Kalju Saareke: vanas eas on tähtis, et sul oleks keegi kõrval (9)

"Me elasime koos 49 aastat. Ma praegugi vahel arvuti juurest tahan taha tuppa midagi öelda, ja siis tuleb meelde, et polegi kellelegi hüüda. See harjumuse jõud on ikka suur ja on väga tähtis, et sul keegi oleks kõrval," nõustub balletipedagoog, tantsija ja Eesti varietee looja Kalju Saareke (85), et rahuldav lähisuhe on kindlasti üks pikaealisuse saladusi. "Mul ei ole praegu lähisuhet ja ma ei otsi ka. Mul on leinaaeg, matustest pole veel kaht kuudki."

Ka eelmisel aastal 90. sünnipäeva tähistanud kunstnik Valli Lember-Bogatkina, kelle abikaasa lahkus siit ilmast juba 1971. aastal, nõustub, et õige elukaaslane on kaua elamiseks üks olulisi tegureid. "Ma kaotasin oma hea elupartneri väga varakult ja pole temataolist leidnud, ma olen üksi, aga mind aitavad selles suhtes sõbrad. Abikaasa oli niivõrd võrratu inimene, et ma pole temataolist leidnud. Ei ole otsinud ka, sest ma kogu aeg tunnen, et ta on minu kõrval."

Õhtuleht uuris senini aktiivselt tegutsevalt ja vitaalsetelt kunstnikult Valli Lember-Bogatkinalt ja ka Eesti varietee loojalt Kalju Saarekeselt, kas teadlaste välja käidud põhjused, millest nende avastuste kohaselt sõltub see, kui vanaks elatakse, ka nende arvates paika peavad.

Optimism ja muretus

Valli: "Muretu ei saa olla, sest muresid on kõigil inimestel, aga ma katsun neist üle olla, kõiki asju positiivselt vaadata ja neisse ikka optimistlikult suhtuda. Igas negatiivses asjas on alati väike nõks midagi head. Olen alati öelnud, et mingis raskes momendis mõtled, et miks see hea on. Tuleb osata sellega lihtsalt elada."

Kalju: "See on väga oluline. Hea huumorimeel tuleb kindlasti asjale kasuks. Väga paljud minust kümme ja kakskümmend aastat nooremad virisevad, vinguvad ja hädaldavad. Eks muidugi teatud hädad on, aga ma ei pööra neile erilist tähelepanu."

Füüsiliselt aktiivne eluviis

Valli: "Aktiivne on ta mul ühes suunas küll, ma teen siiamaani tööd, kuna mu sisemine olukord nõuab, et pean ikka pintsli kätte võtma ja tegema oma lemmiktööd. Teeksin väga hea meelega sporti, vanasti olin suur jooksja, suusataja ja jalgrattaga sõitja, aga mul on mõlemad kunstpõlved ja kahjuks ma enam ei saa. Praegu on nii libe, et ei julge jalutada oma haigete jalgadega. Muidu väga meeldib, aga oma kunstpõlvedega ei julgenud, sest kui kukun, siis ma ei saa enam püsti."

Kalju: "Eluviis on mul aktiivne küll – saan suvel 86, aga olen veel ametites. Need on auametid, palka ma nende eest ei saa, aga olen balletikooli juhatuses, Eesti kutseliste tantsijate loomeliidu juhatuse liige, olen igasugustes žüriides ja kirjutan tantsuelamustele arvustusi. Kerget võimlemist liigestele teen kodus iga päev, aga mitte sellist sporti, et jõutrenni, jooksmist või ujumist. Ma pean oluliseks seda, et liigesed oleksid liikuvad, sest vanemal inimesel jäävad liigesed jäigaks. Lihasmassi pole mõtet taga ajada, sest seda nagunii ei tule."

Südamelähedane tegevus

Valli: "Ma ei tegele nendega, nad tulevad iseenesest. Üldse tuleb elusse rõõmuga suhtuda. Ka minu töö pakub mulle endale väga rõõmu."

Kalju: "See on väga tähtis. Näiteks meeldivad mulle teatrietendused ja Mezzo kanalilt vaatan ma igal õhtul head muusikat, jõudumööda käin ka kinos ja sellistel üritustel. Kultuuripool pakub mulle väga huvi."

