Kriitikud «Gilgamešist»

«Ootamatud olukorrad, mida teater pakub vaatajaile selles katlas, ei väsita, ei uinuta, vaid sunnivad edasi mõtlema. Nagu oleksid vana ja uus teater koos otsimas elule mõtet...»

Kaarel Kressa märgib Eesti Päevalehes (22.08.2011), et Krahli «Gilgamešši» iseloomustades võib lühidalt öelda, et tükk on õnnestunud, lahutab meelt (Juhan Ulfsaki sarkastilise tooniga võiks esitada mis tahes teksti, ikka on naljakas) ja räägib ometi igavikulistest küsimustest. «Kogu iidne eepos – nii nad seda kutsuvadki, Krahli eepos – vormistatakse ühe vaatusena ära, tänasele inimesele söödavas ja sotsiaalselt kordaminevas vormis. (…) Eks ta ikka üks remiksimine ja tsiteerimine ole, nagu kogu muugi elu. Aga hästi, ilusasti tehtud.»

Valner Valme sõnul (Postimees, 19.08.2011) teeb «Gilgameši» suuresti koht, selle suurus, erilisus ja mitmekesisus. «Peeter Jalakal lavastajana on haaret ja Krahli trupil pöörasust, et kõik veenvalt, isegi ülbelt ellu viia,» märgib ta. «Grandioossed on teostus, näitlejate mäng, lavakujundus, tehnilised lahendused, Erkki Hõbe otse laval mängitav (nii reaalajas kui elektroonika abil) muusika. Üldisega ei kao üksik, iga detail on läbi mõeldud, maksimaalselt esile toodud ja kogu etendus kujundusest (kunst, valgus, muusika) stseenide vaheldumiseni perfektselt läbi komponeeritud. Põhimõtteliselt saab šõust sellise elamuse, et näitlejad võiks laval ka koogata või laliseda – visuaalselt siiski samu rolle täites; sõnum tundub juba liigse õilmitsemisena.»