Hagi Šein: "Eesti televisioon on midagi, mida eesti rahval tasub hoida." (27)

Kas ETV teeb praegu kõige paremat eestikeelset teleprogrammi?

Paljudes programmiliikides jah!

Mida peaks ETV kohe ümber vaatama, et saada hoobilt paremaks?

Kõike saab paremini teha, aga palju asju on ressursside piiratuse tõttu puudu. Oluliselt rohkem võiks olla lavastuslikke saateid ja kontsertide ülekandeid. Aga ka süvenemist nõudvaid, pikaajalise kultuuriväärtusega saateid: ajaloolisi ülevaateid eesti kultuurist, ajaloost, haridusest.

Ressursipuudus tähendab ka seda, et saatemeeskonnad on liiga väikesed?

Igal pool on kõvasti kokku tõmmatud, aga kui me võrdleme väga suurte riikide telejaamade meeskondi meie omadega, siis Eesti Rahvusringhäälingus on teleproduktsiooni ühe inimese kohta kolm-neli korda rohkem kui suuremates riikides.

Optimeerida võib lõpmatuseni, kuni ühe inimeseni kaamera taga, aga tele puhul ei kehti kindlasti reegel, et mida vähem tegijaid, seda parem saade.

Kuskil on muidugi mingi optimum olemas. Me võime ju võrrelda "Aktuaalse kaamera" toimetust mõne erakanali uudistesaate toimetusega ja me saame töötajate arvus tõesti suure erinevuse erakanali kahjuks. Aga siis me peame ka hindama kogu sisu mitmekesisust, korrespondentide võrku, geograafilist haaret, erinevate uudisliikide ja erineva süvenemismääraga lugude osakaalu.

Lihtsalt võrrelda kahe toimetuse suurust ei vii sisuliselt millenigi.

Viis korda nädalas eetris olevat "Ringvaadet" teeks BBCs sada inimest, Eestis saadakse hakkama kümnekonnaga?

Ma ei oska öelda, kas BBC üldse midagi niisugust teeb. Aga Eesti oludes näib see formaat sobivat. Kui me vaatame kogu rahvusringhäälingu faktipõhiste saadete spektrit, siis tõenäoliselt on vaja pehmemate uudiste saadet.

"Aktuaalne kaamera" sellega tegelda ei saa ja teist jooksvate uudiste formaati ETVs ei ole.

Arutelusid on ju olnud, et võib-olla läheb "Ringvaates" piir kollase ja pehme uudise vahel liiga hägusaks. Kui nad ennast alles otsisid, olin ma kah üsna kriitiline, aga praegu ma enam nii väga ei probleemitse.

Iga formaadi puhul on muidugi küsimus, kas ta peab tingimata olema ja millal ta hakkab kustuma, aga tavaliselt formaadid, mis on juba 3–4 aastaks ellu jäänud, püsivad ka 7. ja 8. aastal.

Mis ajad televisioonil ees seisavad?

Selle üle murtakse tõsiselt pead. Raamatuid pealkirjaga "Televisioon pärast televisiooni" ilmub juba üsna palju. Tundub, et traditsioonilise ringhäälingutelevisiooni aeg on jõudmas piiri peale, kus ei ole väga täpselt selge, mis sellest kõigest saab. Muutused on käes, aga mis seisab muutuste perioodi lõpus...

Me võiksime ringhäälingutelevisioonile mõeldes eristada mitut asja: platvormi või kanalit, sisu ja väärtusi.

See on täiesti selge, et platvorme, ekraane, millelt saab audiovisuaalset kujutist vaadata, tekib kogu aeg juurde. Millega see protsess lõpeb ja millised neist ellu jäävad, mida hakatakse eelistama, on praegu keeruline öelda.

Televisiooni saab juba vaadata mobiiltelefonidest, laptopp’idest, kodus telerist...

...iPadi tulevad kanalid sisse.

Ekraane tuleb kogu aeg juurde, see on selge.

Mis puutub sisusse, siis – kuna sisu tootmine vajab intellektuaalset ressurssi ja raha, pole seal progress nii kiire olnud.

Keegi peab "Aktuaalse kaamera" valmis tegema, ükskõik, kas seda vaadatakse otse telekast või tagantjärele telefonist.

Ükskõik millise meedia sisu peab keegi valmis tegema, see on intellektuaalne töö, see on asi, mis maksab raha.

Mis saab televisiooni või ringhäälingu sisust, on mul raske öelda. Näib, et üha rohkem korratakse, üha rohkem retoodetakse, originaalset kvaliteetset sisu väga kõvasti juurde ei teki. Sisu arengut on raske prognoosida. Kindlasti hakkavad sisud kohanema killustuvate auditooriumide vajadustega, sest auditoorium jookseb nendel paljudel ekraanidel justkui laiali ja siis sisu järgneb auditooriumile.

