Kuidas Liina poes isa ära kaotas

«Šoppamine tähendas tema kodulähedases väikeses toidupoes käimist. Ta võttis alati ratastel käru, mille peale sai toetuda. Muidu ta käis ju kepiga, aga kui ta inimeste ette läks, siis ta keppi kaasa ei võtnud. Ma siis alati naersin: katsu ikka kabedamalt kõndida! Ning siis kord, pikk, nagu ma olen, vaatan üle poeriiulite, kus isa on. Mõtlesin, et issand, nüüd on maha kukkunud või kuskile riiuli alla veerenud. Otsin ja otsin, lõpuks tuleb müüja: te vist otsite midagi? Jah, ma otsin oma isa, vastasin. Müüja hakkas naerma ja ütles: teie isa soovis tualetti minna, me juhatasime ta tagaruumidesse.»