Raivo Põldmaa: "Teatrimajas on nii palju probleeme. Alates koristaja hambavalust ja lõpetades peanäitejuhi peremuredega." (6)

Täna on Linnateatri maja suuresti Põldmaa nägu. Tegelikult on mees kogu oma hinge sesse teatrisse matnud. Seda tunnistab Põldmaa ka ise. Nelja aasta tagune tume ja tuuline novembripäev, kui sai selgeks, et linnavalitsus lubatud raha teatrile ei eralda, on kahtlemata kõige mustem ka Põldmaa senises elus. Motivatsioon ja visioon teatri homse päeva suhtes on suuresti kadunud, tunnistab teatrijuht.

"Minu silmad uut maja direktorina ei näe kindlasti, aga loodetavasti ta siia siiski kunagi kerkib," ütleb Põldmaa, vaadates välja oma kabineti akendest. Neist avaneb vaade ei kuskile mujale kui Lavaaugule. Kevadine päike lisab tema mõtetele ja sõnadele lootust.

Teatripäeval täitus kakskümmend aastat päevast, mil sinust sai Linnateatri direktor. Kas ja kui, siis mitu korda oled sa kahetsenud, et selle koha vastu võtsid?

Ikka olen kahetsenud. Korduvalt. Sest see on väga pikk aeg.

Kui pikalt sa mõtlesid, enne kui direktorikoha vastu võtsid?

Sellega oli see tore lugu, et 1991. aastal vallandas tollane teatridirektor Märt Kubo, kellest oli just saamas kultuuriminister, mind teatri administraatori kohalt, kellena ma siis siin töötasin. Nimelt olin ma lisaks administraatorile tollases Noorsooteatris ametis ka huumoriühenduses Aara, mille väliseestlased olid just Kanadasse kutsunud.

Sellest sõidust võiks kirjutada eraldi raamatu. Kuidas me Moskvasse sõitsime, 81 000 rubla kilekotis. Kuidas me Moskvas ajasime poolteise päevaga välja viisad ja piletid.

Et samas hakkasid Baltikumis, aga just Riias ja Vilniuses arenema ootamatud ja ka verised sündmused, võtsime vastu väliseestlaste ettepaneku teha mööda Kanadat paarikuune turnee. Mille tõttu administraator Põldmaa pärast puhkuse lõppemist teatrisse tööle ei naasnud ja lasti Kubo käskkirjaga lahti.

Kuid kolmveerand aasta pärast helistas ta mulle ise ja ma arvan teadvat, kelle soovitusel ta seda tegi. Nii et jah, ootamatu oli see ettepanek tõesti, sest oma peas olin ma teatriga, kus ma lavapoisina 1984. aastal alustasin, juba hüvasti jätnud.

Kui nüüd tagasi vaadata, siis esimestel direktoriaastatel olin ma ikka väga rabe. Sest mul polnud tõesti mingeid ambitsioone sellele kohale astuda.

Kindlasti mitte ühtegi ambitsiooni?

Päris kindlasti mitte. Loodus pole üleüldse mind ambitsioonikusega õnnistanud. See on minu üks nõrku külgi, et olen lasknud asjadel nii kulgeda, nagu nad on läinud.

Mainid küll ambitsioonide puudumist, kuid just sinu puhul saab sõna otseses mõttes rääkida karjääriredelil lavapoisist teatridirektoriks tõusmisest?

Arvan, et see kõik on üks suur juhus, sest ma ei mäleta, et ma ka noorpõlves oleksin olnud väga suur teatrisõber. Ma pärinen töölisperekonnast ja polnud ka mu pere väga suur teatrisõber. Nii et Kubo sõrm oli saatuse sõrm. Samas selgus, et siin teatris on tohutult palju teha. Teater on ju algusest peale kandnud kaasas suure teatri loomise ideed. Seega – kuni 1998. kevadeni liikusid kõik asjad ülesmäge.

Võib vist öelda, et Linnateater on sinu elu suurprojekt?

Võib vist seda öelda jah. Nüüd, kui ma saan kohe viiskümmend, pole vist mõtet enam midagi nii suurt ette võtta.

Mitu lööki su süda vahele jättis, kui said teada, et uut maja ja suurt saali siiski ei tule?

Eks ta ikka jättis...

...ja pisarad olid sel päeval su ainsaks lohutuseks?

Loomulikult, sest sellele eelnes viie aasta töö. Viimane teater, Estonia teatrimaja, avati Tallinnas 1913. aastal. Viimase saja aasta jooksul pole ju pealinnas ehitatud ühtegi teatrihoonet. Ma tõesti pidasin ebatõenäoliseks, et see ehitus sellisel moel peatatakse. Ja ka mitte ratsionaalseks.

Sina, kes sa oled nii ratsionaalne inimene, ei näinud siis tõesti läbi, ma ei ütle, et Savisaare sigadust, vaid sellist hääletusega rahva ette tulekut: kas Linnateater või Kultuurikatel?