Vaimne särtsakus, aju treenimine

Valli: "Tean, et paljud loevad igasugu ülesandeid, aga mina ei treeni oma aju millegagi, ta on iseenesest niisugune. Ma olen nii, nagu olen."

Kalju: "Kõige elementaarsem ja lihtsam on ristsõnade lahendamine ja lugemine ja olen kogu aeg ka arvutil kirjutanud – kaks raamatut välja andnud ja planeerin juba kolmandat. Ümbritsevad inimesed peavad mind hea mäluga inimeseks. Püüan nooruspõlvest ikka meenutada midagi ja usun, et see on mind vormis hoidnud. Ristsõnu lahendan iga päev, neid on ostetud ja tellitud ja ajalehtedes on ka. Ilukirjandust loen ka iga päev."

Mõistlik toitumine

Valli: "Nõus. Minu elus on nii, et ma püsin pidevalt normaalses tasakaalus. Ja mida vanemaks saad, seda vähem sööd. Noorena sõin tõesti alati rasvast liha ja praade, aga nüüd ei taha ma üldse liha süüa, seda juhtub väga harva, aga pasteete ma söön. Lihasöömisest loobusin umbes kümme aastat tagasi. Mingit põhjust polnud. Lihtsalt sisemine vajadus, et enam ei tahtnud ja kõik. Ja võtsin alla. Kehakaaluga maadelnud ma pole, ma olin tüsedam, aga nüüd olen normis."

Kalju: "Mina pean seda väga silmas, hoian kogu aeg mõõdukat kehakaalu, ei söö rämpstoitu. Elukutsest tingituna olen pidanud kaalu jälgima, sest tantsija ei saa ennast ju paksuks süüa. Nüüd vanas eas hoian eriti silma peal, sest kõik vanemad inimesed võtavad kaalu juurde, aga mina pole võtnud. Püüan ikka kolm korda päevas süüa – hommikul midagi kerget, lõunal suppi ja õhtul ka midagi, aga muidugi mingeid ettekirjutusi mul pole. Lihtsalt hoolitsen selle eest, et kaloreid liialt ei saa."

Sõltumatus töömaastikul

Valli: "Ma olen elu aeg olnud vabakutseline kunstnik. See on suur rõõm elada nii, et oled ise enda peremees."

Kalju: "Muidugi. Ma juhtisin varieteesid 37 aastat. Ma ei ütle, et ma kedagi juhtima peaks, aga ma tahaks olla otsustaja, sest mul on nii palju kogemusi elus, et ma peaksin mingeid kindlaid otsuseid suutma langetada, kui vaja on."

Kindel päeva- ja öörutiin

Valli: "Kahjuks on nii, et mida vanemaks saad, seda halvem uni on. Pean täpselt õigel kellaajal magama minema, siis tuleb uni, ja kui ei lähe, siis läheb uni ära. Aga ma enam-vähem ikka püüan nii, et ärkan iga päev õigel ajal üles, nii kella poole kümne paiku. Ja õhtul kell kümme lähen magama."

Kalju: "Mul on see küll enam-vähem välja kujunenud. Magan päris korralikult, ikka oma kaheksa tundi ja päeval ka puhkan. Ma natuke väsin päeval ära, kui mul on jooksmist – näiteks balletikool asub Toompeal ja kui ma seal ära käin, olen väsinud küll. Kui on eksamid, koosolekud või mingid üritused, siis ma käin seal, aga mitte iga päev. Magama lähen ma kuskil 11-12 paiku õhtul kindlasti ja magan kella kaheksa-üheksani."

Heade sõprade olemasolu

Valli: "Mul on väga palju häid sõpru ja tänu sõpradele olengi elus väga palju saavutanud. Ja need sõbrad ei ole ajutised, vaid mul on sõpru, kes on 50aastase staažiga. On muidugi ka lühemad, neid, kes on hiljem sõpradeks saanud. Sõpradega teeme igasuguseid asju – praegu on ühed sõbrad mul ateljees ja aitavad ateljeed kraamida."

Kalju: "Head sõbrad on väga tähtsad. Neid ma ikka hoian ja nendega suhtlen. Näiteks käin sõpradega reisidel, sel suvelgi planeerime kuhugi koos reisida. Arvuliselt ma ei oskagi öelda, palju mul häid sõpru on, aga üks kümmekond küll."