Väärtustega on asi keerulisem. Euroopas on avaliku ringhäälingu konstitutsiooniline kohustus teenida oma rahvast, keelt ja kultuuri. Ja ma arvan, et see kohustus jääb vähemasti Euroopas ja kohtades, kus avalik ringhääling on veel tugev – Austraalias, Kanadas, Jaapanis – püsima veel pikaks ajaks.

Avalik-õigusliku ringhäälingu idee on tugevasti seotud rahvuskehandiga. Ta on euroopaliku ühiskonna ülesehituses väga oluline post.

Hea sõber Raul Rebane kirjutas Balti keti monumendist ja ütles lause, mis käib ka avalik-õigusliku ringhäälingu kohta: "Ühistunne on ühe maa kõige väärtuslikum maavara." Avaliku ringhäälinguteenuse mõte ongi seda ühistunnet luua ja hoida. Meil on piisavalt kohti, kuhu ära minna. Rahvusringhääling on koht, kuhu mentaalselt kokku tulla. See on geniaalne asi, mis rahvast koos hoiab: informeerib, meelelahutab, õpetab, säilitab keelt ja kultuuri. Suurt ajakirjandust, suurt publitsistikat, väga erinevatest teemavaldkondadest saateid saab Eestis teha ainult rahva raha eest, sest äriraha selleks ei jätku.

Küll aga võib muutuda see, kuidas avalikku teenust osutatakse. Raadiost ja televisioonist on juba tekkinud multimeediaorganisatsioon. Platvorme tuleb üha juurde: on veebilehed ja mobiililehed.

Televiisor kui selline ei kao ka kuhugi?

Televiisor kui instrument, kuigi ta on praegu juba suur multimeediamasin, jääb 20–30 aastaks kindlasti kodudesse alles.

Küll võib juhtuda, et praegune organiseeritud programm hakkab taanduma ja kõrvale tekib arvutipõhine süsteem: kuskil on server teatud hulga programmide ja saadetega ning sul on kodus masin, millega võid sa valida sealt täpselt sellised saateid, nagu ise tahad. Mitte nii nagu praegu, et vaatad telekava ja sulle pakutakse teatud järjestust.

Teine võimalus on see, et laialilükkavate jõudude kõrval hakkavad töötama ka kokkutõmbavad jõud. Sest mida rohkem on informatsiooni, mida rohkem sa pead ise seda otsima, mida rohkem on võimalust seda otsida, siis – ühelt poolt on see ju huvitav, aga teisalt ka äärmiselt ebamugav ülesanne.

Inimestel võib hakata informatsiooni paljususes tekkima tarvidus millegi organiseeritu, millegi sellise järele, kus on tehtud eelvalik, mille kohta sa võid olla kindel, et see on hea, usaldusväärne, kasulik, mugav. See korraldab elu, mõtlemist, heaolemist: keegi on sinu eest otsustanud, mis on hää. Vastasel juhul pead sa tohutult pingutama, et otsida ja seda hääd ise kokku panna.

Ajakirjanikud ja loojad, kultuuriinimesed saavad ära otsustada, mis on hää ja pakkuda inimestele valmis valikut.

Kokkuvõtvalt: ühelt poolt tekib tohutu võimaluste paljusus, ja teiselt poolt tuleb seda paljusust kuidagi organiseerida, mis ilmselt viib selleni, et nii ruttu see organiseeritud teleprogramm ei kao veel käibelt.

Kommertskanalitel on siis suurem mure majas? Kui kõiki asju on võimalik järelvaadata ja mõnda ka eelvaadata, siis on ilmselt keeruline reklaamimüüjat veenda, et just sel kellaajal näevad tuhanded inimesed tema limonaadi tutvustust?

Kõik need järelvaatamised, allalaadimised ja riistapuud, mis võimaldavad programmi tõmmata televiisori kõvakettale ja pärast neid vaadates jätta vahele reklaamid, murendavad ärimudelit, mille peal on kommerts-telemaailm püsinud aastakümneid.

Kui sa pead iga päev müüma reklaamiandjatele auditooriume, oled sa väga sõltuv. Me näeme ise, mis vigureid majandus kogu aeg teeb. Aga kui sa põhimõtteliselt täidad avalikku funktsiooni, mille peaks solidaarselt kinni maksma seda funktsiooni vajav rahvas ise, loob see suurema kindlustunde. Avaliku meediateenuse kaal riigi püsimises, arengus ja jätkusuutlikkuses on suur.

Kuidas see suurema ühistunde tekitamine käib? Kui on rohkem raha, siis teeb Mati Talvik veel paremaid ajaloosaateid ja Reet Linna veel informeerivamaid eakatesaateid?

