Foto: ALDO LUUD
Inimesed
14. märts 2012, 07:01

Toomas Anni poeg Tauri Anni laulab isa jälgedes (67)

Lõuna-Eesti suurima lembelauliku Toomas Anni kõrvale – kindlasti mitte veel asemele – hakkab end sisse seadma tema 20aastane poeg Tauri. Kes Tauri Annit esinemas kuulnud, väidavad, et poiss ei jäävat isale üheski kriipsus alla. Mõneski loos pigem edestab. "No-noh," ei tunnista Toomas end sellises võrdluses lööduks.

"Poiss on alles kevadises vasikavaimustuses, ega tea veel kindlasti, kuhu ta istuma hakkab," arutleb isa-Anni poja võimaliku lauljakarjääri üle. "Ta on laval käinud napilt üle aasta ja vaatab alles ringi. Minul pole talle küll mingeid nõuandeid anda. See on ju vana tõde, et isad oma lastel enda tallatud rada käia ei soovita. Nii minagi. Ahvatlusi ja orki kukkumise võimalusi on selles töös siin tuhandeid."

Nii palju on Toomas Anni poja lavateed siiski kureerinud, et on lubanud Taurile oma noodi- ja sõnadevihikud.

Kord jäi korvpall peale. Siis jälle muusika

"Eks ta on mind natukene ahvinud ka – meil on repertuaaris ikka päris palju kattuvaid lugusid. Aga on erinevaid ka. Nii et päris koopia ta ka ei ole," analüüsib Toomas Anni. "Isana ütlen ma, et kõik, mis tulema peab, see ka tuleb. Ja aeg annab parima arutuse. Selle vastu olen ma küll, et kasvatada uus 15aastane staarike, kellest 16aastasena ei tea enam keegi midagi. Inimene küpseb ajaga."

Muide, Eesti levilaval ilmselt kõige rohkem plaate välja andnud Toomas Anni pole poega õieti esinemas kuulnudki.

Tauri tee muusika juurde käis väikese vinkliga.

Vastse-Kuutse põhikoolis mängis Tauri eneseunustamiseni korvpalli. Poiss võttis kossust nii tuld, et jätkas kooliteed Eesti teises otsas. Harjutas Turba gümnaasiumis korvpallikallakuga klassis mis ta harjutas. Aga siis sai ind otsa.

"Tundsin, et õiget spordimehe verd ja võitlejat minus ikka pole. Lõpetasin küll kooli, aga pakkisin ka asjad ja matkasin kodu poole lõunasse tagasi. Ikka oma vana armsa kitarri juurde," selgitab Tauri, kes on kitarri alal täiesti iseõppija – nagu isagi.

Muusika olgu eestikeelne ja südamest

Nõnda kui isagi on Tauri veendunud ühemehebändi poolehoidja: "Nii saan teha just sellist muusikat, nagu ise tahan. Loota ainult iseendale ega pea arvestama teiste soovide või tegematajätmistega. Probleemid – kui neid peaks ka tekkima – jäävad ainult mulle."

Noorele mehele meeldib – natuke imelikul kombel! – just selline muusika kui isalegi: "Raudselt eestikeelne, südamest südamesse kirjutatud. Välismaine hüplemine, millel paraku pole ka mingit sisu, ei istu mulle kuidagi. Ka mu eakaaslased tulevad tihti rõõmsameelselt lava ette näppu viskama."

Noormees tunnistab tõeks, et suur osa tema repertuaarist pärineb isa lauluvihikust ja sobib talle imehästi.

"Sellise muusika seltsis olen ma kasvanud ja see tõesti meeldib mulle. Kui ma sõidan näiteks öösiti üksi koju, valin autoraadiost alati sellise rahustava muusika," täpsustab Tauri.

Kas ta jääbki ühemehebändi pidajaks, Tauri vanduda ei või. Hetkel on igatahes huvi ja kutse olemas.

"Praegu kisub küll muusikamehe elu peale," kinnitab Tauri. "Kui mõni pikem paus tuleb, on kohe tunda, kuidas näpud hakkavad sügelema. Sellest hoolimata, et mitmel korral on isa sellel konarlikul teel valitsevatest ohtudest rääkinud. Isa on hoiatanud, et teinekord võib lava ette tulla ka väljakutsuvaid neidusid, kes väga ohtlikult plinkima hakkavad. Ent kui oled ise mees, pole see magnet. Minu magnet on kodus. Ahvatlustele tuleb ainult osata mitte järele anda."