Saate lõpp Mitšurini tänavas

Aimla oli küll kohe käbe korravalvurile tõlkima:

"U pruda za staroi banei

igral Mikola s Manei.

Tak a kak nebõlo igrušek

stali tam lovit ljagušek."

Ka Odessa miilits polnud suu peale kukkunud: Ja ne znaju, što võ lovili, jasno to, što vodku pili."

Kuu aega hiljem saabus Odessast Eesti Raadiosse kiri, kus must valgel kirjas, mis tol ööl sündis. Õnneks kiri raadiokomitee esimeheni siiski ei jõudnud. Sellele vastas ei keegi muu kui Aimla ise. Et selline kaabakas nagu toimetaja Aimla on säärase kuriteo eest vallandatud.

Kahe nädala pärast saabus Odessast uus läkitus, kus teatati, et konfliktis osalenud asjaosalised, nagu vahepeal on selgunud, võtsid Vana Tallinna likööri näol altkäemaksu ja lasti töölt lahti, nii et ennistatagu Aimla tööle.

Aga kui üks asi peab hingusele minema, siis ta ka läheb. Siin astus saatus teist korda vahele. Kui 1988. aastal sattusid Vello Mikk, Peeter Hein ja Hans Hindpere ühel ööl teatud kinnimajja Mitšurini tänavas, tõmmati "Meelejahutajale" lõplikult vesi peale.