Jah! Põhimõtteliselt tehtaks paremaid saateid, mitmekesisemat programmi, jõutaks katta suuremat hulka valdkondi, suudetaks süveneda. Selle asemel, et teha ühte saadet kaks tundi, tehtaks seda 20 tundi. Kas teil oleks midagi selle vastu, kui te näeksite head saatesarja eesti balleti või eesti ooperi ajaloost? Või mingite suurkujude elulugudest? Või tõsiseid ja analüütilisi ülevaateid Eesti mingite valdkondade arengutest?

Kellelgi poleks niisuguse informatiivse ja haridusliku programmi vastu mitte midagi, eks ole?

Alati saab paremini, rohkem, huvitavamalt, uhkema kunstilise, ajaloos kestvama, inimesi liigutavama tulemusega.

Me rääkisime siin "Ringvaatest". Kas või selleks on rohkem ressurssi vaja, et leida Anu Välba ja Marko Reikopi taolisi inimesi ja neile ka puhkust lubada.

Või vaatame Mihkel Kärmast ja tema väikest meeskonda, kes paneb iga nädal lauale niisuguse asja, et vahel tõmbab hinge kinni. Ja niimoodi aastast aastasse. Raudselt vajavad sellised meeskonnad puhkust, asendust, duubelmeeskonda, süvenemisaega. Kui me räägime veel kvaliteetsemast ja veel paremast tulemusest. Niisama kulutamiseks pole tõesti rohkem raha vaja.

Rahvusringhäälingule on pahatihti ette heidetud, et ta on suur võimupartei sõber. Ma kujutan ette, et kui pikaks ajaks pääseks riiki juhtima ammune opositsioonipartei, saaks ERRi süüdistada temaga flirtimises.

See on keeruline teoreetiline küsimus, kas objektiivne, tasakaalustatud ja erapooletu käsitlus on üldse võimalik. Rahvusringhäälingu kui terviku allumisest mingile erakondlikule survele aga küll rääkida ei saa.

Inimestel on loomulikult maailmavaade mingis suunas kallutatud ja iseenda eest ära ei jookse.

Avaliku ringhäälingu mõte on pakkuda inimestele materjali teadlikult põhjendatud ostuste langetamiseks. See sunnib vaatama asju erinevatelt pooltelt ja andma sõna kõigile olulistele probleemiga on seotud inimestele. Niisuguste üldiste põhimõtete vastu enamjagu ei eksita. Aga, jah, mingis tonaalsuses, mingis küsitluse stilistikas on vahel jah tunda inimese sisemist positsiooni.

Eriti siis, kui ekraanile satuvad keskerakondlased, kaob reporteril, ka väga soliidsetel tegijal, mõnikord emotsionaalne tasakaal. Vahel juhtub, et saatejuhi sisemine kallutatus või eelistused hakkavad natuke mõjutama stuudios toimuvat. Kuid seda ei esine praegu viisil või mahus, et see peaks ärevust tekitama.

Kõik on nägija silmades. Üks ja seesama lugu võib tekitada probleeme väga vastandlikel positsioonidel olevates poliitikutes, mõlemal vastaspoolel võib olla tunne, et lugu oli kallutatud teise huvides.

Teile aegajalt ikka ministrid helistavad ja kurdavad, et neile ja nende erakondadele on liiga tehtud?

Ma härra Allikmaa (Eesti Rahvusringhäälingu juhatuse esimehe Margus Allikmaa – R.K.) eest ei oska öelda, aga minu positsioon on nähtavasti nii tühine, et mulle ei helista selles mõttes küll keegi. Kui ma olin ETV peadirektor (aastatel 1992–1997 – R. K.), siis esimesel paril kuul helistati, aga ma lõpetasin selle ära väga teravalt ja kiiresti.

Te vihjasite, et keskerakondlastega tekib aegajalt pingeid. Keskerakonnal on ju ainsana Eesti parteidest päris oma telekanal.

Tallinna TV on traagiline juhus. Ma olen natukene seda vaadanud. Muidugi on seal palju asju, mis muudavad selle kanali ühe erakonna häälekandjaks.

Aga seal on ka asju, mille kohta võiks öelda, et pole väga viga ajakirjandus. Seal töötavad inimesed, kes on suutelised saateid tegema.

Mart Ummelas, Heimar Lenk...

Terve hulk inimesi Eesti Televisioonist, noori tegijaid...

Ainult et sel moel, kuidas ta praegu töötab, pole Tallinna TV õiglane. Idee poolest võiks ta olla avalik-õiguslik ringhäälinguprogramm – kui Tallinna rahvas on nõus selle raha ära andma. Meil on terve hulk auditooriumirühmi, mis on avaliku ringhäälingu poolt mitte kõige paremini kaetud, näiteks venekeelne auditoorium.

