania kommunist Dolores Ibárruri kasutas seda loosungit Hispaania kodusõja ajal Madridi piiramisel, kui ta 18. juulil 1936 pidas oma kuulsa kõne "No Pasarán", millest sai pärast seda rahvusvaheliselt tuntud antifašistlik loosung. Kindral Francisco Franco vastuloosung oli "Hemos pasado" ("Me pääsesime läbi"), mida ta ütles pärast Madridi vallutamist.

Eestis kasutas loosungit Edgar Savisaare Keskerakond viimastel riigikogu valimistel peamiselt venekeelsete valijate mobiliseerimiseks.