«MEELEJAHUTAJA» ALGUSAJAD: T. Tootseni (paremal) küsitletavaks on «Meelejahutaja» lindistusel multifilmirežissöör Elbert Tuganov. Aasta oli 1973. Foto: Eesti Ringhäälingumuuseum
Jaanus Kulli 4. aprill 2012 07:00
"Minu tööraamatus on sissekanne: "1967.04.01. Määratud meelelahutussaadete peatoimetuse korrespondendi kohale." 1. aprillil meelelahutussaadete toimetusse tööle asuda – no see on ikka väga noobel!" meenutab Toivo Tootsen, kelle sulest peaks lähiajal ilmuma raamat "Minu elu RAMETOs".

"Töötasin seal päevapealt 30 aastat, neist üle kahekümne vanemtoimetaja staatuses toimetuse juhina. Noil aegadel oli Eesti Raadio juht Aado Slutsk. Tema oligi see mees, kelle algatusel loodi raadio meelelahutussaadete toimetus (RAMETO) eesotsas Juhan Saarega. Aado Slutski idee oli ka, et RAMETOl oleks selle vastloodud Vikerraadio programmi loomisel oluline osa."

Tootseni sõnul sündisid nii RAMETO kui ka Vikerraadio tollaseid olusid arvestades üllatavalt valutult. "RAMETO ja Vikerraadio olid mingil määral Slutski pailapsed, tema sünnitatud ju. Meile anti andeks mõnigi patt. Öeldi: ah, nad ju RAMETO poisid. Raha oli vähe nagu ikka, aga meie eelis oli see, et hakkasime kohe koostööd tegema ETKVLi reklaamibürooga ja hiljem Eesti Reklaamfilmiga. Nemad maksid suure osa saate honoraridest. Nii lustiga pole ma eluski töötanud nagu neil raadioaastatel," tõdeb Tootsen.

Palju öeldi läbi lillede

"Mis tsensuuri puutub, siis see oli mäng omaette ja kuulajad lustisid sama palju kui meie ja näitlejad: vaata, kuidas ütlesid, aga kuskilt kinni võtta ka ei saa! Aimla oli ju tohutu talent asju nii ümber nurga pilama, et kõik said aru, mille pihta nali käis, aga otseselt kinni võtta polnud kuskilt! Eks kontroll oli muidugi kõva, ka kõik intervjuud ja muu tuli sõna-sõnalt paberile panna. Lintidelt teksti mahakirjutamisega tegeles päevast päeva raadiomajas mitu masinakirjutajat. Pühade-eelseid saateid kuulas reeglina ka raadio direktor või tema asetäitja."

Üldiselt me kasutasime Eino Baskini õpetatud nippi, muigab Tootsen. "Tema ütles, et ka kõik Venemaa suured estraadikunstnikud panevad oma kavasse ühe või kaks väga teravat lugu, mille peale lahing lahti läheb. Need lood tõmbavad välgud enda peale. Kui need siis kavast välja võetakse, on nende varjus sisse jäänud ikkagi mitu sellist magusat pala, mis muidu oleksid kindlasti tähelepanu äratanud ja välja tsenseeritud, mis aga nüüd märkamata jäid. Kõige viimane kontrollija oli ametlik tsensor – GLAVLITi töötaja –, kes pidid jälgima rangeid reegleid. Tsensoreid oli raadiomajas kaks. Reeglid olid tavamõistusele täiesti arusaamatud. Näiteks ei tohtinud eetrisse minna Ülemiste lennujaam, aga Tallinna lennujaam võis küll."

Ometi lipsas vahel siiski mõni "kahtlane" asi läbi – või vähemalt oli mõni valge maja tähtis tegelane midagi tema meelest kahtlast kuulnud –, ja siis järgnes lintide ülekuulamine, tekstide uurimine ning seletuskirjade kirjutamine.

"Vahel polnud valvsa kuulaja kõrvadega – või vähemalt kõrvade vahega – kõik korras. Ühes saates kasutas Vello Mikk laulu, kus olid sõnad "Cést la vie" – häälduse järgi "že la vii". Keegi valge maja ametnik oli autora-adios seda kuulnud ning helistas kohe Slutskile, et mis laule te seal Tel Avivist laulate (parajasti olid NSV Liidul suhted Iisraeliga jälle sassis). Eks siis Velts viis laulu

Aadule (nii me kutsusime Slutskit omavahel) kuulata. Ja Aado Slutsk, kes oli omal ajal Pariisis midagi õppinud, sai ka ilmselt suutäie naerda.

Ega raadioülemused ise ka kõige teravamad pliiatsid olnud. Aarne Vahuri meenutab, kuidas raadiojuht Allan Kullaste kutsus ta kord välja ja küsis, mis juudimuusikat te siia kavasse olete toppinud. Aarne trükkis kava arvutist välja – ei mingit juudimuusikat! "Kuidas ei ole?! Aga see? Siin ju on pala pealkirjaga "Hei, Jude!"." (üks biitlite tuntumaid laule – toim).

"Tööprotsess oli muidugi teine – meie kohustuslik norm oli iga inimese kohta umbes paar tundi saadet kuus," vihjab Tootsen sellele, et aeg lendas tollal hoopis aeglasemalt. "Aga me tegime ju kõike kambaga, nii et eks iga päev oli mõne saatega tegemist. Mis joomisse puutub, siis viiskümmend või sada grammi konjakit (siis polnud ju 40sentiliitrisest mõõdust meil keegi kuulnudki!) käis hea tooni juurde, kui inimesega juttu tahtsid ajada. Aga lääbakil polnud keegi ning ükski töö ei jäänud joomise tõttu tegemata," ütleb Tootsen.

"Kord istusime jälle tööajal raadiomaja vanas kohvikus ja väike viinavõtmine oli käimas. Oli just honoraripäev ja ka meie väärt välisautorid – nagu näiteks Arne Oit ja teised – olid kambas. Meie laua juurde astus komitee tolleaegne esimees Jaanimägi ja ütles etteheitvalt: "No mille puhul siis teie nüüd päise päeva ajal joote?"

"Minu pulmi peame!" pahvatas Vello Mikk hoobilt esimese pähekaranud põhjuse. "Aa, no siis on teine asi!" leebus Jaanimägi, soovis Vellole õnne ja jõi koos temaga klaasikese konjakit. Raadiomajas-telemajas oli kokku tuhatkond töötajat, ei mäleta, et Jaanimägi oleks hiljem Vello käest küsinud, kuidas abikaasa elab ja kas juba peenikest peret ka on."