Isegi täna, kolm aastat hiljem, tundub mulle selline olukorra lahendus täiesti arusaamatu ja mõttetu. Oleks võinud ju öelda, et, mehed, nüüd on jama majas ja raha ei jätku, lükkame ehituse edasi või teeme midagi muud. See oleks veel kuidagi arusaadav olnud. Aga tookord, kui ma käisin iga poole aasta tagant aru andmas, et teater on omalt poolt kõik kooskõlastused teinud ning et nüüd on käes rahastamise küsimuse lahendamine. Mõtte kohta, kas ühe võimaliku rahastajana võiks kõne alla tulla Euroopa kultuurifond, ütles linnapea, et kuulge, see on nii prestiižne projekt, et selleks pole vaja otsida mingeid teisi allikaid. Need olid Savisaare sõnad. Aasta enne seda, kui selgus, et sellele ehitusele on kriips peale tõmmatud. See on väga oluline, mis ma nüüd ütlen: see otsus tehti aasta varem, kui algas masu, mida võib tagantjärele põhjuseks tuua, aga mõjutas seda eitavat otsust ikka miski muu.

Mis see tegelik põhjus on?

Ma ei tea. Meile seda ei öeldud. Pole siiani öeldud.

Kas sa oled pärast ehituse kalevi alla panekut linnapea Savisaarega kohtunud?

Jah, aga teatri ehitusest meil enam juttu pole olnud, sest kuuldavasti on linnal nüüd teised plaanid – uued linnavalitsuse hooned on vaja ehitada. Kuigi keegi pole ka öelnud, et uus teatrimaja on täiesti päevakorrast maas.

8. juuni 2010 oli ju plaanitud maja avamine. Täna oleme olukorras, kus lõpetab Elmo (Nüganeni – J. K.) vastu võetud kursus, kellega ta tahtis uude majja uue trupi tuua. Kui linn oleks selle 400 miljonit krooni leidnud, töötaks see maja täie jõuga. Olen selles täiesti kindel.

Kui tihti sa hommikuti silmi avades mõtled, et oleks...

Esimesed pool aastat iga päev, aga selge see, et tänasel päeval pole see enam realistlik.

Kas need 32 miljonit krooni, mis uue teatrimaja eeltöödesse oli mahutatud, võib tänasel päeval korstnasse kirjutada?

Jah, see raha seisab lihtsalt riiuli peal. Selles mõttes oli see eriti huvitav lahendus, et oleks siis vastukaaluks käidud välja võrdväärne, sama läbimõeldud ja tugeval ideel baseeruv konkureeriv projekt. Aga ei.

Kas Savisaarega kokku saades terekätt ikka annate?

Loomulikult, tegemist on ju Tallinna linnapeaga ja mina olen Tallinna Linnateatri direktor. Mingit viha me küll ei pea. Tegemist on lihtsalt arusaamatusega.

Pärast seda, kui selgus, et uut teatrimaja siiski ei tule, oled hakanud ka tihemini perearsti külastama?

(Naerab) Just täna (neljapäeval – J. K.) lähen perearsti juurde. Üldiselt olen ma terve inimene, aga viimasel paaril aastal olen tõesti päris tihti arsti juures käinud. Eks siin tulevad mängu ka vanuselised iseärasused.

Oled umbes kümme korda pälvinud parima kolleegi preemia. Millega sa oma alluvad oled ära võlunud? Piitsa või präänikuga?

Ma ei tea. Võib-olla töösse suhtumisega. Ega ma selline kabinetis laua taga istuja ei ole. Käin ikka majas ringi. Teatrijuhi töö tähendab pidevat doseerimist. Ja kõik, mis selle vahele jääb, on tohutult tähtis. Lõpptulemuse nimel. Kõiki peab aitama, ära kuulama. Intuitsiooni, ettenägelikkust on vaja. See amet ei võimalda sul kordagi jääda istuma või puhkama. Sa pead kogu aeg valvel olema.

Võrdväärselt peanäitejuhiga pead sa olema ka psühholoog, kelle rinna najal nutmas käiakse?

Tõenäoliselt minu rinna najal käiakse rohkem nutmas, sest Elmo juurde on arvatavasti ebamugavam minna. Aga mul pole kunagi midagi selle vastu olnud, kui mind kasutatakse kilbina mingite asjade kordaajamisel. Lisaks olen ma püüdnud järgida liini, et teater pole mingi uste paugutamise või karjumise koht. See ei vii edasi ega lahenda olukordi. Pigem tekitab neid juurde. Suhtle. Räägi inimestega. See on väga tähtis asi.

Mille pärast sa hetkel kõige rohkem südant valutad?

Eks ikka teatri pärast. Sest rahakärped on teinud oma töö. Kolm aastat oleme vastu pidanud, aga ma tõesti ei tea, kuidas edasi saab. Sellises olukorras väga kaua enam vastu ei pea.

Mis siis edasi saab?

Teatril on ju selline komme, et ta puhastab ennast seestpoolt. Viskab midagi või kedagi üle parda. Mis siis ikka. Mis see kõik meie jaoks tähendab, seda ma ei tea.

