Kosmosesse rongiga? (2)

"Võimalik, et lendame juba 40 aasta pärast teistele planeetidele," pakub Mart Noorma, Tartu ülikooli füüsika instituudi kosmose- ja militaartehnoloogia töörühma juht. Lootust selleks annab osa teadlaste arvamus, et moodne tehnoloogia lubab peagi lennutada reisijaid ja kaupa kosmosesse magnetväljade väega.

Plaani, kuidas end raketiga Maa külgetõmbejõust lahti rebida ja kosmosesse kihutada, sõnastas Konstantin Tsiolkovski juba 1883. aastal. 20 aastat hiljem tõestas hellitavalt kosmonautika isaks hüütav Tsiolkovski oma rehkendustega, et tema mõtet saab huvi korral ka päriselus rakendada.

Kõik kosmo-, astro- ja taikonaudid on tähtede poole kihutanud Tsiolkovski nuputatud valemi järgi. Maa rüpest lahti rebimiseks vajaliku esimese kosmilise kiiruse (7,8 km/s) saavutamiseks kasutatakse siiani mitmeastmelist raketti: kui ühe astme mootor on oma kütusepaagid tilgatumaks põletanud, kukub ta koos nendega küljest ja raketi tagantkiirustamist jätkab järgmise astme mootor.

See meetod kujundab kosmosepileti hinna astronoomiliseks. See on ka üks põhjus, miks mehitatud kosmosemissioonid pole viimasel ajal enam teab kui populaarsed.

"Praegu on kasutuses üks rahvusvaheline kosmosejaam ja sinnagi pääseb ainult Vene rakettidega. Ameeriklastel korralikku raketti pole, nad alles plaanivad uut ja võimsamat," valgustab olukorda orbiidil astronoom Tõnu Viik, Eesti Looduseuurijate Seltsi president.

Kui John Hopkinsi ülikooli rakendusfüüsika labori teadlaste hinnangud peavad paika, võib kosmosesse kargamine muutuda lähikümnendeil kiiremaks, lihtsamaks ja suurusjärkudes odavamaks.

1600 km pikkune kosmosetunnel

See pole mingi uudis, et magnetväljadega manipuleerides saab terveid ronge õhus hoida. Startrami projektiga seotud teadlased arvavad, et inimkonna oskused lubavad juba lähikümnendeil ehitada süsteemi, mis lennutab süstiku kosmosesse magnetvälja toel.

Plaan on järgmine.

Maapinnal asuv hiigelelektrijuht, sisuliselt suur ja jäme kaabel, kus liigub vool tugevusega 200 miljonit amprit, tekitab magnetvälja, mille abil lükatakse taeva poole vägev toru.

Rongitunnelit meenutav toru peaks olema 1600 kilomeetrit pikk ja tema ots ulatuma 19 kilomeetri kõrgusele. Hiidtoru paigalpüsimist julgestaksid trossid. Kogu konstruktsioon meenutab tagurpidi pööratud rippsilda: kui rippsillal ei lase trossid sillaosadel alla kukkuda, siis kosmosetunneli puhul takistavad trossid torul magnetvälja mõjul minema lendamast.

Tunneli sisse tekitatakse vaakum ja teine võimas elektrijuht loob magnetvälja, mis paneb liikuma bussi või trammivagunit meenutava süstiku.

Sarnaselt elektromagnet-levitatsiooni abil relsi kohal kihutavate rongidega ei puutuks ka süstik kosmosetoru sees n-ö seinte vastu, vaid hõljuks tunneli keskel. Teoreetiliselt peaks suutma magnetväli utsitada süstiku kiiruse üle 30 000 kilomeetrini tunnis. See on orbiidile pääsemiseks igati piisav.

Vakantse 60 miljardi dollari olemasolul lubavad Startrami insenerid kosmosetunneli kokku klopsida ja süstikuliikluse käiku panna 20 aastaga.

Katsetada tuleb – äkki õnnestubki!

Kui toru töös, maksaks kilogrammise objekti saatmine orbiidile 50 dollarit. Praeguse hinnakirja järgi kulub pagasi kosmosesse lennutamiseks 10 000 dollarit ja inimese taevasse transportimiseks koguni 100 000 dollarit ühe kilo kohta. Startrami pakutav kosmosepilet maksaks praeguste arvutuste kohaselt ühele inimesele ligikaudu 5000 dollarit.

Kas see mõte on ka päriselt elluviidav?

Astronoom Tõnu Viik tunnistab, et teoorias on plaan hiilgav ja labori tingimustes ka reaalselt töötav, aga õue tunnelit ehitama minnes sajab inseneridele kindlasti selga sadu probleeme.

Mart Noorma, tudengisatelliidi meeskonna eestvedaja, nimetab kohe paar kõige tõenäolisemat murekohta.

"Kui panna näiteks 10tonnine vagun mööda toru kihutama, võib see tuua kaasa nii tugeva vibratsiooni, et vajalikku kiirust ei saada lihtsalt kätte," analüüsib dotsent Noorma. "Teiseks – magnetväljaga tõstmist on praktiliselt teostatud ikkagi meetriskaalas. Selle projekti juures räägitakse 19 kilomeetrist."

Lühidalt: pole vähimalgi määral võimalik täpselt ennustada, kas hiigelmagnetväli ka soovitud moel tööle hakkab. Või kui ohtlikuks saab kosmosetunnelit maa küljes hoidvatele trossidele tavaline tormiilm.

Ühes on Noorma aga kindel: samm haaval katsetada tuleb ka selle esimesel pilgul ulmelise ideega.

"Hull mõte võib ühel momendil osutuda tõsiseks revolutsiooniks," teab Noorma.