Põhimõtteliselt saaks selle raha ja intellektuaalse võimekusega ehitada kas või kodanikutelevisiooni, mis Tallinna suuruse linna jaoks ei oleks sugugi nonsenss.

Muuseas, 1950–1960ndatel mõtlesid teoreetikud, targad mehed, et tulevikus hakkab avalikule riiklikule ringhäälingule tekkima juurde just kodanikuringhäälingut, mis tegeleb lokaalsete asjadega ja kus on võimalik demokraatlikul viisil kohalikel huvigruppidel ja ühendustel oma ideid välja käia. Selliseid kogukonnatelevisiooni ja -raadio uhkeid näiteid on Euroopas ka olemas, aga üldsuunaks see ei saanud.

Parteipoliitiliselt suunatud Tallinna TVga, mille ressurss võetakse linna elanikelt, ei saa aga kuidagi nõustuda.

Kuigi, jah, ma olen näinud seal alternatiivseid, üldse mitte Kekserakonnast mõjutatud mõtlejaid, väga huvitavaid mõtlejaid, kes Eesti Televisiooni ekraanile sageli ei ilmu. Ma olen näinud Tallinna TVs päris huvitavaid venekeelseid saateid, millel ei ole midagi tegemist parteipoliitikaga. Nii et seal üht kui teist ikka täitsa on.

Kellest või millest te televaatajana puudust tunnete?

Mina vaatan ekraanil olijaid pigem selle pilguga, et kui palju on neil veel jõudu? Kas nad jaksavad? Millal jaks otsa saab? Kui kaua see saade veel vastu peab?

Kui Maire Aunaste nüüd selle ideega lõpetab, et mis võiks olla tema järgmine võimalus ekraanil?

Kui me üldse mõtleme naissaatejuhtide peale Eesti telemaastikul, siis neid on läbi ajaloo olnud äärmiselt vähe.

No tädi Ruth ehk Ruth Peramets-Püss, Lilian Kosenkranius, Anu Välba...

... jah, Anu Välba ja Maire Aunaste ja varsti ongi kogu lugu.

Reet Linna!

Reet Linna kah. Kui te küsite, keda ma ootan ekraanile, siis uusi huvitavaid naisi, üldse uusi nägusid.

Nendega tuleks tegelda. Mitte nendega, kelle probleem on pigem selles, kuidas jätkata, kuidas olla veel parm, kuidas ennast ületada.

Kõigil, kes lähevad lavale, on alati see mure: kas ma suudan? Ja tele on ka mingis mõttes lavale minek, isegi kui sa oled ajakirjanik. Sa ikkagi käid iga päev laval ja see kurnab. Ma arvan, et need, kes praegu käivad ekraanil, on suhteliselt heas konditsioonis. Aga see ei kesta igavesti.

Nii et koolipapana ma tahaks, et ilmuks uued noored tegijaid, kellel on potentsiaali kasvada tugevateks.

Te ise ju õpetate neid Tallinna Ülikooli Balti Filmi- ja Meediakoolis. Kus need uued telenäod siis on?

Alati on ka küsimus, kuhu tulla, kus on see koht? Näiteks ETV 2, mis on üllatavalt ilusti alustanud, tuleb tegelikult toime ju äärmiselt tagasihoidlike ressurssidega. Arengukava järgi peaks jõudma selleni, et ETV 2s ei ole ainult kordused, vaid sinna satuks iga päev ka näiteks kaks originaalsaadet.

Niipea kui tekib ruum, tekib ka lisavõimalus noortele ja huvitavatele tegijatele. Praegu rahvusringhäälingus vakantseid töökohti praktiliselt pole, ei olegi, kuhu tulla. Sisutootmise ruum on suhteliselt kinni blokeeritud.

Kumma kolleegi teose te tihedamini raamaturiiulist välja võtate, kas mõne Maire Aunaste raamatu või Vahur Kersna üllitise?

Ma ei ole kummagi raamatuid endale ostnud.

Autorid on need teile kinkinud?

Ei ole ka kinkinud. Aga ma olen neid raamatuid lapanud, olen need kohad üle lugenud, mis mulle huvitavad tundusid...

...kus teist juttu tehti?

Jah, ka neid kohti olen vaadanud. Ei, ma ei ole millegi peale solvunud.

Mul on niisugune komme, et kui vahel abikaasa tahab poes kauem ringi jalutada, siis mina lähen raamatupoodi, ja kui ta tunni aja pärast tagasi tuleb, siis on mul järjekordne raamat jälle läbi loetud.

Aga muidugi selleks, milleks on Vahur ja Maire võimelised teleekraanil... selliseid inimesi siit Eestimaa pinna pealt palju ei leia.