Kui pikaks sinu tööpäevad siin venivad?

(Vahepeal on Raivo kabinetis võtnud istet Raivo tütar Pauliine (10), kellele isa selle küsimuse sujuvalt edasi delegeerib: Pauliine, mis kell ma õhtul koju tulen? Lähed hommikul kümme-pool üksteist ja koju tuled kuskil pool kümme-kümme, kõlab vastus.)

Kuidas sa ennast maandad või laadid?

Viimasel ajal olen ma jälle spordi üles leidnud, mille üle olen ma väga rahul. Sest omal ajal olen ma päris tugevalt sporti teinud. Käsipalliga, nagu tookord seda ala nimetati. Aga vahepeal sai päris lulli lastud. Kui teatrit sai projekteeritud. Siis läks kehakaal juba üle saja kilo. Tegelikult ma väga kaifin sporti. Käin erinevates trennides.

Kas naine ja lapsed on seda sulle ka pahaks pannud, et oled rohkem koos teatri kui nendega?

Kindlasti. Siin pole mingit kahtlust. Kõik need viimased projekteerimise aastad on olnud pere arvelt. Kahtlemata. Eriti nüüd, kus ehitus ära jäi, tulevad valed rõhuasetused kuidagi eriti teravalt esile.

Kui poleks olnud minu kallist kaasat Aulet, siis ei teakski, kuidas need peresuhted oleks laabunud. See on ikka väga karm värk olnud.

Tahad sa sellest pikemalt rääkida?

Ei taha.

Omamoodi on kindlasti kannatanud ka teie pere Hiiumaa suvekodu?

Eks ikka. Kuigi muru on saanud igal aastal ära niidetud.

Linnateatri maja ei tähenda ainult kolme teatrisaali. Räägitakse legende, kuidas selle restaureeritud ja ajastutruu mööbliga sisustatud maja nähes, rääkimata näitlejate garderoobidest, keegi venelannast staarnäitleja, kes päevast päeva peab kõledas ja külmas garderoobis istuma, lihtsalt nutma puhkes.

See ei ole legend. Neid on olnud päris mitmeid. Kuidas Vladimir Putin ütleski? Et Nõukogude Liidu lagunemine oli suurim geopoliitiline katastroof Euroopas? Mina arvan, et Linnateatri ehitamata jätmine on suurim linnavalitsuse apsakas viimase viie aasta jooksul. Aga ma rõhutan, et ma vaatan asju oma mätta otsast.

Samas, linnal on ju ainult üks teater ja et selle ehitamine nii julmalt läbi lõigati, on täiesti arusaamatu. Pärast mida me töötaks justkui eesmärgitult. Ühel loomingulisel kollektiivil peab olema eesmärk. Uue ja suure saali ehitus oli seda. See lõigati läbi ja nüüd me käime vaid iga päev tööl. Meil pole mõtestatud kaugemat eesmärki.

Kuidas sa selliste mõtetega igal hommikul oma kabinetti sisse astud?

Väga kehva tundega. Sest me oleme täna visioonitud. Kujundlikult võrdleksin ma seda situatsiooni veel niimoodi, et peremees on tule ära kustutanud, ukse väljastpoolt lukku keeranud ning ära sõitnud. Millal ta aga tagasi tuleb, pole vähimatki aimu. Samas me saame hakkama. Sest me oleme siin majas varem elanud. Me ei löö ennast vastu laua- ega toolinurki ära. Aga millal uks lahti tehakse ja valgus tuppa hakkab paistma, siis seda ei oska ma küll öelda.

Kas sinu silmad näevad lavaaugu kohal uut maja?

Direktorina kindlasti mitte.

Direktor ja ülikond. Need asjad on lahutamatud?

Jah, ülikond on mulle oluline. Kuigi suvi läheb siiski teises riietuses ja ehk ka natuke rohkem habemes. Kuigi üks näitleja ütles kunagi, et direktor peabki ülikonda kandma, et see näitab ka suhtumist ametiposti. Tunnengi ennast ülikonnas päris mugavalt, kuigi tuleb tunnistada, et Hiiumaal ilma lipsuta ringi lasta on ka päris tore.

Aga nüüd ongi vaja vist uus ülikond osta, sest olen sporti tehes päris mitu kilo alla võtnud. Kõik pintsakud on õlgadest suureks jäänud ja püksirihmadele on juba mitu auku juurde tehtud.

Pea nädala pärast, 20. aprillil, on sinu sünnipäev. Esimene juubel. Sinu sünnipäevasoov?

Tänapäeval on kombeks oma sünnipäeva, aga ka võimalike sõprade ja külaliste eest põgeneda. Mina seda teed ei valinud. Mina arvasin, et teen oma asja ausalt ära. Ei peida ennast kuskile. Aga erilisi sünnipäevakingisoove mul tõesti pole.

Kas see number – 50 – on sulle oluline? Tähendab see sulle midagi?

Kui ma olen selle numbriga pikemat aega koos elanud, ju siis ta ikka midagi tähendab.